Tuesday, January 23, 2007

Michel Houellebecq "Võitlusvälja laienemine"

1994. aastal ilmunud "Võitlusvälja laienemine" on prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi esimene romaan. Enne lugema asumist sisukokkuvõtteid sirvides ei tekkinud just üüratuid lootusi teose osas, aga ma lasin end mõjutada mõne aruka inimese arvamusest, kellele see raamat hirmsasti meeldinud on. Õnneks ei pidanud sugugi pettuma ja õigupoolest sai mulle osaks lausa ootusi ületav lugemiselamus.

Süžee pole iseenesest midagi šokeerivalt originaalset - umbes 30-aastane itimees, kelle elu on lootusetult luhta läinud, lahkab tänapäevase üksinduse küsimust. Millised ääretud võimalused mitmete teiste autorite ja kulunud nendingute kordamiseks! Aga õnneks ei pea lugeja midagi säärast taluma. Houellebecq kirjutab vaimukalt, teravalt, irooniliselt ja kohati suisa üsna küüniliselt, kuid säilitab alati mingisuguse armsa ja heatahtliku tooni (või vähemalt nii mulle näis). Sagedased on talle iseloomulikud poliitiliselt ebakorrektsed sõnavõtud (nt immigrantide teemal), mis talle korduvalt igasuguseid jamasid kaela on toonud. Dialoogid eristuvad üpris teravalt jutustaja sisekõnest, olles sageli täis vulgaarsusi, samas kui minategelase mõttearendustes on enam kirjakeelsust ja palju võõrsõnu, millede kõiki tähendusi ma isegi ei teadnud (see üllatas mind ausalt öeldes).

Kuid aitab stiilist. Nagu tõlkija ja järelsõna autor Triinu Tammgi märgib, sobinuks romaani motoks tuntud tsitaat ühest Houellebecqi esseest: "Tänapäeval mõõdetakse inimese väärtust tema majandusliku efektiivsuse ja erootilise potentsiaali järgi". Mu meelest ongi sellega olulisim tegelaste probleemide kohta öeldud. Kuigi eks see kehtib vähemalt samavõrd ka reaalses elus, mitte ainult raamatus. Milliste sündmuste ja mõttekäikude kaudu autor selleni aga jõudis - seda saate teada lugedes :)

3 kommentaari:

Kristel said...

Lugesin Houellebecqilt "Elementaarosakesed"/(Particelle elementari) ja olin kohe tòsiselt pettunud. Minu jaoks oli raamat ròve ja pinnapealne?(superficiale), tulemuseta, nàgemuseta eneses haiglaselt uuristav.

esta said...

Huvitav, mulle just vastupidi väga meeldis ja minu jaoks tundus see rõvedus ja uuristavus õigustatud olevat. Pinnapealseks ei osanud ka teost kuidagi pidada, pigem mõjus see mulle ebameeldivalt sügava surkimisena. Mitte just ülevoolavat optimismi tekitav raamat, kuid väga nauditav ja mõtlemapanev lugemine sellegipoolest.

Kristel said...

Lugesin làbi ka Bukowski arvustuse ja pean ùtlema, et sedalaadi teostest annaksin oma eelistuse Bukowskile. Tundub siiram, vòi òigemini suudan mòningaid ta meeleolusid mòista. "Elementaaroskesed" oli kuidagi kòle ja kauge ning uuristavus ei vii kusagile vàlja. Oleks nagu horisontaalis. Ilmselt seda ta tahtiski vàljendada, aga mina ei suuda seda lihtsalt hinnata, olles sellisest maailmast vàga kaugel.
Bukowskis jàlle tundin veidi seda eksistentsiaalset rahulolematust, ebamugavust, mis teda minu jaoks inimlikumaks teeb.

Igal juhul, kena koht siin, kus teiste arvamusi lugeda!
Un caro saluto!

Post a Comment