Friday, April 20, 2007

Vladimir Sorokin "Sinine pekk"


Vladimir Sorokini näol on tegemist ühe äärmiselt skandaalse vene kirjanikuga, kelle viljeletav postmodernism on väga paljusid tema kaasmaalasi kõvasti ärritanud juba paar aastakümmet. Vähe sellest, et ta kirjatükid nii mõnegi korralikust perekonnast pärit lugeja minestama võivad panna, on ta silma jäänud ka oma šokeerivate meeleavaldustega. Näiteks lõik Aren Rogali artiklist "Vladimir Sorokin. A Post-Modern Russian Writer "
He has printed photos of himself having anal sex with various farm animals as illustrations to poems glorifying the Russian homeland. This is indicative of
Perestroika's fascination with parallel culture, the juxtaposing of various
images representative of disparate ideologies. However, while a late and/or Soviet audience could appreciate Roshall's painting, modeled after an icon, with a saint holding a sign saying "we must mine extra coal" as social criticism
decrying (or possibly just laughing at!) the state's absurd appropriation of
religious iconography, Sorokin's pieces are seen as plain vulgarity which, if
having any message, have one that mocks Russian pride.
Tema teosed vastanduvad läänest tulevale kergestiseeditavale popkultuurile, mida vene kodanike massid nii meelsasti ja kergekäeliselt ahmitsevad, nüüd kui neil teed sinna ilmakaarde enam nii kinni ei ole. Igasuguseid moraalireegleid eitades ja tabusid ignoreerides ründavad tema teosed lugeja kainet mõistust ning arusaama kirjandusteosest.
Tema suhe kirjandusega tundub olevat äärmiselt komplitseeritud ja nii mõneski mõttes düsfunktsionaalne. Ta teosed justkui üritvad eitada ilukirjanduse olemust ja panna küsima, kas tõesti on nii võimalik?
"Sinine pekk" saab alguse tulevikus, kus teadlased üritavad vene klassika kirjanduse esindajaid kloonides sinist pekki - igavese energia allikat toota. Kuna tegemist on väga võimsa ainega, siis inimesi, kes oma käsi sellele külge tahavad panna on palju. Nii rändab too müstiline aine erinevate vägivaldsete ja vähem vägivaldsete sündmuste käigus läbi Venemaa ja aja kuni pöördumatu sündmuseni, kus Stalini aju täidab kogu universumi... või siis mitte. Sündmustiku vahele on pikitud nii kloonitud kirjanike teosed kui muud usutavad ja vähem usutavad kirjatükid, mis ei paista kuidagi asjasse puutuvat. Lugedes jääb mulje, et tegemist on mitme erineval ajastul elanud erineva kirjaniku kirjutistest kokku pandud teosega. Äärmiselt kummastav ja häiriv romaan.
Sorokini kodulehel on üleval ka paar tema kohta kirjutatud inglise keelset artiklit, mida soovitan soojalt lugeda, kuna tegemist on fenomenaalse tegelasega uues vene kirjanduses.

Thursday, April 19, 2007

Manil Suri "Višnu surm"

