Sunday, May 27, 2007

Robertson Davies "The Rebel Angels"

Mulle tunduvad Daviese teosed olevat nagu põnevusfilmid, ainult et kogu seks ja äks on maffia, raha, tapmiste ja tagaajamiste asemel seotud eri sorti kunstiteoste ja intelligentidega. Romaani "The Rebel Angels" (eesti keeli "Mässajad inglid") tegevustik näiteks keerleb ühe ülikooli, College of St. John and Holy Ghost ümber ja peategelasteks on krutskeid täis ja aeg-ajalt väljakannatamatu endine munk Parlabane, ebameeldiv haritlane Urquhart McVarish, anglikaani preester ja Uue Testamendi kreeka keele õppejõud Simon Darcourt, noor Rabelais’ uurija Maria Theotoky ja Clement Hollier, hajameelne professor, kellesse Maria armunud on. Poolte peatükkide jutustaja on Darcourt, poolte Maria (asjaolu, mis mind alguses millegipärast segadusse ajas).

Põhitrall käib Francis Cornishi päranduse jaotamise ümber. Cornish oli nimelt suur kunstikollektsionäär ja -patroon, kelle surma järel hakkavad ta testamendi juhtnööride järgi kunstiteoseid, käsikirju ja muud varandust laiali jagama Hollier, McVarish ja Darcourt. Cornishi valduses oli ka üks rariteetne käsikiri, mille Hollier on otsustanud oma uurimustöö jaoks tingimata endale saada. See osutub aga üsna keeruliseks. Novat, see on siis selline põhiliin, kuid nagu ikka Daviese teoste puhul, kätkeb ka "The Rebel Angels" endas palju spetsiifilisi kõrvalteemasid. Käsitlemist leiavad nii mustlased (Maria ema on mustlane), Ungari, skatoloogia, ennustamine kui ka viiulite valmistamine, lisaks kõikvõimalikud akadeemilised targutused usu, ajaloo ja filosoofia teemadel. Ei puudu ka romantilised afäärid.

Teemade paljusus, huvitavad tegelased, teravad vaimukused ja pidev põnevus sundisid mind seda teost igale poole kaasa vedama, saamaks võimalikult kiiresti teada, kuidas siis kõik lõpeb. Nii mõnigi kord pidin ühistranspordis lugedes krambid saama, sest naersin nii, et silmad märjad, kuid üritasin samas viisakalt vait olla. Kvaliteetse meelelahutuse otsija jaoks on Robertson Davies küll kindla peale minek.

Saturday, May 26, 2007

Vladimir Voinovitš "Karvamüts"

Jefim Semjonovitš Rahlin on olnud kaheksateist aastat Kirjanike Liidu liige ja kirjutanud üksteist raamatut, mille kõigi pealkirjad on ühesõnalised, sest siis on suurem tõenäosus, et neid kasutatakse ristsõnades ja see on teatavasti nagu maast leitud reklaam. Ta teosed on kunstiliselt küündimatud ja täis loogikavigu ning räägivad ainult headest ja kangelaslikest inimestest, kelleks on peamiselt mägironijad, vaalapüüdjad või muude mehiste ametite esindajad. Kirjanik Rahlin üritab ka ise väga hea olla, käies võimalikult vähe kellelegi närvidele, jättes ülemustele halvasti ütlemata ja olles võimuorganitele täielikult ustav. Ühel päeval selgub, et Kirjanike Liidu liikmetele jagatakse karvamütse. Väljavalituimad saavad näiteks sooblinahast mütsi, suvalisemad reakirjanikud peavad rahulduma jänesenahksega. Rahlin on väga elevil, sest tema liikmestaaži ja viljakat loomingut arvestades peaks vähemalt ta enda arvates üks soliidne müts kindlustatud olema. Ülemuse jutule minnes selgub, et talle on eraldatud keskmise karvapikkusega kassi nahast müts. Selline uudis lööb Jefimi totaalselt rööpast välja ja alguse saab mütsiodüsseia, mille käigus ta omale väärikamast nahast peakatet välja üritab kaubelda. Kirjanik praktiliselt hullub, lõpp on üsna trööstitu.

