Tuesday, August 29, 2006

Robertson Davies "The Table Talk of Samuel Marchbanks"

Robertson Davies (1913-1995) oli kanada aja/draama/proosakirjanik, kriitik ja akadeemik. "The Table Talk of Samuel Marchbanks" ilmus esmakordselt 1949. aastal ja kujutas endast Samuel Marchbanksi nime all ajakirjanduses avaldatud humoorikate lühiesseede kogumikku. Teos koosneb seitsmest osast: Soup, Fish, Entree, The Remove, Sweet, Savoury ja Dessert. Iga osa koosneb lühikestest paladest, mis sobivad söögilauavestluses kasutamiseks (nt "Of the Siesta", "Of the Cost of Fools" etc). Sissejuhatuses on kirjas:

"As to the use of this book, the reader may please himself, but I suggest that he may memorize pieces from it and cleverly pass them off as his own when next time he dines out; in that way he will get a reputation as a talker. For the particular convenience of dull people I have inserted several long boring stories into the book, and these are clearly marked as such in the text. Those who wish to spare themselves the pains of getting passages by heart may take the book to dinner with them, and read aloud from it frankly. Those who, for one reason or another, are never asked to dine out, may create an agreeable illusion of society if they will read the book to themselves, as they regale themselves with soda biscuits and weak tea, sitting at a corner of their own kitchen tables."

Need tähistatud igavad tekstid olid tegelikult väga lõbusad, eriti "He Ceases to be a Tenderhorn". Tegelikult olid enam-vähem kõik 231 lehekülge mõnusad. Ma enne olin lugenud Daviese "Mis on lihas ja luus" ja sattusin ta vaimukast ja siuksest elegantsest õelusest päris vaimustusse ning ei pidanud nüüdki pettuma. Pealegi oli neid lühikesi palu väga hea ühistranspordis lugeda, sest need ei nõudnud teab mis suurt keskendumist. Ainult et vahepeal oli jama tundmatute (minu jaoks) arhailiste sõnadega ja päris jama, kui oled bussis ja loo puänt jääb arusaamatuks, sest pole sõnaraamatut, kust järele vaadata, mida miski tähendab. Aga see oli siiski piisavalt harv, et mitte segavaks muutuda. Nüüd jääb üle vaid kusagilt "The Deptford Trilogy" ja "The Cornish Trilogy" hankida.

Tuesday, August 22, 2006

1001 Books You Must Read Before You Die

Samal põhimõttel on koostatud üsna mitu raamatut 1001 filmist, 1001 albumist ja arvatavasti millestki veel. Filmid mind kahjuks eriti ei huvita ja huvitava muusika leidmiseks on olemas blogid ning last.fm, aga vot see raamat paistab päris kasulik olevat. Jaa, muidugi võib sellele tellisele väga paljusid asju ette heita, olenevalt sellest, milliste ootustega teosele läheneda. Näiteks kus on Shakespeare, miks on nii suur osa teostest alles hiljuti kirjutatud, miks on nii põhjalikult esindatud Ian McEwan, kus on suur osa idamaistest tekstidest jne. Ma otsustasin seda valikut objektiivsusele ja absoluutsele tõele pretendeerivaks mitte pidada ja nii on see raamat täitsa tore. Olgugi et siin ei pruugi olla esindatud kõik tõeliselt olulisimad, epohhi loovad vms raamatud, on see vähemalt minu jaoks äärmiselt kasulik neiks puhkudeks, kui tuleb tahtmine miskit ilukirjanduslikku lugeda, aga parasjagu ei tea, mida. Nüüd on mul hea võimalus riiulist selle raamatu järele käsi sirutada ja suvalise koha pealt see lahti lüües võin leida midagi tõenäoliselt lugemiskõlblikku. Kuigi netist võib leida loetelu neist 1001 raamatust, on raamatu soetamisest nii palju kasu, et saab lugeda lühikokkuvõtteid ja ilmumisandmeid ning ilusaid läikivaid pilte vaadata. Mul on 1001 teosest läbi loetud umbes 35-40, nii et arenguruumi veel on.

Sunday, August 20, 2006

Kazuo Ishiguro "The Remains of the Day"

