Friday, July 06, 2007

Jüri Ehlvest "Palverännak"

Ükskord ma juba üritasin siin kuidagi Ehlvesti loomingut edasi anda, ümber jutustada, mida iganes, igatahes ei tulnud see küll kuidagi välja. Lõpetasin äsja ta novellikoguga "Rahuldus", sellega läheb ilmselt sama keeruliselt, siinkohal käsitlemist leidva romaaniga "Palverännak" on asi veidi lihtsam. Tõsi, alguses oli lugedes taas tunne: kuidas on võimalik, et lause on arusaadav, kaks lauset koos on arusaadavad ja põhimõtteliselt on arusaadav ka üks peatükk, aga kaks peatükki koos moodustavad juba midagi käsitamatut. Kui see hoomamatus umbes paarikümnendal leheküljel üle läks, tuli juba vaimustusest pisar silma. Raske öelda, mis nii liigutav oli, aga tekst muutus ühtäkki metsikult nauditavaks ja mul oli ülimalt kahju, et nii andeka mehe näpud enam kunagi ühtki uut teost ei sünnita. Ümber jutustada on seda siiski suhteliselt keeruline, aga ma üritaks sisust aimu anda mõnda tsitaati kommenteerides.

"See suur tervikjutustus. mida ma siin jutustan, koosneb üldjoontes arendusest (oleme selle alguses); kulminatsioonist (Karuna), ja lahendusest. Siin ei saada läbi ilma üleloomulike jõududeta. Novellid on pikitud vahele enam-vähem juhuslikus järjekorras. Suhtumine katoliku kirikusse on kui mitte soe, siis vähemalt neutraalne." (lk 64)

Nii ongi: teos koosneb proloogist ja sellele järgnevast romaanist päevades. Neljateistkümnest päevast osale on pühendatud vaid üks novell, osale mitu. Karuna tankla ainelisest kulminatsioonist oli mul kogu lugemise vältel kõige raskem aru saada. Sellest oli justkui kogu aeg juttu kui millestki, mis oli kõige põhjus ja tagajärg, kuid mis seal siis täpselt toimus, jäi segaseks. Teisteks olulisimateks tegevuspaikadeks olid kalkunitehas Iirimaal, kuhu minategelasest kirjanik suures hädas raha teenima läks, ja hullumaja Krakowis. Lisaks veel mingi kirjanike laager Visbys, kui ma õigesti mäletan, ja mõned suvalisemad kohad Eestis. Kogu tegevus oli enim ajendatud kirjaniku probleemidest oma naisega, keda ta hirmsasti armastas, kuid kellega pidevalt mingi jama oli, mis teda siis kõigisse neisse segastesse kohtadesse ajas.

Üleloomulikud jõud olid ilmselt vähem või rohkem seotud hullumajas veedetud aja, rahustite, narkotrippide ja alkoholiga. Nendeks jõududeks olid näiteks Kolmjalg ja Merihobuke.

"Pühendan selle raamatu elanutele ja surevatele." (lk 90)

Seda ma ei kommenteeri, see on niisama tsitaadina siin :)

"Ma oskan kirjutada. Ma saan rikkaks. Me saame õnnelikuks. See raamat räägib sellest." (lk 91)

Lõpuks tuli vist ikkagi välja, et minategelane oskas küll kirjutada, aga rikkaks ega õnnelikuks ta küll ei saanud. Miks ja kuidas, lugege ise. Sellised teosed nagu "Palverännak" tekitavad minus usku lugemisväärsesse eesti kirjandusse.

Wednesday, July 04, 2007

Arthur C. Clarke "2010: teine odüsseia"

Teine osa Clarke'i kosmosetriloogiast. On möödunud 9. aastat ajast, mil Kuult avastati must monoliit, mis saatis oma "Suuremale vennale" - Jupiteri läheduses hõljuvale monoliidile raadiosignaali näol teate. Natuke vähem aega on möödunud enamuse Discovery meeskonnaliikmed hukkumisest pardaarvuti HAL9000 "skisofreenia" tõttu ja David Bowmani uuestisünnist Tähelapsena.
Heywood Floyd oli üks esimesi inimesi, kes lubati kuult leitud monoliidi lähedusse ja nüüd aastal 2010 on tal võimalus kosmoselaevaga Leonov minna uurima Jupiteri läheduses olevat Suurt Venda ning selgitada välja Bowmani kadumise saladus.

Väikestest vahesündmustest hoolimata laabub ekspeditsioon edukalt kuni hetkeni, mil see, kes oli kunagi David Bowman, hakkab mööda ilma ringi liikuma ning käsib Leonovi pardal oleval meeskonnal lahkuda koduplaneedi suunas 15 päeva jooksul. Seda, mis edasi saab ma parem ära ei räägi, muidu ei ole mõtet hiljem teost lugeda. Ütlen vaid, et lõpp-lahendus oli minusuguse scifi võhikule päris põnev.

Esimese osaga võrreldes on tegemist sündmusterohkema ja vähem kirjeldava teosega. Autor on avanud lugejatele tegeleaskujude sisemaailma, omavahelisi suhteid ja konflikte, mida eelmises osas puudutati vaid pealiskaudselt, kui üldse. Teise odüsseia kõrval mõjub "2001: Kosmoseodüsseia" kui lihtsalt väga väga väga pikk sissejuhatus. Lugemine läheb väga kiirelt ja mõnusalt. Sain just kolmanda osa ka laenatud, ei tea, kas see on veel põnevam, kui teine osa.

Tuesday, July 03, 2007

Sergei Dovlatov "Kohver"

Vene (aja)kirjanik Sergei Dovlatov valmistub 1970ndatel Nõukogude Liidust emigreeruma. Tal lubatakse kaasa võtta kolm kohvritäit asju, kuid selgub, et piisab ühestki. Teose iga peatükk kaheksast on pühendatud ühele kaasapakitud asjust: Soome kreppsokid, nomenklatuursed kingad, korralik kaherealine ülikond, ohvitseri vöörihm, Fernand Leger' kuub, popeliinsärk, talvemüts ja autojuhikindad. Sündmused, mille käigus mainitud esemed Dovlatovi kätte sattusid, on vähemalt sama ebaharilikud kui need asjad ise. Sõltumata nende juhtumite tõeväärtusest iseloomustavad nad ilmekalt tolle aja kurbnaljakat elu, jättes küll mulle kui 1985. aastal sündinule aeg-ajalt mulje, justkui tollase Nõukogude Liidu näol olnuks tegemist mingi paralleeluniversumiga. Dovlatov ei kuulu mu lemmikute hulka, aga sellele vaatamata oli teos üsna nauditav ja millegipärast ka väga kiiresti loetav. Võib-olla on asi autori ajakirjanduslikus taustas ja kirjutamislaadis.