Friday, October 27, 2006

Carl-Henning Wijkmark "Nüüdisaegne surm" LR 2006/32

Aasta on 1978 ja Rootsis on tähtsad ninad jõudnud arusaamisele, et kuidagi tuleb taastada loomulik surm, kuna vanurid ja muud majanduslikult ebaproduktiivsed sihtrühmad on riigile rahaliselt liialt koormavaks muutunud, sest moodne meditsiin suudab neid liialt kaua vegeteerivatena elus hoida. Tuleb välja mõelda, kuidas väeteid varem väärikalt lahkuma veenda. Selle tarvis korraldatakse kahepäevane rangelt salajane sümpoosion, kus oma ala eksperdid peavad ettekandeid sellise sekkumise poolt ja vastu. Teos koosnebki neist ettekannetest, mis on omavahel seotud umbes nagu näidendi tekst. Kui teos 1978. aastal ilmus, ei pälvinud see erilist tähelepanu, kuid 2005. aasta kordustrükiks oli olukord muutunud - mis 30 aastat tagasi lugedes näis olevat satiir, oli selleks ajaks juba vaat et tõeluseks saanud. Kuigi Rootsis pole senini eutanaasiat legaliseeritud, on üldine suhtumine ju paljuski muutunud. Halastussurm pole teoses aga kaugeltki mitte ainus võimalik lahendus ühiskonna vananemisele lõpp peale teha. Surnuaiad võtavad palju ruumi ja kes neid haudu ikka koristamas viitsib käia - kindlasti õnnestub selgitustöö käigus inimesi veenda, et oma teatavat võlga ühiskonna ees võiksid nad tasuda oma surnukehaga, millest seepi ja väetist tehtaks. Kaunis, kas pole... Huvitav, kui kaua peab veel aega mööduma, et sellisedki ideed tõeluses aktsepteeritaks muutuksid?
Vägagi huvitav lugemine igatahes, soovitan!

Friday, October 20, 2006

Slavenka Drakulić „Nad ei teeks kärbselegi liiga. Sõjakurjategijad Haagi kohtus” LR 2006/27-30

Kaane järgi otsustades ei saanud ma täpselt aru, kas tegemist on ilukirjandusega või mitte. Tuli välja, et üldiselt mitte. Drakulić sündis endises Jugoslaavias Rijeka linnas Aadria mere rannikul, kuid praegu elab pagulasena Rootsis. Raamat kirjeldab sõjakurjategijate protsessi Haagi inimõiguste kohtus ning annab üldise pildi 1990ndatel Balkani poolsaarel aset leidnud tapatalgutest. Sõjateema pole just mu lemmik, aga võta näpust, seda raamatut oli vaat et raske käest panna! Kuigi mul pole endiselt päris täpselt selge, mis, kuidas, kellega ja miks Bosnias, Serbias, Horvaatias, Slavoonias, Kosovos jne toimus, sain ma siiski märkimisväärselt targemaks.

Tegemist ei ole ühe poole õigustamise ja teiste süüdistamisega. Autor käsitleb teemasid, mida Horvaatias endiselt tabuks peetakse ja millest rahvusvahelises kontekstis risti vastupidi aru saadakse. Kirjeldatakse võikamaid horvaadi persoone, kes igasuguste muude siltide all genotsiidiga tegelesid, tappes kümneid tuhandeid serblasi. Isegi pärast Haagi kohtus süüdimõistmist on nad väga paljude horvaatide jaoks endiselt rahvuskangelased, mitte sõjakurjategijad. Praegugi võib Horvaatias näha plakateid ja grafiteid, mis hukkunud või süüdimõistetud rahvuskaaslastest serblaste tapjaid ülistavad. Tapsid muidugi ka serblased ja igasugused muud etnilised rühmad, aga vähemalt minu jaoks oli raamatus olulisem veidi üldisem mõte. Nimelt olid kõik kujutatud verejanulised mõrtsukad enne sõda täiesti tavalised inimesed. Kui sõda läbi sai, paistsid nad ka maha rahunevat, kuigi peaaegu ükski ei kahetsenud tehtut. Piinaja, vägistaja või tapja võis saada nii vaiksest kelnerist, õpetajast, automehaanikust, kellest iganes. Kui nad on tavalised inimesed nagu meie, siis (tsiteerides autorit) „mida see m e i s t e n d a s t räägib?” Vot nii. Meenus kohe Coppola film „Apocalypse Now Redux”, pärast mida ma sarnast, kuid võimendatumat asja tundsin – üks asi on tsiviilis humanist ja antifa olla, aga kunagi ei tea, mis piirsituatsioonis juhtuma hakata võib. Mitte midagi uut vist iseenesest? Aga ikkagi. Kusjuures enne süüdimõistmist veedavad kahtlusaluseid aega Scheveningeni kinnipidamisasutuses, mis Zagrebi vangla kõrval pidavat olema kolmetärnihotelli sarnane asutus. Seal on rahulikult koos nii moslemid, serblased kui horvaadid, kes sõjas üksteise rahvuskaaslasi maha nottisid. Just nagu kunagises Jugoslaavia rahvaste sulatusahjus, millele äsja lõppenud sõjaga lõppu üritati teha. Niisiis – kui selle sõja tulemus on selline rahvaste vahel taastärganud sõprus, siis milleks seda sõja vaja oli? Mitte millekski loomulikult.