Alguses ma mõtlesin, kuidas üks jaapanlane nii hästi 20. sajandi esimese poole Inglismaast kirjutada oskab, aga pärast väikest uuringut selgus, et Ishiguro elas Jaapanis vaid kuuel esimesel eluaastal ning emigreerus perega siis Inglismaale. Millega ma muidugi ei taha väita, nagu iga Inglismaa elanik nii hästi kirjutada võiks. Teos on muideks winner of the 1989 Booker Prize.
Aga nüüd raamatust endast. Süžee on üsna lihtne selles mõttes, et pole mingeid tegelikkuse ja väljemõeldu segunemist, arusaamatuid hüppeid ajas ja ruumis vms. Tegevuse aegruumiks on Teise maailmasõja järgne Inglismaa. Stevens on ülemteener, kes oli kolmkümmend aastat pühendunud lord Darlingtoni teenimisele. Aga Darlington suri ära ja nüüd on ta ülemuseks ameeriklane Mr. Farraday, kelle kommetega harjumine vanakooli ülemteenrile paras pähkel on. Näiteks ei oska Stevens Mr. Farraday aasimistele kuidagi vastata ja on seadnud omale konkreetse plaani, mille järgi ta seda kunsti harjutab ja omandada püüab. Seda probleemi kirjeldavad lõigud oli ühed mu lemmikud :) Novat, tegelikult on sündmuste käik selline, et Mr. Farraday pakub Stevensile võimalust minna ja teha üks nädalane ringsõit Inglismaal. Puhkuse mõttes või nii. Muuhulgas näeb plaan ette ka kohtumist Miss Kentoniga, kes kunagi Stevensi kolleeg oli. Reisist kujuneb tagasivaade oma minevikule, märksõnadeks dignity, greatness, lost causes & lost love. Stevens oli alati olnud ülimalt väärikas ning pühendunud oma ameti esindaja ning väljus sellest rollist vaid neil harvil hetkil, kui ta üksi oli. Lord Darlington oli talle autoriteet, keda ta imetles ning kelle heaks ta ka oma isikliku heaolu ohverdas, sest ülemteenri roll välistas armastusavaldused Miss Kentoni aadressil. Seda kurvem, et ühel hetkel saab Stevens teada, mismoodi Lord Darlingtoni sõdade vahelisel ajal natside poolt ninapidi veeti ja ära kasutati. Selline õnnetu lugu siis ja ega lõppki õnnelikum pole, otsad jäävad lahtiseks ja ühtki lahendust näha pole.
Pole ammu midagi sellist lugenud, mis nii palju meeldinud oleks. Esiteks see keel. Ei tea, kas eestikeelne tõlge ka nii võluv oli, aga see inglise keel oli lihtsalt nii kosutavalt peen ja viimistletud, ei mingeid primitiivseid lihtlauseid ega roppusi. Ma ei tea, kas see toon, millega minategelane Stevensil rääkida lasti, tundus ainult mulle vahel veidi irooniline või oligi Ishiguro nii mõelnud... Aga kogu see nukrus, mis esimesest leheküljest viimaseni teost läbis, oli lihtsalt ilus. Pühendada kogu oma elu kellegi teenimisele ja siis vastu näppe saada..Jajah, see on väljamõeldis ja ilukirjandus, aga ikkagi :) Soovitan kõigile, kes ainult postmodernismist ei huvitu.

Friday, August 18, 2006

Viktor Pelevin "The Helmet of Horror: The Myth of Theseus and the Minotaur"


"Helmet of Horror" on minu andmetel kõige uuem Pelevini teos. Kuna ma vene keelt ei oska ja eesti keelde seda raamatut tõlgitud ei ole, siis muretsesin endale inglisekeelse eksemplari. Üldse on Pelevinit inglise keelde tõlgitud palju rohkem kui eesti keelde - tore lugu küll eksole.
Kogu teos on kirjutatud interneti grupivestluse näol. Umbes 5 või 6 inimest avastavad, et on sattunud samasse olukorda - nad on suletud metalluksega ruumi, kus on arvutiekraan ja klaviatuur. Neil ei jää muud üle kui suhelda inimestega, kes vestluses on. Mingi hetk avanevad uksed ja iga tegelane leiab ukse tagant labürindi, mis ilmselt on mõeldud just talle. Kogu olukorda paistab valitsevat läbi ühe tegelaste ilmutuste taoliste unenägude müütiline tegelane Minotauros ehk Asterisk, kelle peas on väga keerulise ehitusega Õuduste Kiiver (Helmet of Horror), milles asuvad kõik eksisteerivad asjad ja ka need asjad, mis kuskil mujal ei eksisteeri (k. a. Asterisk ise). Samas võibolla valitseb olukord Minotaurost ja võib juhtuda, et Asterisk ongi tegelikult Theseus, kes peaks tegelased labürindist välja juhatama ja Minotaurose tapma. Aga võibolla on kõik tegelased Minotaurosed ja Theseused korraga jnejnejne
Ühesõnaga nagu paljudes Pelevini teostes, nii keskendutakse ka siin igavikustele küsimustele kus on siin? kes on siin? mis on siin? millal on siin? jne. Palju keerulisi loogika/filosoofia valda kuuluvaid küsimusi.
Kui tavaliselt on Pelevini teoste lõpp justkui auhind lugejale, et ta eelnevast jutust on suutnud end läbi närida, siis selle teose lõpp läks kuidagi eriti kähku ja ilma igasuguse lisa saluudita. Lihtsalt mitte midagi ei saanud aru. Täiesti mööda läks minust. Võibolla pean ma veel veits seedima neid viimaseid lehekülgi, aga vaevalt, et midagi tarka hakkan aru saama. Kui keegi kunagi raamatu läbi loeb ja lõpust aru saab, siis andke mulle ka teada!!!

