Monday, August 27, 2007

Douglas Coupland "JPod"


Douglas Coupland on kanada kirjanik, kes on peamiselt tuntud oma teose "Generation X: Tales for an Accelerated Culture" (eesti keelde tõlgitud "X-generatsioon") järgi, mis populariseeris sellised mõisted nagu McJob ja x-generatsioon. Samuti on Coupland hakkama saanud paari it-inimeste kontori- ja muidu elust (ha-ha!) pajatava teosega.

Ausalt öeldes, kui raamatupoes teoseid sirvides satun kuskil tutvustavas tekstis kokku sõnadega internet, it, tehnoloogiaajastu või midagi muud taolist, siis üldiselt suhtun sellesse suurte eelarvamustega ja jätan reeglina teose ostmata. Samas "JPod'i" kaas oli nii lõbus ja kutsuv ning kõik need arvustuste väljavõtted, mida nüüd tänapäeval raamatutele trükitakse, väitsid, et tegemist on äärmiselt humoorika, sarkastilise ja Coupland'i parima teosega, nii et mul ei jäänud muud üle, kui rahakotti natukene tühjendada.

Pealegi ei ole tegemist lihtsalt ilukirjandusega vaid ka kirjandusgraafika, graafilise disaini või mingi muu mulle veits kaugema kunstiliigiga, mis väljendub erinevates fontides, tähesuurustes ja teistes teksti-trikkides, mis ei kaunista ainult loo sisu, vaid ka välimust. Ühesõnaga on "JPod" tavalisest kirjandusteosest erinev oma visuaalse poole pealt. Näiteks on 3 lehekülge täis dollarimärke ja umbes 30 lehekülge raamatust sisustatud pii numbrikohtadega peale koma, 27 lehekülge suvaliselt genereeritud numbreid, kus ühe nulli asemel on O-täht.

Teose peategelane töötab ühes Kanada firmas, mis tegeleb video- ja arvutimängude valmistamisega. Ethan Jarlewski on madalama taseme programmeerija, kes töötab ühes ruumis veel kuue inimesega, kelle kõigi perekonna nimed algavad J-tähega. Enamuse oma ööpäevast veedab ta koos kergelt autistilike ja kirevate kolleegidega kontoris tööd simuleerides, tavalisi it-inimeste meelelahutusi nautides ning lolle ülemusi kirudes. Kui töö kõrvalt aega jääb, aitab Ethan vastumeelselt oma 60-aastast ema (kanepikasvatuse korrastamise, võlgade sissenõudmise või mõne tüütuks muutunud südamesõbra kõrvaldamisega), harrastusnäitlejast ja peotantsijast isa ning kinnisvara- ja muu kahtlase äriga tegelevat venda Greg'i. Nii pakub meie kangelane muuhulgas sundolukorras peavarju kümnetele illegaalsetele immigrantidele, päästab oma ülemuse ühest Hiina võlts Nike'i potaste tehasest sunnitöölt, kaevab välja oma ema armukese laiba ja võitleb maailma radikaalseima lesbilisega oma vanemate abielu päästmiseks.

Mingi hetkeni suutsin täiesti samastuda teoses kirjeldatud ja it-inimese (kontori)elus ette tulevate probleemidega - isiksuse kadumine, autism, ebavajaliku info endassekogumise hasart, üleüldine infoliiasus jne, mistõttu tekkis täitsa kõhe tunne. Õnneks võtsid sündmused ootamatuid pöördeid, mis kõheduse asemel tekitasid naeruspasme. Tõepoolest "very, very funny, darkly humorous, dazzling, humming with life, hugely entertaining, quirky and inventive" ja kõik need muud sõnad, millega seda teost kriitikud kirjeldanud on. Samas, huvitav kui palju lõbu pakub paarikümne aasta pärast inimestele "JPod'i" lugemine ja kui palju saadakse aru viidetest erinevatele populaarsetele brändidele, telesaadetele, subkultuuridele, mis võivad nii kähku unustuste hõlma vajuda.

Muide, Coupland on vist päris edev kirjanik, kuna laseb oma tegelastel iga natukese aja tagant oma nime mainida ning on ennast ühe õela karakterina teosesse sisse kirjutanud.

Wednesday, August 22, 2007

Jevgeni Zamjatin "Meie"

Jevgeni Zamjatini (1.02.1884 – 10.03.1937) ainuke romaan, mis on ühtlasi maailma üks kuulsamaid antiutoopiaid ning eeskuju paljudele järgmistele antiutoopiatest pajatavatele teostele.

