Wednesday, December 27, 2006

Kazuo Ishiguro "An Artist of the Floating World"

Alates 100. leheküljest lugesin edasi vaid sellepärast, et mulle üldiselt ei meeldi alustatud raamatuid pooleli jätta. Olen siin kirjutanud juba sama autori teosest "The Remains of the Day", mis mulle igati meeldiva mulje jättis ja heas usus asusingi siis seda "An Artist of the Floating Worldi" lugema. Aga pettusin. Kuid ma ei julge selles otseselt Ishigurot süüdistada, sest kui "The Remains of the Day" jutustas inglise ülemteenrist, siis "An Artist of the Floating Worldi" oli täiesti Jaapani keskne ning võib-olla oli mulle vastumeelne hoopis Jaapani elu-olu kujutamine. Tegevus toimub niisiis II maailmasõja järgses Jaapanis, kus on käsil riigi väärikuse ja kannatada saanud linnade taastamine. Pensionile jäänud kunstnik Masuji Ono vaatab hindavalt tagasi oma karjäärile ning üritab samas mehele panna oma nooremat tütart. Pidevalt kerkivad esile au, uhkuse ja väärikuse küsimused ning nooruses loodud teoste ideoloogia ümbermõtestamine sõjajärgse olukorra valguses. Korduvalt mõtiskleb Ono õpetaja ja õpilase suhte üle - kuivõrd ja millises olukorras on õigustatud õpilase mäss õpetaja tõekspidamiste vastu. Kõik see toimub väga napis, täpses, ökonoomilises, kalgis toonis.
Võib-olla oli teose ebasümpaatsus minu jaoks tingitud võimetusest jaapani kultuurile ja väärtushinnangutele pihta saada, sest valdav individuaalsuse allasurumine ajas mind korduvalt närvi. Teosele ei tohiks nii isiklikult läheneda, aga ma ei suutnud kuidagi end nii distantseerida, et close readingut praktiseerida vms. Samas näiteks Yasunari Kawabata teosed, mida ma lugenud olen, on olnud vormilt lihtsalt nii ilusad, nii esteetilised, et sisu subjektiivne meeldivus või mittemeeldivus on teisejärguline olnud. Sellised vastakad tunded siis. Igatahes on mul hea meel, et see raamat lõpuks läbi sai.

Saturday, December 16, 2006

Johannes Aavik "Keeleuuenduse lõpmatu kurv" (Anu Lambi teatritekst) LR 2006/35

Tegemist on Anu Lambi poolt kokku pandud tekstiga, millel põhines Lavaka 22. lennu lavakava "Keeleuuenduse lõpmatu kurv" No-teatris. 2/3 raamatust on põiming radikaalseima keeleuuendaja Aaviku erinevaist mõtteavaldusist, ülejäänud 1/3 noorte omalooming Aaviku ettepanekuist lähtudes. Kahe osa vahel on loetelu kasutatud kirjandusest.

