Tuesday, January 23, 2007

Michel Houellebecq "Võitlusvälja laienemine"

1994. aastal ilmunud "Võitlusvälja laienemine" on prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi esimene romaan. Enne lugema asumist sisukokkuvõtteid sirvides ei tekkinud just üüratuid lootusi teose osas, aga ma lasin end mõjutada mõne aruka inimese arvamusest, kellele see raamat hirmsasti meeldinud on. Õnneks ei pidanud sugugi pettuma ja õigupoolest sai mulle osaks lausa ootusi ületav lugemiselamus.

Süžee pole iseenesest midagi šokeerivalt originaalset - umbes 30-aastane itimees, kelle elu on lootusetult luhta läinud, lahkab tänapäevase üksinduse küsimust. Millised ääretud võimalused mitmete teiste autorite ja kulunud nendingute kordamiseks! Aga õnneks ei pea lugeja midagi säärast taluma. Houellebecq kirjutab vaimukalt, teravalt, irooniliselt ja kohati suisa üsna küüniliselt, kuid säilitab alati mingisuguse armsa ja heatahtliku tooni (või vähemalt nii mulle näis). Sagedased on talle iseloomulikud poliitiliselt ebakorrektsed sõnavõtud (nt immigrantide teemal), mis talle korduvalt igasuguseid jamasid kaela on toonud. Dialoogid eristuvad üpris teravalt jutustaja sisekõnest, olles sageli täis vulgaarsusi, samas kui minategelase mõttearendustes on enam kirjakeelsust ja palju võõrsõnu, millede kõiki tähendusi ma isegi ei teadnud (see üllatas mind ausalt öeldes).

Kuid aitab stiilist. Nagu tõlkija ja järelsõna autor Triinu Tammgi märgib, sobinuks romaani motoks tuntud tsitaat ühest Houellebecqi esseest: "Tänapäeval mõõdetakse inimese väärtust tema majandusliku efektiivsuse ja erootilise potentsiaali järgi". Mu meelest ongi sellega olulisim tegelaste probleemide kohta öeldud. Kuigi eks see kehtib vähemalt samavõrd ka reaalses elus, mitte ainult raamatus. Milliste sündmuste ja mõttekäikude kaudu autor selleni aga jõudis - seda saate teada lugedes :)

Jüri Ehlvest "Krutsiaania"

Kõik see jutt Ehlvesti loetamatusest ja postmodernistlikkusest, mis peaks tavainimesele käsitamatuks jääma, tekitas minust loomulikult teatavat aukartust ja mõõdukat hirmu ta loomingu ees. Seepärast ei julenud ma esmatutvuseks kohe mõnda ta romaani ette võtta, vaid otsustasin esialgu novellidega piirduda. Nii sattuski kogemata "Krutsiaania" mulle näppu. Ilmunud on see jutukogu 1996. aastal, nii et võib-olla jääb mulle nüüd Ehlvestist vale mulje, sest mine tea, palju ta kümne aastaga muutuda jõudis. Igatahes oli hirm alusetu. Mõnes loos oli tõesti raskusi süžee jälgimisega, sest lõigud olid justkui suvalises järjekorras kokku seatud, kuigi huvitaval kombel see ei seganudki. Osa lugusid olid vormiselt aga täiesti... ee... normaalsed. Ja vahepeal oli ko-hu-ta-valt naljakas! Mis naljakas polnud, oli lihtsalt huvitav. Loodetavasti on Ehlvesti puhul mulle andestatav, et ma ei suuda sõnastada põhjusi, MIKS lugemine nauditav oli.

PS 20. leheküljel on järgmised laused: "Soomlastel on üks selline nali. Mees tuleb poodi ja ütleb: "Karjala vabaks!". Poeproua kutsub kohe politsei." Siis oli juttu igasugusest reklaamipahnast, mis postkasti topitakse ja et "Uneseguselt suudan veel mõelda, et soomlaste nali sellest poemüüjast, kes politsei kutsus, võib küll esimesel pilgul jääda arusaamatuks, kuid mitte siis enam, kui oled kogu selle pahna läbi vaadanud.". No ja ikka ei saanud ma aru ja see häirib mind ka pärast raamatu lõpetamist.