D-503 on Ühtse Riigi insener, kes töötab Integraalil (kosmosesõiduk, mille valmimist ootavad kannatamatult kõik riigi mees- ja naisnumerused) ning kelle maailma (nagu kõigi teiste korralike kodanike oma) on seni valitsenud kaine loogika, matemaatika ning pime usk Ühtse Riigi õilsatesse eesmärkidesse.

"Meie" koosneb antud numeruse (numerus - riigi nais- või meeskodanik tulenevalt sellest, et kõigil on nime asemel mingi täht ja number) märkmetest, mida ta plaanib Integraaliga kosmosesse saata, et siis mõne vähem arenenud tsivilisatsiooni liikmed saaksid neist õppust võtta. Totalitaarset ja ühiskondliku õnne poole pürgivat (õnn on siis, kui inimestel pole hinge ega fantaasiaid) Ühtset Riiki ülistavatest tekstidest saab aga isiklik päevik, milles ta kirjeldab kohtumist müstilise naisnumeruse I-330-ga, kes tutvustab talle vana maailma kombeid ning kisub vaese D keelatud tunnete ja fantaasiate maailma äratades temas midagi ürgset ja abitut. D-503 vaevleb pidevalt süümepiinade käes, sest rikub riigi poolt ettekirjutatud ning tunni täpsusega paika pandud päevakava, ning loobib seega kaikaid ühiskondliku õnne kodaratesse. Kuid armastus selle vastupandamatu revolutsionääri ja Ühtsele Riigile ohtliku naise vastu on suur ning sunnib D reeglitest üle astuma ning ühiskonna vastu võitlema, aidates kaasa Rohelise Müüri (klaassein, mis eraldab Ühtset Riiki ülejäänud maailmast ja metsikust loodusest) õhku laskmisele ning Integraali kaaperdamisele.

Üpris omapärane teos, mis lõpeb antiutoopiale kohaselt õnnetult... vähemalt küllaltki demokraatlikust ühiskonnast pärit lugeja vaatepunktist. Kirjastiil on ladus ning lühikesed peatükid muudavad lugemise veel hõlpsamaks.

Tuesday, August 21, 2007

Vladimir Sorokin "Ice"

Tänapäeva Moskvas käib jäähaamritega jaht blondidele ja sinisilmsetele inimestele. Mõned surevad, mõned äratatakse ellu. Need, kes peale hirmutavat kogemust ellu jäävad, kogevad lähiajal emotsionaalselt ärritavaid sündmusi - liibuvad paljad kehad, kümneteks minutiteks kuni tundideks paigale tardumine, ennetundmatu südamevalu, mille kutsuvad esile pea unustatud mälestused, ning päevade kaupa nutta lahistamine. Mis peamine - esmakordselt tunnevad, et nende süda on eraldi organ, nad tunnevad, et on elus ja kõik ülejäänud inimesed ümberringi justkui seisaksid järjekorras ja ootaksid, millal saabub nende aeg manala teed minna.

Ilmneb, et need, kes jäähaamritega teisi rindu taovad on ka blondid ja sinisilmsed ning nende eesmärgiks on äratada üles kõigi oma 23 000 õe-venna südamed, et siis nendega käed ühendada ja saada osaks Igavesest Valgusest, millest nad legendi järgi tegelikult pärit on.

Eelnevalt olen juba Sorokinist natuke lähemalt kirjutanud, mistõttu kirjanik ise enam lähemat tutvustamist ei vaja. Lugu ise koosneb neljast osast, milles esimeses kirjeldatakse erinevatest ühiskonna kihtidest pärit õdede-vendade äratamisprotseduure, ärganute tundeid ja edasisi läbielamisi. Teises osas jälgitakse ühe kõige kogenuma Südamega õe eluteed, ärkamist ja olelusvõitlust 20nda sajandi Venemaal, mil iga võimu vahetusega tuli karta oma elu pärast. Kolmas osa on pigem nagu tootekirjeldus vahendile, millega lähitulevikus õdesid-vendi leitakse ning neljandast ma parem ei räägi.

"Sinise peki" kõrval tundus "Jää" väga reaalsuselembeline olevat ja ühtse areneva liinina kirjutatud. Olgugi, et postmodernistlikele teostele kombekohaselt jääb lõpp mõistatuseks, puudusid antud teoses igasugused sorokinlikud vahepalad ja seosetu taustamulin. Samahästi oleks võinu autoriks olla ju Pelevin... aga ei ole.

