Friday, September 29, 2006

Gohar Markosjan-Käsper "Teekond säravatele tippudele" LR 2006/26

Gohar Markosjan-Käsper on Eestis elav armeenia kirjanik, kes kirjutab vene keeles ning kelle teostest ükski pole senini armeenia keeles ilmunud. Ta on abielus kirjanik Kalle Käsperiga, kes on ka selle kogumiku tõlkija ning järelsõna autor.
Raamatus on kuus müstiliste elementidega novelli. Autori romaanid on kõik realistlikud, novellide müstilisus on tingitud puändi vajadusest. Ainult et minu meelest on suhteliselt mage, kui puänt on seotud sellega, et kogu eelnev oli kellegi uni või hallutsinatsioon. Selline kergema vastupanu teed minemine. Samas näiteks novell "Edu saladus" ei olnud üldse müstiline, aga meeldis mulle kõigist ehk enimgi. Selles oli juttu kirjanikust, kes oma teostes kasutab tõeseid ja vähem tõeseid fakte kuulsuste eraeludest, kuniks ta enda kohta midagi kompromiteerivat kirjutatakse ja mis siis juhtub. Suht naerutavalt oli kirjeldatud kibestunud kirjaniku suhtumist Dovlatovisse ja Pelevinisse, kes tema meelest teenimatult hinnas on.
Ma ei oska kokkuvõttes eriti midagi öelda selle kohta. Lugema hakkasin seda ka vaid sellepärast, et mul on nüüd LR tellitud ja ma katsun kõik läbi lugeda, mis postkasti tuleb. Aga kuna see ainult mingi 70 lk oli, siis ei kahetse. Siia kirjutasin ka sellepärast, et mitte unustada, et siukest asja lugenud olen :)

Saturday, September 23, 2006

Haruki Murakami "Norwegian Wood"

Seda raamatut oli suhteliselt mõttetu inglise keeles lugeda, kuna originaalis on see jaapanikeelne ja eesti keelde on see samamoodi otse tõlgitud nagu inglise keeldegi. Aga ingliskeelne paperback oli kaks korda odavam kui eestikeelne kõvade kaantega "Moodsa aja" sarjas välja antud variant.
Aga teosest endast. Järelsõna ütleb: "It is by no means "just" a love story." Et kõigel ja kõigil on ikka mingi sümboolne tähendus ka jne. Sümboolne või mitte, aga mind need 386 lehekülge eriti ei liigutanud :( Lugu muidu selline, et Toru kuuleb Beatles'i lugu "Norwegian Wood", mis tuletab talle meelde sündmused, mis leidsid aset kakskümmend aastat tagasi 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses, kui ta 19±2 aasta vanune üliõpilane oli. Kui Toru oli seitsmeteistaastane, tegi ta parim sõber Kizuki enesetapu. Kizuki tüdruksõbra Naoko ja Toru vahel hakkas arenema kummaline armastuslugu. Ainult et Naoko oli veidi ebastabiilne ja ta viidi Tokyost välja sanatooriumisse paranema. Siis ilmus Toru elu Midori - hoopis teistsugune tüdruk Naokoga võrreldes, aga sellegipoolest armus Toru temasse ka ära. Niisiis armastas ta kahte tüdrukut ja see on ju jube keeruline olukord küll. Raamat lõpeb siiski päris konkreetse lahendusega (mitte just rõõmsa, aga...).
Kogu sündmustiku taustaks on kirjeldused tollasest popmuusikast, ülikoolielust, tudengite mässust, Tokyost jne. Kõlab üsna keskpäraselt? Noh, asjale lisab vürtsi see, et pidevalt sureb/tapab end keegi ära. Minu meelest oli selliseid surmi nagu natuke liiga palju. Arvatavasti oli sel mingi sümboolne tähendus, millest ma aru ei saanud.
Oleks rumal eeldada, et kõik jaapanlased ühtemoodi kirjutavad, aga kuna see jaapanlaste kirjutatu, mida ma siiani lugenud olen, on jätnud kuidagi õrna ja peene mulje (isegi nt Banana Yoshimoto "Köök"), siis ootasin ma poolteadlikult sedasama ka "Norwegial Woodilt". Alles lõpupoole tajusin ma midagi sellist, aga kolmesajalt esimeselt leheküljelt ma midagi sellist ei leidnud.
Ma ei ole Murakamilt midagi muud lugenud. Võib-olla oleks pidanud tema teostest esimesena midagi muud kätte võtma, sest ma olen aru saanud, et tegemist oli suhteliselt erandliku teosega. Eks näis.
Niisiis olen veidi pettunud. Samas polnud tegemist mingi halva raamatuga. Kuid ma kahtlustan, et näiteks teleseriaali või filmina oleks sel rohkem mõju olnud mulle. Midagi sellist Kim Ki-Duki laadis või nii...