Thursday, August 10, 2006

Villu Toots "Kiri Eesti kultuuriloos"

Järjekordne raamat, mis lausa kummaliselt odavaks on hinnatud. Keegi ei oska vist lihtsalt tahta seda. Enne oli Apollos 500 krooni, nüüd on 125 kr. Ega minagi poleks osanud seda osta, aga mul lasti seda kunagi ühe autoriteetse õppejõu loengul näppida ja ta soovitas seda lugeda ja kui see siis nüüd peaaegu muidu saadavale tuli, siis ma lihtsalt pidin selle ostma. Põhimõtteliselt on tegemist Villu Tootsi elutöö kokkuvõttega. Villu Toots oli kalligraafiatark ja pedagoog. Teos on 400 lk paks, kõvade kaantega, ilusate suurte värviliste piltidega ja hirmus raske - väga uhke raamat ühesõnaga. Tekst on paralleelselt nii eesti kui inglise keeles. Antakse ülevaade eesti kirja jäädvustustest alates muinasajast kuni 20. sajandi keskpaigani. Ma veel kõike lugenud ei ole, aga piltidel näidatakse nii kivisse raiutud tekste, graveeringuid, marke, reklaame, ajakirju, raamatuid, väljalõikeid ajalehtedest, etikette jne. Isegi kui kalligraafia või ajalugu huvi ei paku, võib raamat põnevaks osutuda. Näiteks reklaamid ja margid 1920ndatest 1940ndateni on eriti ägedad ("Nõudke šokolaadi!", õlu Kabinett, söehappe vannid Pärnus jms). Mitte ainult nende väljapeetud ja vahel kelmikas väljanägemine, vaid ka keel ja sõnum panid vähemalt mind korduvalt muigama.

Wednesday, August 02, 2006

Chuck Palahniuk "Haunted"

"Haunted'i" näol on tegemist momendil viimase Palahniuki romaaniga. Tegelikult on see rohkem küll novellide kogu, aga lühijuttude vahel on ka autorile omane sidus süžee. Nagu enamustes tema teostes on sündmused juba aset leidnud ja nimetu peategelane, kes on sündmustest osa võtnud jutustab oma nägemuse asjade käigust. Antud romaanis jäävad tegelase enda toimetused küll tahaplaanile nii, et ei olekski vist ülepea õige teda peategelaseks nimetada, pigem on ta jutustaja, kelle kohta me ei saagi teada, kes ta on või milline on üleüldse tema roll.
Tegevus toimub kuskil maha jäetud suures kino/teatri/meelelahutuskompleksis, kuhu on lukustatud tegelased, kes arvasid, et lähevad mugavasse kirjanike "laagrisse", kus nende eesmärgiks on kirjutada elu suurteos. Reaalsuses lukustab aga 13 aastane põetava raske haiguse tõttu vanamehe välimusega kutt nad eelmainitud hoonesse, et leida mingil perverssel moel tõestus hauataguse elu olemasolule. "Vangistatud" näevad selles aga ideaalset võimalust saada reality showdest ja kannatustest pakatava maailma "ohvritest" meediastaarideks ja kogu rahva poolt armastatuks. Sealt saabki alguse võidujooks kannatustele - kes suudab end kõige rohkem vigastada, et saada toimuva mütoloogia peastaariks, kui nad üks päev sellest urkast avastatakse. Nii hakatakse maha lõikama näppe ja varbaid, šaboteerima salaja toiduvarusid ning lõpuks jõutakse välja üksteise elusalt söömiseni. Tehakse kõik, et see moonde õudusjutt veel jubedam ja kaasahaaravam oleks. Kirev seltskond, kes nende seinte vahele lukustatud on saab lugejale lähemalt tuttavaks tänu "luuletustele" ja tegelaste enda jutustatud lugudele, mis on pikitud iga kahe vangistatute olustikku kirjeldava peatüki vahele.
Nagu ikka Palahniuki teostes ei ole ka siin puudust huvitavatest faktidest ja sisikonda keerama panevatest momentidest. Samas ei tasuks lasta end kohe ehmatada esimesest tegelase lookesest "Guts", mis on antud teose võikuse tipp.
Kohati tundus mulle, et autor on läinud oma teosega liiga füüsiliseks, sest tema eelnevad teosed on mulle just tegelaste vaimse väärastumise/omapära ja sügavuse tõttu meeldinud. Aga samas, kui palju sa ikka sellistest asjadest kirjutada saad nii, et see ennast ei ammendaks. Selles mõttes on teos päris värskendav. Mädalehaselt värskendav, kui lubate. Kindlasti huvitav lugemine, aga nõrganärvilistel soovitan hoida raamatust vähemalt 10 meetri kaugusele!!!