Ma ei tea Vladimir Voinovitšist mitte midagi ja ostsin selle raamatu tegelikult vaid sellepärast, et see 11 krooni maksis ja mul on halb harjumus vene kirjandust peaaegu pimesi usaldada, kuna ma pole siiani üheski vene autori teoses märkimisväärselt pettunud. On olnud jumalikke tekste ja keskpäraseid tekste, aga selliseid, millele kulutatud aeg raiskamisena on tundunud, pole nagu mu silme ette jäänud siiani. Igatahes... polnud mu meelest tegu erilise taiesega ja ühtegi märkimisväärselt kirgast stseeni või rida meelde ei jäänud. Alguses tundus, et Voinovitš kirjutab oma teost samas igavas laadis kui ta peategelane ise, aga õnneks päris nii ei läinud. Siiski üsna jama kokkuvõttes. 139 leheküljelise romaani asemel võinuks tegu olla 20-leheküljelise jutustusega, oleks ehk mõju parem olnud.

Tuesday, May 08, 2007

Arthur C. Clarke "2001: Kosmoseodüsseia"

Esiteks palun vabandust kõigi kirjaoskajate lugejate ees! Eriti kaasblogija ees. Minu viimasest emakeeletunnist on möödas pea 3 aastat ja vaikselt kipub grammatika ununema. Loodan teie mõistvale suhtumisele ja enda arenemisvõimele!

Nüüd aga lühidalt raamatu sisust: peategelaseks on väljaspoolt meie maailma pärit ristkülikukujuline monoliit, mis aegade alguses jagab inimeste eelkäijatele õpetussõnu seega neid näljasurmast päästes. Paljupaljupalju aega hiljem, aastal 2001 leitakse selline monoliitkivi kuult ja inimeste poolt teostatud torkimiste käigus edastab ta raadiosignaali kosmose avarustesse. Järgnevalt läheb lahti mehitatud kosmoselend koos superarvuti HAL9000'ga kaugemale kui ükski inimene on käinud. Tee peal aga hakkavad toimuma kummalised asjad, mis viivad välja kummastava lõpuni.

Üllatavalt kombel olin võimeline läbi lugema selle raamatu kiiremini kui läbi vaatama sama Kubricku tehtud filmi. Olgugi, et tegu on valdavalt kirjeldava teosega, kus enamuse ajast midagi eriti ei toimu, on seda raske käest panna. Eriti põnev on mu meelest autori kirjutatud eessõna, kus ta kirjeldab raamatu ning filmiscripti valmimistööd, kooperatsiooni Kubrickuga ning päris kosmonautidelt saadud vastukaja.

Tahaks esiteks juhtida tähelepanu teose algusele, mis kirjeldab inimkonda tema algusaegadel ja seda kuidas inimeste eellased said maaväliselt ristkülikult õppetunde, kuidas kasutada looduses leiduvaid vahendeid töö- ning tapariistaden, et mitte nälga jääda. Clarke on selle väga osavalt ja usutavalt kirja pannud ning huvitavaks muutnud sisenedes ühe inimahvi - Kuuvahtija mõttemaailma. Filmis kahjuks ei tule see geniaalne eellugu eriti hästi välja, kui just ei ole viitsimist ise kõvasti juurde mõelda. Ma nüüd ei taha öelda, et filmid peaksid vaatajale kõik puust ja punaseks ette tegema ning välistama kaasamõtlemise, aga kindlasti oleks võinud selle kuidagi paremini lahendada.

Siiski ei tee ma linateost täiesti maha - väga kaunilt on lahendatud kogu ülejäänud filmi visuaalne pool jättes äärmiselt tõetruu mulje (minule kui kosmosetehnika võhikule) ning kui raamatus jääb lugejale terve süžee kuidagi distantseerituks, siis filmis on suudetud sündmused intensiivsemaks muuta ja vaatajale lähemale tuua.
Ausalt öeldes on see filmi ja raamatu võrdlus suhteliselt kohatu, sest Clarke kirjutas neid paralleelselt pannes raamatusse selle, mida filmi panna ei saanud ja tehes filmisüžee selliseks, et teda oleks visuaalselt parem nautida.

Kuna ma ei ole eriline sci-fi fänn, siis on see mu jaoks esimene Clarke'i teos, mida lugenud olen ning mul puudub igasugune üldpilt tema kirjutamisstiili kohta. Antud teose põhjal tundub ta maneer olevat keeleliselt lihtne ja puhas ning mitte kunagi labane. Jääb mulje nagu lugu hõljuks rahumeelselt ja kaalutult kosmose avarustes. Tekst konstanteerib ilma igasugust ängsti tekitamata inimkonna noorust ja inimmõistuse piiratust võrreldes kosmose suuruse ja meie mõistes igavikulise eksistentsiga. Puudu ei olnud ka kohustuslik hoiatus tarkade masinate loomisest hoidumiseks.