Sunday, January 14, 2007

Marko Mäetamm "Marko Mäetamm"

Vormiliselt küll raamat, on sisuliselt tegemist pigem kataloogiga. Suurema osa väljaandest moodustab läbilõige Mäetamme maalidest, graafikast, installatsioonidest ja fotodest perioodil 1989-2006, lisaks kunstnikupoolsed pikemad kommentaarid ta enda ja ta loominguga aset leidnud muutustele ja sissejuhatus Mäetamme loomingusse Anders Härmilt. Sellegipoolest on lugeda üsna palju, kuna alates ühest 1998. aastal Rootsis toimunud litograafia sümpoosionist on ta loomingus oluline osa olnud ka tekstil - vahel vaid seletusena pildil leiduvatele sümbolitele, vahel aga iseseisvate lühijuttudena. Arvatavasti on see ka põhjus, miks ta on ainus nüüdisaegne eesti kunstnik, kelle tegemistel ma juba suhteliselt kaua olen üritanud silma peal hoida, sest puhtalt kujutav kunst on mulle liiga sageli arusaamatu, mul on vaja sõnu ja teksti. Kuigi mulle on sümpaatne ka ta popkunstlik ja julma huumorit täis pildikeel, mis mingitel perioodidel on järginud ka nn Subjektiivse Formalismi reegleid, mis välistavad improvisatsioonid ja tunnistavad peamiselt vaid musta, valget ja punast värvi. Pealegi on ta niisamagi vaimukas :-) Niisiis silm puhkab, tekivad mõtted, vahepeal on lõbus, mõnikord aga hoopis õudne, superluks :-)

Marko Mäetamme koduleht
Marko Mäetamme ja Kaido Ole Ööülikooli loeng teemal "Kas kunsti on võimalik õpetada?"

Saturday, January 13, 2007

Robert Nerman "Jalutaja teejuht. Põhja-Tallinn"


Väidetavalt tuntud koduajaloo populariseerija, ajaloolane Robert Nerman ja arhitektuuri- ja kunstikriitik Karin Paulus on hakkama saanud praktilis-huvitava käsiraamatuga, mis laseb igaühel endast giidi koolitada. Nagu ma sissejuhatavast osast aru sain, kujutab see raamat endast esimest osa sarjast, mis peaks tutvustama ka muid linnaosi. Harides lugejat nii arhitektuurilises kui ajaloolises plaanis, pole tegemist tüütult kuiva lugemismaterjaliga, vaid sekka on poetatud ka põnevaid fakte, mis pärast lugemist nii mõnelegi barakile teise pilguga vaatama panevad. Raamat on jaotatud neljaks osaks, mis käsitlevad vastavalt Kalamaja, Kopli, Paljassaare ja Pelgulinna elu-olu ning millest igaüks on varustatud ka vastava piirkonna kaardiga, kuhu jutuks tulevad objektid numbritega peale märgitud on. Lisaks palju ilusaid värvilisi pilte, osa neist suisa kahe lehekülje suurused. Lõpus on ka indeks.


Sisule mul erilisi etteheiteid pole, kuigi veidi küsitav on linnaosavanema Vilja Savisaare leheküljepikkune sõnavõtt kohe raamatu alguses, aga selle annan andeks. Vorm aga lausa kutsub inisema ja vigadele näpuga näitama. Esiteks on suurtel fotodel kujutatud piltide allkirjad üles loetletud alles viimastel lehekülgedel. Väga ebamugav. Oleks võinud ikka pildi kõrvale sättida need. Ülejäänud etteheited saab enda kaela keeletoimetaja. Olgu, üks asi on trükivead (kaunajaam pro kaubajaam), teine asi aga elementaarsete ortograafiareeglite vastu eksimine. Eriti puudutab see kokku- ja lahkukirjutamist (kasvõi pro kas või) ja komade panemist. Lugesin ja vangutasin pead lihtsalt. Veel riivas mõnes kohas silma sõnadevalik. Pole eriti kena kirjutada hullumaja, kui juttu on Psühhiaatriakliinikust, eriti, kui lauseümbruses kasutatakse objektide tähistamiseks pärisnimesid, mitte hullumajaga analoogseid nimetusi. Põgusa internetiluure tulemusel julgen kahtlustada, et tegemist pole päris koolitatud keeletoimetajaga. Igatahes loodan, et kui lp Vallikivi-Päts edaspidigi toimetustööga tegeleda kavatseb, on ta oma vigadest juba õppust võtnud.