Minu meelest on kogu raamat algusest lõpuni kantud kuidagi sellisest püüdlikult kaasahaaravast toonist. Sõjardite rahuaja käitumise kirjeldamisel on kohati liialt ilukirjanduslikuks mindud. Ma saan aru, et võib mainida, kuidas noor mees enne sõda kirglik kalamees oli, aga kirjeldada, kuidas ta siis jõekaldale pikali viskas, pilvi vaatas, ma ei tea mis asju mõtles ning alateadlikult seda kõike kuidagi tulevase sõjaga seostas, on veidi nõme. Aga annan andeks (eriti arvestades seda, kui mõttetud olid viimased kaks LR-i raamatut, mis ma lugesin).

Soovitan tungivalt igaühele, kes mõnda Horvaatia kuurorti puhkama plaanib minna. Slobodan Milošević on surnud ja suurema osa elumajade pommiaugud seintes on arvatavasti kinni mätsitud, kuid seda kummastavam on mõelda ja aru saada, et üks suurimaid (kui mitte suurim) genotsiide pärast Teist maailmasõda toimus alles mõned aastad tagasi ja mitte just eriti kaugel.

PS Lugemise ajal kummitas pidevalt üks tsitaat Emil Tode „Piiririigist”: „Mitte see, et on kõrisid läbi lõigatud ja lõigatakse ikka, vaid et see mitte midagi ei loe, et inimene kannatab kõik välja, kõik.”

PPS EPL-is ilmunud arvustus Andres Laasikult

Friday, October 13, 2006

David Malouf "Teispool Paabelit"

David Malouf on mitmekülgse etnilise taustaga Austraalia kirjanik, kes on oma eesnime saanud David Copperfield'i järgi. Tema teosed käsitlevad Austraalia ajalugu ning tihti ka identideedi küsimusi (tulenevalt tema enda segasest taustast).
"Teispool Paabelit" sündmused leiavad aset 19. sajandi keskel Austraalias šoti immigrantide värskes asulas. Ühel täiesti tavalisel pärastlõunal tormab mingi tungi ajel nende eludesse valge metslane, kes, nagu hiljem selgub, on inglise päritolu, kuid oma armetu elu keerdkäikude tõttu elanud 16 aastat kohalike austraalia hõimude juures. Üks perekond otsustab selle näruse olevuse enda juurde elama võtta. Edasiste sündmuste valguses kirjeldab kirjanik mitme külaelaniku nägemust olukorrast - suhtumist oma naabritesse, endasse, tollesse olevusse, uude kodumaase, oma igapäevaellu, minevikku ning tulevikku. Elanike hulgas leidub nii pühendunud egoiste, helgemaid päid, neid, kes muretsevad teiste heaolu pärast ning üritavad luua helgemat tulevikku sellel uuel mandril, kui ka neid, kes kõige uue ja harjumatu ees kabuhirmu tunnevad. Viimased ongi need, kes tolle eksinud hinge tõttu naabritega tüli kisuvad ning ta pärast koledaid ja õnnetuid sündmusi külast minema kihutavad.
Olgugi, et oma maalilisuses väga masendav, oli antud teos päris huvitav. Ei olegi vist enne ühtegi austraalia kirjanikku lugenud. Vähemalt ei meenu küll. Igatahes meeldis mulle, kuidas autor sündmusi erinevate tegelaste silme läbi kajastas ning igal puhul neile oma varjundi andis. Pole midagi öelda, täitsa huvitav teos!

