Sunday, July 30, 2006

J.M. Coetzee "Disgrace"

Küll nüüd juhtus alles pretensioonikas teos mu esimese postituse teemaks olema, aga juhtumisi just seda ma viimasena lugesin. Pretensioonikas, kuna Coetzee on Nobeli kirjanduspreemia laureaat ja "Disgrace" võitis 1999. aastal Booker prize'i. Pealegi leiab teose tegevus aset LAV-is ja kahjuks on sealne poliitiline olukord mulle täiesti tundmatu. Ok, no seda pole vast keeruline ära arvata, et valgete ja mittevalgete vahel vastuolud on ja mingi kolonialismi teema ehk, aga kaugematest tagamaadest ei tea ma küll midagi. Aga nüüd lühidalt süžeest. Yeatsi, Byroni jms teemadega tegelev kirjanduse õppejõud David Lurie on keskealine ja kaks korda lahutanud meesterahvas. Areneb lühike afäär ühe üliõpilasega. Juhtunu jõuab tähtsate ülemusteni, asjast pasundab ajakirjandus, sosistatakse ja näidatakse näpuga. Lurie tunnistab täielikult oma tegu, kuid ei näe tegelikult mingit süüd ega põhjust vabandamiseks. Pärast töökohast ilmajäämist sõidab ta oma tütre Lucy juurde. Lucy elab kusagil maal, tegeleb karja koertega ja abistab Bevi, kes tegeleb lootusetute loomade magama panemisega. Areneb isa-tütre suhte lahkamine, arenemine ja kõik muu, mida selle teemaga seoses analüüsida saab. Eriti aktuaalseks läheb see teema pärast rünnakut, mille ohvriks nii Lurie kui ta tütar langevad. Siis veel teema "Lurie ja naised", "Lurie ja loomad" (alguses olid loomad talle eemaletõukavad, pärast asjad muutusid) ja "Lurie ja kirjandus". Ei tahaks kõike ära rääkida, sest vahepeal oli selline täitsa põnevikulaadne värk. Kes veel lugenud pole, lugege! Pole väga pikk ka, A6 formaadis väljaanne oli 220 lk ja pealegi on teos ka eesti keelde tõlgitud (pealkirjaga "Häbi" vist). Ma jäin igatahes väga rahule. Lõpp oli pigem trööstitu, kui mingit lahendust pakkuv ja selline lahendus mulle üldiselt meeldib.

Friday, July 28, 2006

Don DeLillo "Valge müra"

DeLillo looming hakkas mind üldse huvitama sellepärast, et keegi oli teda Palahniukiga võrrelnud. Tegelikult kui korrektsem olla, siis oli Palahniuk'i temaga võrreldud.
Midagi revolutsioonilist see teos igatahes ei olnud. Muidugi, siis, kui see välja anti, võis ta palju põnevam ja värskendavam tunduda, kuid momendil jäi suhteliselt keskpäraseks.
Keskseks teemaks on ühe tänapäevase Ameerika perekonna igapäevaelu - nende omavahelisi suhteid, suhted endiste elukaaslaste, sõprade, kolleegidega, suhtumine ühiskonda, meediasse. Tänapäeva oli siis küll aastal 1985, kuid ega vahepeal midagi nii oluliselt ei paista olevat muutunud. Mingist hetkest hakkavad sündmused keerlema igavusest ja mõttetusest kurnatud peategelasi painava surmahirmu ümber. Mängu tulevad peategelaste kodulinna kohal hõljuv mürgipilv, mille kätte jäänud kohaliku ülikooli Hitleri teaduskonna asutajast pereisale arstide ja spetsialistide poolt võimalikku ja ebamäärast surma ennustatakse, ning inimesi surmahirmust vabastavad Dylari tabletid oma huvitavate kõrvalnähtudega.
Teose esimese ja kolmanda osa vahel on kontrast väga suur - tühistest argitoimetustest areneb välja stseen, kus pereisa pärast ebaõnnestunud mõrvakatset deliiriumis ja kuulihaavadest veritsevat Dylari inimkatsetuste eestvedajat kohalikku saksa päritolu nunnade poolt ülalpeetavasse haiglasse lohistab. Kogu raamatu peale oli minu jaoks ainult üks geniaalne peatükk, kus antud haigla nunnad peategelasele üritavad selgeks teha oma ateistlikult meelestatud kristlikku elustiili põhjuseid.
Muidugi on tegemist päris tabava kirjeldusega tänapäeva inimese elu tühjusest ja rutiinsusest. Aga tõesti, tegemist on justkui ainult kirjeldusega. Mingit suuremat pointi ei paista seal olevat, samas ei tea, kas peaks üldse otsima, sest pole ju midagi ürgsemat ja lihtsamat hirm surma ees ja see ongi kõik!