Manil Suri on Mumbais sündinud ja momendil Ameerika Ühendriikides elav 47 aastane matemaatik. Oma professoriameti kõrvalt Marylandi ülikoolis on ta kirjutanud romaani "Višnu surm", mis on pälvinud suurt rahvusvahelist tunnustust. Olgugi, et tegemist matemaatikukarjäärile väga pühendunud härrasmehega, plaanib ta siiski kunagi valmis saada veel kahe romaaniga ("The Birth of Brahma" ja "The Life of Shiva"), mis juba ilmunud teosega koos moodustaksid triloogia.
"Višnu surm" kirjeldab õhkkonda ühes tänapäeva Mumbai korterelamus, mille trepimademel heidab hinge meesterahvas nimega Višnu.
"Višnu surma" leidsin kunagi ammu Apollo raamatupoe ühest korvist, kus vedelevad segamini aetud kuhjas sellised viletsamad ja allahinnatud eksemplarid. Seal sorides hakkas ta õhemate ja eriti kehva disainiga raamatute vahelt oma hea kondiga silma ja nii ma teda näppima sattusingi. Raamatu tagaküljel olevat kirjeldust lugedes jäi küll mulje, et tegemist on mingi sureva mehe sügavamõtteliste heietustega, aga kuna raamat maksis vaid 15 krooni ning lehekülje paksus ja teksti suurus olid äärmiselt soliidsed, siis ostsin ta ikkagi ära. Nüüd lõpuks seda lugedes sain ma hoopis meeldivama elamuse osaliseks, sest sündmustik on palju kirevam, kui too lühikirjeldus oli lubanud ja tegelased tunduvalt värvikamad kui oskasin oodata. Lausa häbi mõelda, et nii hea raamatu eest vaid 15 krooni küsiti.
Tegemist pole ühe sureva mehe filosoofiliste heietuste ja mälestustega möödunud elust vaid pigem pilkav ülevaade ühe trepikoja elanike igapäevaelust, kus mängivad suurt rolli uhkus, uskumused, rituaalid ning inimese päritolu. Autor on osanud tegelaskujudes ning olustikus väga mõnusalt, mitte just vastandada vaid pigem kokku liita religioossed arusaamad teaduslike maailmavaadetega, iganenud konseptsioonid moodsa tehnikaga, ühiskonnapoolt kehtestatud normid bollywood'i filmidest insipreeritud romantilise mässuga ja nii edasi. Kuna naabrid ei suuda omavahel otsusele jõuda, kes peaks vaese Višnu kiirabi kutsumise eest maksma, siis jäetakse mees trepimademele hinge heitma. Deliiriumis Višnu meenutused lapsepõlvest ja oma armastatud lõbutüdrukust moodustavad vaid väikese osa teose sisust, mis seletab lahti pea kõigi maja elanike värvika siseelu, räägib nende luhtumistest, pettumistest, lootustest ning sellest kuidas reaalsus nende kummastunud inimestega oma töö teeb.

Sunday, April 15, 2007

Andres Maimik, Taavi Eelmaa, Rain Tolk, Juhan Ulfsak ja Veiko Õunpuu "Vana viha"

Nende kaunite roosade sametkaante ja kuldsete tähtede vahele on kogutud viimastel aastatel ajakirjanduses ilmunud artiklid, esseed ja reportaažid Maimikult, Eelmaalt, Tolgilt, Ulfsakilt ja Õunpuult. Mõned üksikud tekstid ilmuvad esmakordselt. Lisaks on millegipärast lastud sõna sekka öelda ka Valner Valmel, kes on kirjutanud eessõna ja niivõrd-kuivõrd juhtinud vestlusringi, millega raamatule punkt pannakse.

Ühest küljest on muidugi rõõm suur, sest vähemalt osa esseid on minu arvates küll ajatumad kui tavaline ajakirjandus ning väärt raamatuks koondamist. Teisalt tundub nende teravus hajutatuna suurem olevat, kuna ühe hooga kogumikku läbi lugedes muutusid natuke häirivaks mõned artiklist artiklisse korduvad mõttekäigud ja fraasid. Aga see on tegelikult üsna ükskõik, kuna sisuliselt on tegu üliarmsa kokkuvõttega viimase aastakümne teravamatest probleemidest Eestis, sekka juttu ka teatrist ja filmist üldisemalt. Nagu arvata võib, hiilgab autoritest heledaimalt suurima arvu kirjutistega esindatud Maimik. On teravust ja irooniat, aga vähemalt sama palju ka siirust.

Kohustuslik lugemismaterjal kaasaõhkamiseks ja päheõppimiseks kohalikele humanistidele ja arvatavasti vähemalt sama vajalik paduparempoolsetele ohmoonidele õppimaks tundma oma vaenlasi.

Wednesday, April 11, 2007

Dezső Kosztolányi

Luuletaja, prosaist, esseist, ajakirjanik ja tõlkija Dezső Kosztolányi sündis 29. märtsil 1885. aastal Lõuna-Ungaris Szabadkas (praegu kannab linn nime Subotica ning kuulub Serbia valdusesse). Kosztolányi kasvas üles haritlaste perekonnas. Ta ema Eulália Brenner (1866-1948) oli pärit kuulsast apteekriperekonnast, isa Árpád Kosztolányi (1859-1926) oli aga nooruses kirjutanud nii teadustöid kui ilukirjanduslikke tekste, kuid ametilt oli ta gümnaasiumi matemaatika-füüsika õpetaja ning hiljem ka koolidirektor. Kosztolányile avaldas suurt mõju ta isapoolne vanaisa Ágoston Kosztolányi, kes jutustas talle oma läbielamistest 1848.-1849. aastate vabadusvõitluses. Ágoston Kosztolányi saatis Lajos Kossuthit poliitpõgenikuna Türgis ja Ameerikas, kuid naases Ungarisse 1858. aastal. Kosztolányi sõnul ajendas just vanaisa surm teda luuletuste kirjutamist alustama.