Tuesday, September 05, 2006

Johan Huizinga „Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse."

Kaks aastat tagasi pidin kirjandusteaduse aluste kursuse raames kuulama loengut hermeneutikast. Ma ei saanud mitte midagi aru ja lõpuks oli Huizinga ainus, kes käsitletavaist autoreist millegagi meelde jäi. Õieti oli Huizingast juttu seletuseks Gadameri teooriatele, mis seletasid kunstiteost kui mängulise tegevuse jääki ehk mängu kristalliseerumist. Igatahes nüüd on kaks aastat möödas, ma olen natukenegi targemaks saanud ja katsun end nüüd tasapisi kurssi viia teostega, mida ma enne olin üritanud eksamiks selgeks saada, lugedes igaühe kohta paarilauselist kokkuvõtet. Tuleb välja, et kui raamat ise läbi lugeda, on asi palju selgem. Nii ka siis „Mängiva inimesega”. Johan Huizinga (1872-1945) oli muidu hollandi kultuuriloolane, kelle kaks teist tähtsat teost on „Erasmus” ja hiliskeskaja vaimuelu käsitlev „Keskaja sügis”. Haridus- ja õpetlasetee jooksul tegeles ta palju idamaiste (eriti vanaindia) keelte, kultuuri ja religiooniga. Raamatu algusest lõpuni üritatakse vältida „vaimset lühiühendust, mis kuulutab kõik mänguks”(lk 234) (ainult et lõpuks jõutakse ikkagi selleni välja). Kaheteistkümnes peatükis vaadeldakse mängu ja võistluse mõisteid ja tähendust; mängu seost õiguse, sõja, tarkuse, poeesia, filosoofia ja kunstiga; kultuure minevikus ja tänapäeval mängu vaatepunktist lähtudes. Oluline on märkida, et Huizinga ei tegele kultuuri mängust arenemisega tõestamisega. „Kultuuri algtasemeil teda mängitakse. Kultuur ei tärka mängust nii, nagu elav vili vallandub emaihust, kultuur areneb mängus ja mänguna.”(lk 193) Siuke lugu siis hoopis. Selle järelduseni viiv mõttekäik on aga iseenesest veel huvitavam. Kuna Huizinga oli suur idamaade tark, pole näitlikustav materjal mitte ainult Õhtumaa kultuuriruumi puudutav, vaid väga suur osa näiteid on hoopis seoses muistse hiina ja india kultuuriga, lisaks veel kõik indiaanisuguharudega seotu. Selline haare ei muuda selgitusi eurotsentristlikuks ja see on ju hea asi. Pealegi oli selline mõte kultuuri arenemisest mänguna üleüldse minu jaoks intrigeeriv, kuna ma polnud selle peale enne õieti üldse mõelnud ja uutest asjadest on ikka huvitav lugeda. Oeh, sellisest mitteilukirjanduslikust raamatust ülevaate tegemine on liiga essee kirjutamise moodi ega taha sellepärast seepärast eriti õnnestuda... Aga soovitan kultuurihuvilistel lugeda, võib valgustavalt mõjuda. Ma tean vähemalt üht tarka inimest, kellele see teos selles mõttes abiks on olnud.