Järgnevalt mõned nopped minu jaoks huvitavamatest seikadest, mis lugedes tähelepanu köitsid:
  • Ohvitseride kasarmus aadressil Väike-Patarei 10 on elanud 90. Oneega Jalaväepolgu ülem polkovnik A. Kublitski-Piotuhh, kes oli poeet Aleksander Bloki võõrasisa. Seda maja külastas ka Blok ise korduvalt.
  • Kopli metsade ilu on oodis ülistanud 17. sajandi saksa barokkluuletaja Paul Fleming.
  • Kui 1914. aastal alustas liiklust Kopli tramm, olid Peterburist ostetud trammivagunid nii vanad, et ei suutnud sageli täis vaguniga Sitsi mäest üles sõita. Juhtus ka seda, et tramm allamäge tagasi veeres.
  • Paljassaares Katariina kai juurest põhja pool asus kunagi Tagasaare küla, kus elas Miinisadama endine kapten Rudolf Valter, kel oli neli poega, kõik silmapaistvad meresõitjad. Noorim vendadest, 1912. aastal sündinud Ahto ületas Atlandi ookeani esimest korda 18-aastaselt oma 8,4 meetri pikkuse jahiga "Auli". Atlandi ookeani ületas ta kokku kuuel korral ning 1938. aastal alustas ta ka ümbermaailmareisi, mis kestis 18 kuud.
  • Aastatel 1930-1940 tegutses endises Kopli mõisahoones Kopli töömaja (rahvasuus tuntud kui pättide kodu), kuhu saadeti alkohoolikud ja kerjamiselt või hulkumiselt tabatud inimesed. Neil oli valida põllutööde tegemise ja ämbrite valmistamise vahel. 1935. aastal rajatud ämbritööstus rahuldas 3/4 tollasest siseturu ämbrivajadusest.
  • Vanim Koplis asuv tamm on 350-aastane ja asub ta Kopli pargis (kalmistul).
  • Koplis asuv laevaremonditehas kandis 1950ndatel aastatel nime "Postkast nr 1083".
  • Kopli liine hakati liinideks nimetama alles 1951. aastal. Kuni selle ajani olid sealsed majad nummerdatud vastavalt valmimisjärjekorrale, mistõttu võisid kõrvuti asetseda maja nr 64 ja maja nr 109.
  • Lorupi klaasivabrik (praeguse nimega Glasstone) eksportis oma tegevuse algusaastatel 1930ndatel art-décolikke esemeid Leetu, Egiptusesse, Türki ja Palestiinasse, hiljem ka Inglismaale ja USAsse.
  • Kui Kopli kalmistu 1950. aastal suleti, rajati selle asemel park tantsuplatsi ja õllekioskiga.
  • Praeguseks tootmise lõpetanud Balti puuvillavabriku (Sitsi vabriku) alale on selle omanikud plaaninud ehitada 60-70-korruselist pilvelõhkujat. Raske uskuda, et keegi seda tõsiselt mõelda võib.
  • Pelgulinnas aadressil Ristiku 84 asub Eesti Filmiarhiiv. Arhiiv arhiiviks, kuid vanad filmirullid on plahvatusohtlikud. Kui seda veel ei teatud, asus arhiiv Toompea lossis, kui ohtlikkus selgus, toimetati arhiiv Lasnamäele ja nüüd on see siis Pelgulinnas.
  • 1960. aastate esimesel poolel oli Pelgulinnas veel valitsev kodukaunistuslik mentaliteet, näiteks kohtas puumajade koridorides sageli vaipu ja toalilli.
  • 1923. aastal alustas Pelgulinnas tööd õlivabrik "Extraktor", kus valmistati kookospähklitest päevas 3-5 tonni taimevõid.
  • Mulla ja Telliskivi tänava kanti rajati 1947. aastal Kalinini rajooni kolhoositurg, mille allakäik algas 1950. aastate alguses, kui trust "Glavvino" turul vankritelt piiramatus koguses lahtist viina müüma hakkas.
  • Nõukogude ajal toimusid hipodroomil muuhulgas ka põllumajandusnäitused, kus vaatamiseks olid välja pandud näiteks lehmad, kes aastas üle 6000 liitri piima andsid.
  • Nõukogude ajal Psühhoneuroloogiahaiglas ravil olnud alkohoolikutest töötas enamik "Dvigatelis".
  • 1920ndate paiku polnud Stroomi ranna ala heakord just kiita ning karjamaade läheduse tulemusel tuli ette, et lehmad sattusid päevitajaid tülitama või tuuseldasid supelsaksade riided mööda randa laiali.
Tegelikult on raamatus veel palju muudki huvitavat, nii et tasub lugeda ka pärast siinse kokkuvõtte läbitöötamist :) Eriti soovitan seda neile, kelle jaoks Põhja-Tallinn seostub ainult Sepa baari ja zombistunud narkomaanidega. Tegemist siiski väga vana linnaosaga, mille nõukogude ajal alguse saanud allakäigule eelnes tunduvalt pikem ja kaunim periood. Igatahes loodan, et Põhja-Tallinn veel parandab oma mainet.

