Monday, June 25, 2007

Ingmar Bergman "Lärmab ja veiderdab" LR2007/11-12

"Lärmab ja veiderdab" (tsitaat "Macbethi" viienda vaatuse viiendast stseenist) on 1994. aastal kirjutatud kolmevaatuseline näidend, mille Bergman ise kolm aastat hiljem telefilmina lavastas. Näidendit on nähtud neljandana osana autori perekonnatriloogiast ("Hea tahe", "Pühapäevalapsed", "Erakõnelused"), kuna draama peategelaseks on ta onu Carl. Bergman on ühes intervjuus sellele aga vastu vaielnud: ""Lärmab ja veiderdab" on pigem allegooria minu enda filmialastest otsingutest." (lk 79) Ma ei oska ise seda küll kuidagi kommenteerida, kuna ma ta perekonnatriloogiat lugenud pole. Pealegi, kui ka näidendi onu Carli tegelaskuju täielikult päriselust maha viksitud on, ei välista see ju kuidagi allegooriat.

Ühesõnaga mida iganes, lugu ise on järgmine. Millalgi 20. sajandi esimeses veerandis jutustab 54-aastasele närvinõrgale leiutajale Carlile Uppsala ülikooli haigla psühhiaatriakliinikus üks professor loo Mitzi Veithist - ühe teenijatüdruku vallaslapsest, kes oma kehaga vanematele 19. sajandi lõpu Viinis raha sisse tõi. Noort kurtisaani selline elu aga tülgastas hirmsasti ja ta tegi 20ndate eluaastate alguses enesetapu. Kusjuures lahkamisel selgus, et ta oli süütu. Onu Carl hakkab seda lugu lavastama, abiks ta kihlatu, 22-aastane Pauline Thibault, kelle tapmiskatse pärast ta üleüldse hullumajja sattuski. Nagu mainitud, oli onu Carl leiutaja ja üht oma viimase aja fantastilisemat leiutist ta loo näitamisel kasutabki. Selleks on kummaline sümbioos teatrist ja filmist: ekraanile projitseeritakse pilte, millele sünkroonis tekst juurde kõneldakse. Vaatemängude vastu on huvi kasin ning ega asjaosaliste endi vahelised suhted ka päris pingevabad pole ja nagu aimata võib, pakub selline situatsioon mitmeid võimalusi käsitlemaks kunstniku erilisuse ja iseseisvuse küsimust ning ta suhteid enda ja lähedastega.

Lugesin seda teksti kahel väga selgel põhjusel. Esiteks oli mul LR tellitud ja teiseks meeldib mulle Ingmar Bergmani filmilooming väga-väga. Aga lugedes mõlkus kogu aeg hoopis Ibsen meeles, õieti ta näidend "Kui me, surnud, ärkame". Lugesin seda ammu ja sisu eriti täpselt ei mäleta, aga sealgi käsitleti kunstniku suveräänsuse küsimust ja midagi tuli nüüd nagu tuttav ette. Mööda külgi maha ei jooksnud, aga katarsis jäi tulemata ja midagi erilist see minu meelest ei olnud.

Saturday, June 23, 2007

"Voldemar Panso"


Kevade poole puutusin ootamatult palju kokku Panso tegelaskuju ning nimega ja leidnud antud teose riiulist, mõtlesin, et äkki peaks lähemalt tutvuma, mis mees ta üldse selline oli.
Antud teose näol on tegemist Voldemar Panso poolt kirjutatud ja kellegi kolmanda isiku poolt kokku pandud mõtete/esseede/kirjade/analüüside/arvustuste koguga, mis annab kerge ülevaate respekteeritud teatrihärra elukäigust ja mõtetest.
Tundub, et tegemist oli äärmiselt muheda, intelligentse ja sõnaosava härraga ning poole lugemise pealt hakkas mul väga kahju, et mul ei ole võimalust teda ega tema lavastatusi oma elu jooksul näha. Kirjatükid on täis teravmeelsusi, sarkasmi, muhedat huumorit ja ootamatuid võrdlusmomente ning pöördeid. Pealegi käsitlevad enamus raamatus olevaid teoseid teatrit ning on ajaloolises ja muidu kultuurilises perspektiivis väga informatiivsed.
Soovitan lugeda.

Jaan Kaplinski "Seesama jõgi"

Lubage mul vahele jätta targutamine Jaan Kaplinski isiku ja ta loomingu positsiooni teemadel eesti kirjanduses ja kultuuris üldiselt. Tahaks kiiremas korras asuda ta viimase üllitise kallale, mis ilmus küll alles tänavu, kuid mille kirjutamine sai alguse juba 1994. aastal.