Algkoolis ning gümnaasiumis käis Kosztolányi Szabadkas. Sellesse ajajärku jääb ta esimene publitseeritud luuletus – 1901. aastal avaldati see Budapesti Naplós. Pärast küpsuseksamite sooritamisest läks ta Budapesti, et õppida ungari ja saksa keelt. Seal tutvus ta Mihály Babitsi ja Gyula Juhásziga ning võttis osa László Négyesy keeletundidest. 1904. aastal läks Kosztolányi paariks kuuks Viini, et kuulata filosoofia- ja psühholoogiaalaseid loenguid. Kodumaale naastes jätkas õpinguid Budapestis, kuid lõpueksameid ei sooritanud. Võttis vastu pakkumise hakata Budapesti Napló toimetajaks. Esimene luulekogu „Négy fal között” („Nelja seina vahel”) ilmus 1907. aastal, järgmisel aastal ilmus ta esimene novellikogu. 1908. aastal pandi alus murrangulisele kirjandusajakirjale Nyugat, millele ka Kosztolányi algusest peale regulaarselt kaastööd tegi. 1911. aastal abiellus ta näitlejanna Ilona Harmosiga, kes Ilona Görögi nime all samuti jutustusi ja tõlkeid avaldas. 1915. aastal sündis neil poeg. Esimene maailmasõja ajal kaotas Kosztolányi lähedasi, ta kodulinn läks Jugoslaavia valdusesse. Kosztolányist sai Vörösmarty Akadeemia liige, ta oli tegev ajalehes Új Nemzedék. 1920. aastal loobus solidaarusest Zsigmond Móriczi suhtes Petőfi Ühingu liikmelisusest. 1921. aastal lahkus Új Nemzedékist, misjärel töötas surmani Pesti Hírlapi koosseisus. 1920-ndatel tegi reise Lääne-Euroopasse, tutvus nimekate isikutega. 20-ndate lõpul sai temast Prantsuse Auleegioni ohvitser ja Kisfaludy Seltsi liige. 1929. avaldatud pamfletis algatas Endre Ady revideerimise, mille järel paljud Kosztolányist ära pöördusid. Sellele vaatamata sai temast 1930. aastal Ungari PEN-klubi esimees. Avalikust elust tõmbus ta aga üha enam tagasi. 30-ndail võttis Kosztolányi osa keelekorraldustegevusest - Ungari Teaduste Akadeemia keelekorralduskomisjoni liikmeks saades hakkas toimetama vastavat väljaannet. 1933. aasta suvel selgus, et ta põeb vähki. Kolm aastat keemiaravi ja operatsioone ei aidanud ning 1936. aasta 3. novembril ta suri.

Nagu Mihály Babits, esindas Kosztolányigi Nyugati apoliitilist esteetilist tiiba. Endre Adyst ja Mihály Babitsist eristas Kosztolányit aga sügava metafüüsilise tundlikkuse, patriootilise pühendumuse ja moraalse ranguse puudumine. Kui Babitsi sihiks oli homo moralis, siis Kosztolányi püüdles moraalide iluga asendamiseni, seades eesmärgiks homo aestheticus´e. Ta esteetika oli ka tema eetikaks, esindades sel moel moodsas ungari kirjanduses suhtumist ”kunst kunsti pärast”. Kosztolányi säästlik sõnakasutus lõi mõningais kriitikuis ja lugejais eksliku mulje temast kui pealiskaudsest kirjanikust. Pinnapealsusele räägivad aga vastu ta sõnaline täpsus, veatud riimid, patukahetsus vaatamata igavese lunastuse puudumisele, südantlõhestavad surmapildid ning loomingus väljenduv iseseisevus ja rahutus. Sügavalt Nietzschest mõjutatuna avaldus Kosztolányi suur individuaalsus ta loomingus elukultuse, tugeva eneseteadvuse ning kogukonda puudutavate küsimuste vältimisena.

Kosztolányi varajast loomingut iseloomustab välismaailma brutaalsuse eest kaitsev nooruslik dändilikkus ja elegantne kergemeelsus („Négy fal között” – „Nelja seina vahel” 1907). Peamiseks inspiratsiooniallikaks on kogemused ja mälestused lapsepõlvest („A szegény kisgyermek panaszai” – „Vaese väikelapse kaebused” 1910). Lapsepõlve rõõmude, pettumuste ja lähedaste suhete subtiilsete kirjelduste kõrval leidub aga juba surma, hirmu, ärevuse ja irratsionaalse rahutuse märke, mis hilisemas loomingus domineerivaks saavad. Esimene maailmasõda ning debüteerimine prosaistina toovad loomingus kaasa vaatluse osa suurenemise kujutlusvõime kõrval.