Andrew Miller "The Optimists"


Andrew Miller on 1960ndal aastal sündinud inglise kirjanik, kes on kirjutanud neli raamatut ja neist viimane ongi antud raamat "The Optimists". Paar aastat tagasi ilmus eesti keelde tõlgituna "Moodsa aja" sarjas tema esikromaan "Salakaval valu", mis mulle isiklikult väga meeldis, ja nüüd raamatupoes sellele kaunile eksemplarile otsa sattudes lootsin midagi sama põnevat leida.
Hoolimata sellest, et raamatu kaas on üks kaunimaid, mida mu silmad näinud on, ja teksti suurus ning lehekülgede paksus täpselt sellised, mis ühel ideaalsel raamatul olema peavad, ei olnud sisu sugugi ootustele vastav. Kui esimene romaan oli põnevust pakkuv ning teadusliku müstika poole kalduv, siis "The Optimists" jäi realistlikuks ning leigeks.
Peategelaseks on fotograaf, kes olukorra sunnil satub ühes kolmanda maailma riigis genotsiidi tunnistajaks. Peale sellise õuduse nägemist koju saabudes ei oska ta oma eluga enam midagi peale hakata ja vajub depressiooni. Oma päevi saadab ta mööda niisama ringi hulkudes ning lihalikest lõbudest lohutust otsides. Muidugi pole kõigest sellest vähimatki kasu. Üks päev saab ta aga mureliku teate oma isalt, kes kuskil usuvendade juures elab - ta õde on langenud raskelt skisofreenilisse depressiooni ning viibib kuskil raviasutuses. Pärast oma õe külastamist otsustab peategelane võtta ta oma hoole alla ning kolida mõneks ajaks sugulaste juurde kuhugi maakolkasse. Seal õe eest hoolitsedes tunneb ta teotahet endasse naasvat ning jõuetu naisterahva skisofreeniahoogude taandudes leiab, et elu polegi nii hull. Teose lõpus õnnestub tal Brüsselis kohtuda selle kohutava genotsiidi väidetava läbiviijaga, kes pole enam midagi muud kui jõuetu vanamees ja kohtumine temaga osutub pettumuseks. "Türanniga" veresuguluses naisterahvas, kelle kaudu kohtumine organiseeriti üritab avada peategelase silmi ning mõistma panna, et ei tasu lasta end kinni hoida minevikul ega kättemaksumõtetel. Parim, mis me teha saame on üritada elada parema tuleviku nimel.
Need raamatu kokkuvõtted, mis ma internetist lugenud olen "The Optimists'i" kohta kirjutavad, et peategelane kaotab pärast genotsiidi nägemist usu inimkonna headusesse, aga oma lähedaste inimlikku hellus ja heatahtlikust nähes see taastub. Minu arust jäi sellise avalduse välja lugemise jaoks raamat kuidagi lahjaks. Üldse oli teos kuidagi uimane ja mittemidagi ütlev. Puänt või moraal või miski muu oluline asi jäi puudu. Samas ei tahaks ma selle kirjaniku koha pealt alla anda. Võibolla on tema kahe auhinnaga pärjatud romaan "Oxygen" huvitavam.

Wednesday, October 11, 2006

Michel Lambert "Kolmas trepiaste" LR 2006/31

Michel Lambert sündis 1947. aastal Belgia Kongos, aga seal jõudis ta vaid aasta olla, siis tuli perekond Belgiasse tagasi. Vahepeal sai tast majandus- ja spordimees, töötas ajakirjanikuna ja alles 40-aastasena alustas kirjanikuteed. "Kolmas trepiaste" on 1999. aastal ilmunud jutustus, milles kirjeldatakse paari päeva, mille veedavad koos peagi surev haige ema ja ta kunstikust poeg. Üksteist pole nad kunagi mõistnud ega hakkagi seda tegema, nende paari päeva jooksul jõuavad paar korda ka tülli minna.
Nii, kui lugema hakkasin, meenus Simone de Beauvoiri "Väga kerge surm", milles kirjeldatakse naiskirjaniku ja ta lootusetult haige ema suhteid. Aga meenus ainult teemade sarnasuse tõttu, sest de Beauvoir kirjutas ikka väga mõjuvalt ja suutis vähestesse lehekülgedesse tunduvalt rohkem sisu panna kui Lambert. Mu meelest oli see Lamberti jutustus kuidagi mannetu :( Vahepeal tundus, et hakkab juba looma, aga kõik need liinid kadusid kuhugi ära ja jäid poolikuks. Asja ei päästnud isegi mitte üks tsitaat Tori Amoselt. Loodetavasti on ta ajakirjanikuna õnnestunum olnud. Samas kuulsin just täna, et nii mõnelegi on see teos väga meeldinud. Ei tea, kas olen millestki totaalselt valesti aru saanud...?