Lugu algab Õpetaja matuste kirjeldusega, kuid läheb sujuvalt üle ühe 1960ndate aastate kevadsuve sündmuste kirjeldamiseks. Peategelane, keda kunagi nimepidi ei mainita ning kellest räägitakse kogu aeg kolmandas isikus, on 19-aastane filoloogiatudeng - õrnas eas tundlik poiss, kes huvitub keeltest, luulest ja religioonist ning ei suuda eriti osavalt lävida tütarlastega, kuigi väga tahaks... Teda tutvustatakse Õpetajaga, mõõdukas erakluses elava teoloogi ja erudiidiga, kelle vastu ateistlikud võimud aeg-ajalt huvi tunnevad. Õpetajast saab noormehe jaoks ülim autoriteet, kelle seltsi ta ihkab, kelle õpetussõnade järele januneb ja kelle silmis ta sageli rumal näida kardab. Nende kahe kohtudes leiavad aset Õpetaja loengulaadsed usu-, ühiskonna- ja keeleteemalised targutused, milles väljendub kõige selgemini viide Uku Masingule ja ta õpetusele. Sellest analoogiast lugesin ma küll enne teose enese lugemist arvustustest, aga see oleks ka ilma eelteadmisteta arvatavasti ilmne kas või sellegi pärast, et ma ei tea kedagi teist peale Masingu, kes oleks nii veendunud soome-ugri keelešovinist (ja just samasugune on ka Õpetaja). Ma ei oska kommenteerida, kuivõrd võiks Õpetaja ja ta naise eluseiku tõlgendada Uku ja Eha Masingu omadena, aga midagi sellist on Kaplinski arvatavasti oma jutustusse sisse pistnud küll.

Kevadised sündmused leiavad aset Tartus, suveks läheb peategelane aga Lõuna-Eestisse sugulaste juurde ning veedab aega ka sõbra Reinu juures, kes on kohaliku vaimuliku poeg ning kellega Teda tutvustas Õpetaja. Vahepeal tuleb maale ka Õpetaja ja nii nad seal siis matkavadki ning maailma asju arutavad. Nendel lehekülgedel demonstreerib Kaplinski agaralt oma teadmisi loodusest ja Lõuna-Eestist üldiselt ning kuigi mulle reeglina looduskirjeldused üldse ei imponeeri, pidin seekord küll erandi tegema. Pärast suve sekkub sündmustesse KGB, kuid peategelase ellu toob see halva asemel kokkuvõttes pigem rahu ja lahendusi, milleni ta oma peaga kuidagi jõuda ei suutnud.

Võib vast väita, et kogu loos on olulisimad kaks arenguliini. Esiteks peategelase armuvalud, suhted tüdrukutega ja meeleheitlikud ponnistused lõpuks ometi kellegi kitli alla pääseda. Nagu elus ikka, läheb kõik lõpuks palju kergemini ja loomulikumalt, kui ta ise oodata oskas. Teine liin oleks vast ta maailmamõistmise pingutused, mis tipnevad millegi usulise ekstaasi ja äratundmise laadsega. Niisiis lõpp hea, kõik hea.

Nii palju, kui on Kaplinskil andunud austajaid, jüngreid ja misjonäre, on tal ka vihaseid vastaseid, alustades puritaanidest keelekorraldajatega ja lõpetades näiteks nendega, kes Masinguga võrreldes ta pehme ja küündimatu leiavad. Ma ei kuulu kumbagi äärmusse ning minu senine suhtumine Kaplinskisse on olnud austav, kuid üsna leige. Aga see romaan pani mind küll vaimustusest õhku ahmima. Nii loetav, nii armas ja nii voolav! Kõikvõimalikud keelelised eripärad, mis mind muidu natuke häirivad (hää, annud, pand, murdekeel jms), olid täiesti omal kohal ja ei ajanud mind sugugi närvi. Nagu mainitud, olid isegi looduskirjeldused vahalejäetamatud. Kaunis, kaunis... Ma olen eesti kirjandust lugenud vähe ja sellest vähesestki on ainult pisike osa meeldinud, kuid see teos oli minu meelest küll suurepärane. Eks näis, kas ka klassika mõõtu välja andev, nagu mõni arvustaja juba välja hõiganud on.

Thursday, June 21, 2007

Vaino Vahing "Päevaraamat I"

Mida arvata 333 leheküljelisest teosest, mille lugemiseks mul umbes üksteist kuud kulus? Korduvalt oli kiusatus pooleli jätta, aga vähemalt sama mitmel korral võitis tung kas või kiusu pärast lõpuni punnitada. Tegu on siis päevikuvormis teosega, mis kajastab Eesti kultuurielu ja psühhiaater Vahingu ponnistusi kirjanikustaatuse saavutamisel ajavahemikus 1968-1973. Ma pole kindel, aga pakun, et teoses on dokumentaalset ainest kindlasti rohkem kui fiktiivset (kui seda üldse on). Ma mõistan autori fenomenaalselt valimatut avameelsust, mis eesti kirjanduses ilmselt üsna enneolematu on. Ei halastata kuidagi neilegi, kes raamatu ilmumise ajaks siit ilmast lahkunud olid (eesotsas Mati Undiga, kellest pea igal leheküljel juttu on). Samamoodi tunnistan ka, et vähemalt kohati oli huvitav lugeda tollase noore intelligentsi seltsielust ja pummelungidest - umbes nagu lappaks haiglasest uudishimust Kroonikat või Justi. Aga kõigele sellele vaatamata jäi neid lihtlauselisi sissekandeid lugedes mulle silme ette pilt kipras kulmuga umbes 30-aastasest tõredast Vahingust, kes pidevalt emotsedes ei taha kuidagi uskuda, et temast tõeline kirjanik võib saada. Kusjuures, mis siis, et ma Vahingult midagi muud lugenud pole, ma olen teda alati teadnud kui kirjanikku, psühhiaatrikutse on kuidagi kõrvalise tähtsusega olnud. Igatahes kui ilmub ta päevaraamatu teine osa, jätan selle lugemata.