1922. aastal ilmunud romaanis „Néró, a véres költő” („Nero, verine luuletaja”) paljastab autor ohte, mis kaasnevad diletantismi ja võimu kombinatsiooniga. Peategelane Nero on diletantlik meelitusi armastav luuletaja, kes ei suuda taluda oma poolvenna Britannicuse ülekaalukat andekust. Kosztolányi ei huvitu aga ajaloolistest jõududest, vaid indiviidist kui üksilduse, närususe ja kaduma läinud lootuste ilmingust. Elus kui lõksus on nii vooruslikud kui patused ning ainult kaastunne võib kergendada elamise koormat.

1924. aastal ilmunud jutustus „Pacsirta” („Lõoke”) on iroonilise tooniga lugu ühe provintsi perekonna üksluisest elust. Kui peretütar suveks kodunt ära puhkusele sõidab, õnnestub vanematel üle pika aja normaalsel moel elu nautida. Tütre naastes muutub elu taas monotoonseks. Jutustuse psühholoogilised kirjeldused viitavad freudismi mõjudele. 1926. aastal valmib romaan „Édes Anna” („Anna Édes”) – lugu ustavast teenijannast, kes talub kannatlikult perenaise alandusi, kuni ühel hommikul ootamatult oma tööandjad kirvega tapab. Tütarlaps mõistetakse surma, kuid tänu kõrgklassi kuuluva arsti kirglikule kaitsele muudetakse karistus eluaegseks vangistuseks. Arsti julge sõnavõtu taga võib näha alandlike poolehoidjast autori sotsiaalset südametunnistust. 1928. aastal avaldatud luulekogu „Meztelenül” („Alasti”) rabab ekspressionismi piirimaile jõudva vabavärsiga.

1933. aastal ilmub novellikogu „Esti Kornél” („Kornél Esti”). Ühest küljest on peategelane Esti Kornél igas novellis sama – ta on autori alter ego, teisest küljest on ta erinev igas jutustuses – kosmopoliit, üksik ja häbelik väike poiss, traagilisi lugusid jutustav Bácska-regiooni tõeline esindaja, rikas ja edukas kirjanik ja nälgiv noor poeet. 1935. aastal ilmub Kosztolányi viimaseks jäänud luulekogu „Számadás” („Aruanne”), mille läbivaiks teemadeks on haigus, surm, müstilised kogemused ja sümpaatia kõigi kannatajate vastu. Kogu sisaldab Kosztolányi tõenäoliselt parimat luuletust „Hajnali részegség” („Koidikujoobumus”), mis algab vahetu ümbruse sotsiograafilise kirjeldusega, kuid läheb üle koidikutaeva ilus väljenduva elu kauniduse ülistuseks. Autor kahetseb, et minevikus tühisustele kulutatud aja tõttu märkab ta alles nüüd elu imelisust. „Tengerszem” („Mägijärv”), mis ilmub 1936. aastal, on jätkuks „Esti Kornél” lugudele, jäädes ka kirjaniku viimaseks novellikoguks.

Pärast Kosztolányi surma avaldati üheteistkümnes köites ta seni ilmumata teosed. Kogu elu vältel tegeles Kosztolányi kirjutamise kõrval aktiivselt ka tõlkimisega, kusjuures valminud tõlked kuuluvad ta põlvkonna parimate hulka. Märkimisväärseimaks võib pidada 1914. aastal ilmunud kolmeköitelist luuleantoloogiat „Modern költők” („Moodsad luuletajad”) ning Shakespeare´i, Oscar Wilde´i ja Thomas Manni tõlkeid.

Kosztolányi eluajal sattus ta looming sageli kriitikatule alla, kuigi süüdistuste põhjused olid pigem poliitilised või isiklikud. Kuigi Kosztolányi pidas õigeks poliitika ja esteetika lahutatust, kaldus ta sellest tõekspidamist kõrvale pärast Esimest maailmasõda. Halba kuulsust tõid endaga ka Endre Ady ülistajate vastu suunatud sõnavõtud. Pärast 1947. aastat sattus Kosztolányi põlu alla, kuna ta looming polnud kommunistlikule ideoloogiale vastav. Tänapäeval on ta aga Ungaris üks populaarsemaid kirjanikke.