„Vembuvana. Jänes. Winnebago lood.” LR 2004/33-35

Ma ei soovita seda raamatut lugeda veendunud esteetidel, nõrganärvilistel ega neil, kes kõike loetut sõna-sõnalt võtta armastavad. Juba esimesel leheküljel rikutakse kõikvõimalikke tabusid, kusjuures mingeid eufemisme ei kasutata („Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik n**** üht naist.”). Selliseid kõlvatusi on kogu raamat täis, sest nii Vembuvana kui Jänes on triksterid ja triksterid lihtsalt on sellised tiirased vembumehed, kes paljut püha parodeerima kipuvad. Peale selle on nad ka sageli valelikud, laisad ja rumalad ning jätavad endast üldiselt tola mulje, aga see on vaid osa tõde, sest peale selle on neil kosmoloogilistel kangelastel oluline roll inimestele kasulike tulemuste saavutamisel ja teadmiste jagamisel. Triksteritele on omane ka muutlikkus – nad võivad muutuda loomaks, siis jälle inimeseks või olla mõlemat samal ajal. Nii oli eriti selgelt näiteks Jänesega, kes kord oli loom, siis aga muutus sujuvalt vibu laskvaks inimeseks ja vahepeal ei saanud ma üldse aru, mis kuju ta parasjagu võtnud oli. Ma nüüd lugesin kommentaaridest, et tegelikult oli jänes teriomorfne s.t. teda peab kujutama samaaegselt looma- ja inimesekujulisena, ainult vaatepunkt vaheldub.

„Vembuvana” ja „Jänes” on kaks winnebago rahva waikan-tsüklit, mis ilmusid esmakordselt 1956. aastal Franz Boase õpilased Paul Radini teoses „Trikster”. Winnebagod on siuu päritolu kesklääne metsarahvas, kelle levikuala ulatus kontinendi keskosast Suure järvistuni. Praeguseks on neid alles alla tuhande ning nad elavad Nebraskas, Thurston County nimelises reservaadis. Waikan’id vastandusid kaasaja sündmustest jutustavaile worak’itele, olles pühad lood, mille tegevus toimus ennemuistsel ajal ning mida jutustati tasu ja ohvrite eest.

Eelnev oli suuremas osas käesoleva väljaande kommentaaride ja järelsõna refereerimine, niisiis põhjalikumalt võib sealt lugeda. Igatahes asusin ma neid kaht lugu suure elevusega lugema, kuna mõndade lugejate jaoks paistab olevat tegemist peaaegu kultusteosega. Samas on sellist kultusteoseks saamise potentsiaali arvatavasti väga paljudel pärimuslikel jutustustel ja muinasjuttudel, mis väljastpoolt Euroopat pärit on (vt nt tšuktši muinasjuttude kogu „Unesnõiduja”). Mõndasid siin leiduvaid motiive leiab ka eesti pärimusest (eelkõige seletusmuistenditega seotu), aga üldpilt on ekstreemsem keskmise koolis kohustuslikus korras loetava eesti rahvajutu omast. Kui aus olla, siis vaatamata hoiatustele ehmatasin alguses ikkagi veidi ära neid lugematuid roppusi kohates, aga sain sellest siiski üle. Vahelduseks päris tore, seda enam, et viimasel ajal on selline teema kuidagi huvitama hakanud.

Ma vaatan, et olen ainult meeldivaid elamusi pakkunud raamatuid viimasel ajal lugenud. Vahelduseks võiks kätte sattuda ka miski, mida maapõhja kiruda, aga lähiaja lugemisplaan ei näe midagi sellist tõenäoliselt ette...