Jevgeni Griškovets "Kuidas ma koera sõin" LR 2006/36

Griškovets on 1967. aastal sündinud vene lavatäht ja kirjanik, kellele osaks saanud menu on suisa fenomenaalne. Ta on avaldanud tunduvalt rohkem kirjutisi, kui need kaks näidendit (mononäidend "Kuidas ma koera sõin" ja lavateos kahele "Vene rännumehe ülestähendused"), mis LR-i vahendusel eesti keeles nüüd ilmunud on, kuid tema edu põhjuste mõistmiseks piisab täiesti neist kahestki. Nagu eestikeelse väljaande järelsõna autor Irina Belobrovtsevagi nendib, põhineb ta populaarsus arvatavasti äratundmisrõõmul, keelekasutusel ja omapärasel elutõlgendamisel, mis lugejat kuidagi puudutamata ei saa jätta. Lugejatele pakutava "äratundmisrõõmuga" seostub mul esimesena midagi pseudofilosoofilist à la Coelho (mida ma tegelikult ise lugenud pole) või tättendid ja sellisel äratundmisrõõmul on kuidagi halb maik man. Aga Griškovetsi tekstides on äratundmisrõõmu pakkuv midagi hoopis muud - sellised pisidetailid argielust ja lapsepõlvest, mis ei pretendeeri teab mis sügavale mõttele, aga mida lugedes on samastamismomendid lihtsad tekkima. Kui ise seda ei koge, siis vähemalt on tunda, et keegi teine kindlasti kogeb. Tsiteerin (lk 17):
"Vahel juhtub nii, et näiteks pesed vannitoas peegli ees kiirustamata hambaid või siis oled vannis või duši all, ei kiirusta samuti kuhugi ja kõik on korras. Ning järsku tuleb midagi meelde… millele mõeldes hakkab niivõrd häbi… nii kohutavalt häbi… vaatamata sellele, et see juhtus siis, kui sa alles koolis käisid. Tuleb meelde mingi rumal… valetamine… või kuidas sa lollakalt püüdsid ennast millestki välja keerutada… Kõik on ammu selge, aga sina püüad ennast välja keerutada. Või siis mingi jälkus, selline, mida enam keegi ei mäleta, sina ise ka mitte, aga näe, järsku tuli meelde. Ja hakkab häbi, nii häbi, et tahaks end nagu siil kägarasse tõmmata ja väikeseks muuta (siin on vaja siili kombel kägarasse tõmbuda ja väikeseks muutuda), et võtta maailmas võimalikult vähe ruumi."
Kohusetundlikul keeletoimetajal võiks ta tekste lugedes tekkida kiusatus pooled sõnad maha tõmmata ja kordustele lainelised jooned alla vedada. Filoloogiharidusega autor on sellest kindlasti teadlik, sest sellised stiililised võtted on täiesti tahtlikud saavutamaks sarnasust suulise kõnega, mis teatavasti erineb oma moodustamiselt kardinaalselt kirjalikust tekstist. Pausid, pooleli jäävad laused ja sõnakordused lähendavad lugejat teosele ja selle tegelastele, tekst muutub vahetumaks ja intiimsemaks. Sama funktsiooni täidab nende sündmuste valik, mida autor käsitleb. Tähelepanu on detailidel, pealtnäha tühistel seikadel ja aistingutel, mis oma näilisele tähtsusetusele vaatamata lugejat puudamata jätta ei saa. Meeldiv lugemine ühesõnaga. Jään edasisi tõlkeid ootama.