Friday, April 06, 2007

Marlen Haushofer "Üksinda maailmas"

Marlen Haushofer (1920-1970) on austria päritolu kirjanik, kelle romaani "Üksinda maailmas" (originaalis "Die Wand") ta suurimaks loominguliseks saavutuseks peetakse. Asusin seda lugema väga vastakate tunnetega, kuna ma pole juba poolteist kuud suutnud ühtki raamatut lõpetada ja kartsin, et mu katsed seda teha luhtuvad seekordki. Lisaks oli juba esimestest lehekülgedest aru saada, et keeletoimetaja on sel väljaandel düsgraafia soodumusega, aga mind kohutavalt häirib, kui raamatu õigekiri järjekindlalt vigane on. Samas andsid lootust asjaolud, et kujundaja oli Marko Mäetamm ja teost oli mulle soovitanud usaldusväärse maitsega kodanik.

Lugu ise selline, et umbes 40-aastane lesknaine, kelle nime kogu loo jutustamise jooksul ei mainita, läheb veetma paari päeva oma täditütre Luise ja viimase mehe Hugo jahionni kusagil mägedes. Esimesel õhtul lähevad Luise ja Hugo külakõrtsi, jutustaja jääb aga koeraga koju. Järgmiseks hommikuks pole keegi koju tagasi tulnud ja neid otsima minnes avastab minategelane oma üllatuseks, et ühel hetkel on ta ees läbipaistev, sile ja ületamatu Sein (sellest ka saksakeelne pealkiri siis). Nii ongi, et asja lähemalt uurides leiab naine end lõksus olevat. Teisel pool seina näeb ta justkui kiviks muutunud elusolendeid, kes parasjagu käsil olevate askelduste keskel tardunud on. Mis seal ikka, linnatädi peab kuidagi keset metsa hakkama saama ja alustabki siis oma uue elu sisseseadmist koos koera Luksiga, kellest ta armastusväärseim kaaslane saab. Vahepeal ilmuvad kusagilt seltsilisteks ka kass ja lehm ning nii nad seal siis elavad. Naine teeb heina, käib jahil, õpib ehitama ja on muidu tegus. Samas on kogu minavormis mälestustena kirja pandud jutustuses algusest peale midagi tumedat õhus ja võib aimata, et hästi kogu lugu ei lõpe. Nii ongi.

Muljetest. Ühest küljest taastas see teos mu usu oma lugemisoskusse, teisalt pani korduvalt kulmu kortsutama. Loo käik ei tundunud kohati absoluutselt usutav. Kuidas üks linnanaine paari päevaga totaalselt uue elukorralduse, kaela sadanud kohustuste ja töödega ära harjus ning maailma ümber hindas, oli kuidagi liiga äkiline asjade käik. Ma ei tea, kas süüdistada selles autorit, tõlkijat või keeletoimetajat, aga teksti üldmulje ei olnud üldse ilukirjanduslik. Või siis oli autor sihilikult väga osavalt ära tabanud, kuidas võiks ajalehenurkadele ja kalendrilehekülgedele oma meenutusi kirja panna inimene, kes muidu kirjutamist harrastanud pole. Samas peab tõdema, et looduskirjeldused olid ülimalt veenvad - vahepeal tundus, nagu haistaksin ise, kuidas lõhnab äikesevihm kusagil Kesk-Euroopa mäestikus või millised näevad välja need nõgesed selle lauda taga. Aga jah, peategelase sisemine areng ja väga kiire leppimine ülimalt kummalise nähtusega, nagu see müstiline sein oli, ei tundunud usutav. Niisiis kokkuvõttes justkui selline ulmelise maiguga "Maa õnnistus", ainult et nauditavam kui Knut Hamsuni teos. Pealegi suudan ma usutavasti taas raamatuid lõpuni lugeda, nii et selle eest võin küll tänulik olla.

Monday, April 02, 2007

Leo Kropywiansky intervjuu Peleviniga


Viktor Pelevin on kindlasti üks huvitavamaid kirjanikke tänapäeva Venemaal ning kindlasti teeb teda põnevamaks fakt, et ta ei anna eriti palju intervjuusid. Aga kui annab, siis juba täiega. Sattusin siin peale ühele inglise keelsele intervjuule, mis ta 2002 aastal on andnud ajakirjale BOMB. Seal räägib ta nii oma loomingust, Venemaal toimuvast/toimunust ning inimmõistusest ja selle olemusest. Kuna tegemist on väga põneva lugemisega, siis otsustasin siin seda Teiegagi jagada - ehk leiate ka midagi oma vaimule.
LINK