Wednesday, August 08, 2007

Jeff Noon "Vurt"


Jeff Noon on Inglismaalt pärit kirjanik, kelle looming on seotud nii Lewis Carroll'i kui ka Jorge Luis Borgese teostega. Näiteks on ta kirjutanud spekulatiivse kolmanda osa "Automated Alice" Lewis Carroll'i Alice'i seiklustest pajatavatele teostele. Samas on "Automated Alice" osa Vurt seeriast, mille esimeseks (autori poolt esimesena kirjutatud) teoseks ongi "Vurt".

Vurt on ühine alternatiivne reaalsus, kuhu pääseb sulge imedes. Sulgi on mitmeid värve ja vastavalt värvile jõuad sa soovitud fantaasiamaailma. Näiteks sinised suled avavad sulle väravad mõnusatesse ja hubastesse kohtadesse, kus tunned end millegi osana ja armastatuna, roosad suled pakuvad erootilisi naudinguid ja mustad suled viivad sind tumedatesse sügavustesse, kust on raske tagasi saada. Nagu ikka narkootiliste ainete puhul on mõned suled legaalsed ja mõned mitte. Paljud on lubatud tavakodanikele, mitmed - kõige ihaldusväärsemad, vaid valitutele.

Kui sured Vurdis, siis sured ka päris maailmas. Ka on võimalik teha vahetust - võttes Vurdist midagi, pead jätma sinna oma maailmast eseme, mis on väärtuselt võrdne, või kui Vurt võtab midagi sinult, saad sa vastu väärtuselt võrdse asja Vurt maailmast. Loo peategelase Scribble'iga juhtus viimane - ta kaotas oma õe Desdemona Vurti ja sai vastutasuks mingi kombitsatega elava Asja. Selleks, et oma õde tagasi saada, peab ta leidma kollase sule - English Voodoo (sest sinna ta oma õe kaotas), seda tarbides koos Asjaga Vurti minema, oma õe üles otsima, aru saama, et ta on Vurdis (see ei ole eriti lihtne ülesanne, kuna mõistus peab Vurti reaalseks) ning vahetama Asja Desdemona vastu. Kõiges selles aitavad teda tema sõbrad Stash Riderid, kellega koos ta põgeneb varjupolitseinike eest, võitleb koerte ja koerinimestega, kohtub robokoerte, roboinimeste, vurtinimeste ja variinimestega jne jne jne jne

Tegemist ei ole mingi lihtsa fantastikateosega. Tükk aega läheb selleks, et aru saada, mis kuramuse moodi kogu see päris maailm töötab ja kuidas toimib Vurt-maailm ning mis värk nende sulgedega on. Lõpuks, kui end kogu sellest jurast läbi närida, siis hakkab täitsa meeldima.

Arthur C. Clarke "2061: Kolmas odüsseia"

Kui esimesed kaks juba läbi lugesin, siis ei saanud jätta lugemata ka kolmandat osa Clarke'i triloogiast. Nüüdseks on Heywood Floyd juba üle saja aasta vana (tänu sellele, et peale eelmist odüsseiat enamuse oma elust kuskil Maa kohal kosmoses hõljuvas kuurortis veetis) ning talle avaneb võimalus võtta osa ekspeditsioonist Halley komeedile. Sündmuste käigus saab komeedi külastamisest päästeoperatsioon suunaga endise Jupiteri poole. Hädast tuleb välja aidata rahvusvaheline meeskond, kes segastel asjaoludel oli sunnitud maanduma inimeste jaoks keelatud maal - Europal. Mängu tulevad salaorganisatsioonid, müstilised pinnavormid, võõrad tsivilisatsioonid ja tähelapseks saanud David Bowman.

Antud teoses on autor üritanud keskenduda rohkem inimsuhetele kui kosmoserännakutele, mistõttu tundub teos kuidagi katkendlik ja lahtiste otstega. On alustatud teemasid, mis justkui ootaksid arendamist, kuid jäävad autori poolt lõpetamata. Samas on läbi triloogia püsivaks jäänud rahustav taustatempo, mis dikteerib sündmuste kulgu, ning ladusalt lihtne kirjastiil, mis ei lase raamatut nii lihtsalt käest panna.