Friday, January 12, 2007

Arundhati Roy "Väikeste Asjade Jumal"

Tegemist on india päritolu autori Arundhati Roy siiani ainsa romaaniga, mis 1997. aastal sai Bookeri auhinna ja mis paistab olevat kindlustanud endale üpris suure austajaskonna. Teos on autobiograafiliste sugemetega ja tuntavalt poliitiline, kuigi põhirõhk on siiski küsimusel, keda ja kuidas armastada tohib. Tegevuspaigaks on Kerala-nimeline piirkond Indias ja protagonistideks kaksikud õde-venda Rahel ja Estha ning nende lähemad sugulased. Sündmused ei järgne üksteisele kronoloogiliselt, osa seiku ja mõtteid kordub pidevalt, moodustades ühtse terviku alles viimastel lehekülgedel. Pool tegevusest leiab aset 1969. aastal, kui kaksikud on 7-aastased ja ülejäänud pool, kui nad pärast aastaid lahus olemist 31-aastastena kohtuvad. Samas ei sega see kuidagi lugemist ja süžee kulg on üsna arusaadav. Kogu tundeelu ja sündmustik on otseselt või kaudselt seotud kahe isikuga - üks neist on Sophie Mol, Inglismaalt külla saabunud kaksikute nõbu, kes õnnetult hukka saab, teine aga Velutha, Väikeste Asjade Jumal, puutumatute kasti kuuluv mees, kes on laste suurim sõber ning nende ema salaarmuke. Üsna ilmne, et India ühiskondlik süsteem ja selle vastuollu minemine tegelaste tunnetega annab ohtralt võimalusi keeruliste suhete ja südantlõhestavate olukordade tekkeks. Kui sellele lisada veel õnnetute juhuste ohvriks langevad süütud lapsed, moodustab see kokku ühe kaasahaarava, kuid üsna depressiivse teose, kuid ajuti lagipähe lajatav kurbus pole kirjanduse puhul ju ometi mitte halb asi.

Thursday, January 04, 2007

"Loomingu Raamatukogu" viiskümmend aastat LR 2006/37-40

2/3 raamatust moodustab bibliograafia - Loomingu Raamatukogus viiekümne aasta jooksul ilmunud 1344 teost alfabeetilises ja kronoloogilises järjekorras, lisaks veel vastavalt tõlkijatele. Ülejäänud 1/3 moodustavad kolm artiklit, mille autoriteks on pikaajaline LR-i toimetaja Lembe Hiedel, "Loomingu" ja ""Loomingu" Raamatukogu" ühendatud toimetuse peatoimetaja asetäitja aastatel 1973-1983 Jüri Ojamaa ning praegusesse LR-i toimetuse kolleegiumisse kuuluv Toomas Haug. Pikim ja minu meelest huvitavaim artikkel pärineb Lembe Hiedelilt, kes paistab üks ütlemata terav naisterahvas olevat. Juttu on peamiselt tsensoritest ja sellest, kuidas toona piiripealseid tekste trükki sai nihverdatud. Väga põnev lugemine :) Näiteks, kas teadsite, et 1971. aastal ilmunud "Närvitrükist" jäeti välja järgmised Juhan Viidingu värsiread:
Must on sinu mullapinda,
kallis Eesti kodumaa,
mille alla eesti pojad
ühiselt võiks koonduda!
Asendama pandi neid ridu aga üks tuntum soovitus, mis millegipärast tsensoreid ei häirinud:
Kannatage löömani
junge leute
junge leute
MADE IN GERMANY
Selliseid kurioosumeid oli teisigi, kuid nendest võite juba ise lugeda. Igatahes on tegemist millegi natuke enamaga kui lihtsalt bibliograafiaga.