Mul on üsna piinlik tunnistada, et pole seni Aavikult peale juhuslike nopete mitte midagi lugenud. Koolis olen omajagu teda õppinud, aga see pole päris see. Ma ei saanud sissejuhatusest täpselt aru, kuivõrd on Anu Lamp Aaviku tekste toimetanud ja muutnud, aga vähemalt mulle tundub, et mitte eriti. Stiil on igatahes vägagi aavikulik, heites eestlastele ette keelelist ükskõiksust, keeletunde nürinemist ja keele lamestumist ning kutsudes üles eesti keelt uuendades seda kõigist teistest keeltest paremaks looma. Eelkõige rõhutab Aavik, et ei tohi lätlastele alla jääda :) Õhkub kirglikkust ja barrikaadidele kutsumist. Liialdamine on ilmne, aga paljud ta ideed olid (vähemalt mu meelest) vajalikud ja mitmed neist on ka läbi läinud ning täiesti kasutusel. Suurem enamus muidugi ei tea, et "relv" või "veenma" väljamõeldised on, mille kõla Aaviku jaoks nende tähendusega seostus. Seades eesmärgiks 600 uue sõna juurutamise, pidas ta vajalikuks esiteks viis korda suurem hulk välja valida, sest siis on ju suurem tõenäosus, et kinnistuvate sõnade arv 600 kanti jääb (ja "et liig palju läbi ei lähe, selle eest hoolitseb juba meie tõupärane tuimus, loidus ja peenema maitse äraolek meie inimeste enamiku juures"). On kuidas on, igatahes oli rõõmustav lugeda sellist mahlakat ja pulbitsevat keelt, mis on täiesti vaba loidusest ja tuimusest. Kahjuks pole seda lavakava teatris näinud, aga kahtlemata on tegemist väärt tekstiga ja mul on hea meel, et see ka kaante vahelt välja sai. Ainult üks asi jäi arusaamatuks. Lk 48 on juttu agentaalkäände vajadusest, mis märgiks passiivses konstruktsioonis tegijat. Aavik arvab, et selleks võiks kasutada lõuna-eesti murde käändelõppu -n, mis sealkandis küll tegelikult seesütleva käände lõpp on. Kuid
"et lõuna-eesti murre on taunit surema ja unuma, siis kustub ka selle -n lõpu seesytleva tähendus nende ringkondade teadvuses, kus ta seda veel praegu on, ja uus tähendus võib lyhikese harjumuse läbi omaseks saada ning tuleviku eesti kirjakeel on rikastet lõuna-eesti murden"
Pole oluline, et asjalood Aaviku soovide järgi ei läinud, ma ei saa hoopis aru, mis mõttes oli lõuna-eesti murre taunit surema. Taunima tähendab "hukka mõistma, laitma", aga kui murde ununemine ja suremine on taunitud, siis mismoodi murdele omane -n käändelõpp kõnelejate teadvusest kaob?
Lõpetuseks tsitaat seoses u-hääliku liig laia levikuga, mille asemel võiks elustada o-hääliku:
"Te, kes te kardate o läbi syndivat energia kado, hoidke pigemini oma kurtmine nende nähtuste jaoks, kus tõesti on tegemist tarbetomi pillamistega, nagu alkoholism, erotism ja kõiksugu muud tervise rikkumised rumalusest, ahnusest, hooletusest; suitsetamine, päevad otsa cafédes konutamine, logelemine, laisklemine, liiakasuvõtmine, lohakas töötegemine, ettevõtlikkuse puudus. Yksi alkoholismis hävineva energiamääraga saaks mitu o-reformi raskuselist keeleuuendust läbi viia."

Thursday, December 07, 2006

Mehis Heinsaar "Härra Pauli kroonikad" LR 2001/31-32

Asusin "Härra Pauli kroonikaid" lugema peaaegu eelarvamustevabalt. Teadsin vaid, et Heinsaar selle eest millalgi mingisuguse kirjanduspreemia sai ja et teosel on üsna suur austajaskond.
Peategelaseks on härra Paul, kellega aset leidvad sündmused alates ta sünnist ja lõpetades ta surmaga on tavamõistuse seisukohast kõike muud kui loogilised või ratsionaalsed. Samas paistab härra Pauli puhul just see ebaloogilisus ja sürreaalsus normiks olevat. Tsiteerin:
"Tegelikult olen mina see mees, kes näeb esimesena ulguvat kivi, leiutab täiskuuprillid ja kaevab maa seest välja ingliluust piibu. Esimesena matkin ka harvaesinevat vaenukägu, kes pesitseb kuivadel aasadel, ja peatselt neelan alla keravälgu..."
Kogu ülejäänud teos läheb umbes samas vaimus. Küll satub Paul oktoobrikuise pildi sisse, kohtub seal Puškiniga ja saab maitsta maailma parimat omletti, küll satub põlvekõrgusse merre kahe härraga laua taha teed jooma jne. Kordagi ei õnnestunud mul ette aimata, mis järgmisel leheküljel juhtuma hakkab. Mitte et see mul muidu kombeks oleks, aga millegipärast tekkis seekord selline huvi. Võib-olla mõne teise teose ja autori puhul oleks analoogne kirjutamislaad ja -temaatika mind närvi ajanud ja lihtsalt lollaka originaalitsemise mulje jätnud, aga sellega nii ei läinud. Heinsaare keel oli väga huvitav - kord vanamoodne, kord just uudne, siis jälle selline väikekodanlik, igatahes mitte kordagi labane või muidu nõme. Ühesõnaga meeldivad 104 lehekülge :)