Friday, October 26, 2007

Terry Pratchett "Small Gods" (a Discworld novel)

Terry Pratchetti (sündinud 28 Aprill 1948) esimene raamat avaldati, kui ta oli 15 aastane ja alates aastast 1983 on ta iga aasta valmis kirjutanud keskmiselt 2 raamatut kaotamata oma teravust, sarkastilisust ja isikupära.

Üks tema suuremaid ettevõtmisi on Kettamaailma sari. Ei kujutagi ette paljud sellest midagi kuulnud ja kui paljud üldse ei tea midagi. Igatahes, tegemist on hunniku teostega, mis kirjeldavad erinevate tegelaskujude seiklusi kettakujulise maailma erinevates osades. Olgu öeldud ka see, et too ketta kujuline maailm (siit tulenevalt ka Kettamaailm) asub nelja hiiglasliku elevandi kukil, kes omakorda seisavad kilpkonna Suure A'Tuin'i seljas, kes minu arusaama järgi ujub aeglaselt mööda maailmaruumi. Teosed on küll üksteisest täiesti erinevad, kui usinam sarja lugeja võib leida mitmes raamatus kokkulangevaid sündmusi, tegelasi ja asukohti.

20ndal Septembril ilmus sellest sarjast 36. raamat ja juba on teada ka kahe järgmise Kettamaailma raamatu pealkirjad (Wikipedia andmetel). Enamus siiani ilmunud raamatutest on saadaval ka eesti keeles.

Jumal Om, kes on harjunud ilmutama ennast suure pulli, kuningliku kotka või tulekeerisena leiab end üks päev kilpkonna kehast. Tundub, et ta on sel kujul juba pikemat aega mööda kettamaailma rohujuuretasandit rännanud, unustades, kes ta tegelikult on. See tähendab ainult seda, et midagi kohutavat on juhtunud - ta alamad on lakanud temasse uskumast. Kettamaailma süsteem on juba kord selline, et jumala tugevus ja võimsus on võrdeline temasse uskujate arvuga. Ja Om pole enam kaugel muutumast primitiivseks vaimuks, kes suures kõrbes endale teiste väikeste jumalatega konkureerides järgijaid peab otsima.

Tuleb välja, et kogu Omnia peale on alles vaid üks tõeline uskuja - juhmivõitu, kuid eideetilise (fotograafilise) mäluga noviits Brutha, kellesse on lapsepõlvest peale pekstud vääramatut usku Suurde Jumalasse Om'i. Kõigis ülejäänud Omnia elanikes on tänu inkvisitsiooni aktiivsele tegutsemisele asendunud usk hirmuga, mis on nüüd ainukeseks motivaatoriks templis käimisel ja jumala poole palvetamisel.

Leides üles ainukese jüngri, peab kilpkonnake veenma Bruthat selles, et tema näol ei ole tegemist rääkiva loomakesega, vaid Om'iga ja leidma viisi kuidas vastne prohvetihakatis saaks taastada kõigi teiste Omnia elanike usu. Om'i kõrk käitumine, ükskõiksus ning üldine hoolimatus oma järgijate suhtes panevad aga heasüdamliku Brutha oma usus kahtlema. Ka ei aita "reformatsioonile" kaasa inkvisitsiooni eestvedaja Vorbise soov hävitada Om'i nimel naaberlinn Ephebe.

Rahu armastava Brutha ülesandeks pole enam lihtsalt Om'i sõna levitamine, vaid ka Ephebe päästmine, rahu sõlmimine kahe linna vahel, Vorbise hirmuvalitsuse kummutamine ning Om'i distsiplineerimine ja õigele teele juhatamine.

Sarkasmi ja niisama mõnusat huumorit täis teos käsitleb religiooni kasutamist poliitilistel eesmärkidel ning läheneb küüniliselt monoteismile, kristlustlusele jne. Kui on teose vastu rohkem huvi või niisama soov naerda, siis soovitan sellelt lehelt tsitaate lugeda.

Wednesday, October 24, 2007

Paulo Coelho "Üksteist minutit"

Järelsõna andmetel reaalsetel sündmustel põhinev lugu ühest Brasiilia väikelinna neiust Mariast, kes otsides võimalust igavast kolkast minema saada, kohtub eurooplasest sambatantsijannade vahendajaga ning leiab end peagi ühest Šveitsi linna tantsuklubist kiimastele ärimeestele esinemas. Kuulsust ja seiklust oodanud neiu peab pettuma kuna allakirjutatud leping peab teda kinni tüütavas ametis ning keelebärjäär isoleerib teda kohalikust elanikkonnast.

Igavuse peletamiseks võtab Maria nõuks saada selgeks kohaliku keele ning tänu ühele araablasele oma keelerühmast, saab ta lahti ängistavast ja ebaõiglasest töölepingust, säilitades siiski õiguse riigis töötada ja elada.

Leides, et oleks piinlik rahatu ja kuulsuseta koju tagasi naaseda, otsustab ta ennast modelliks pakkuda erinevates agentuurides. Arusaamatuse tõttu ja lootes saada modellitööd, satub ta aga ühe rikka araablase hotellituppa ning väärikusega võideldes võtab mehe pakkumise vastu ning magab temaga raha eest.

Mõeldes tagasi tollele ööle, armastuses kogetud pettumustele ning raskele finantsolukorrale, otsustab Maria proovida prostituudi ametit. Nii satub ta kohaliku punaste laternate regiooni ühte kallimasse baari Copacabanasse, mille omanik/barman talle ameti reegleid tutvustab, äri ajada aitab ning teiste tüdrukutega tutvustab. Peale esimest õhtut leiab ta, et tegemist ei ole konti murdva ametiga ning veedab järgmise aasta sedasi raha teenides, mehi tundma õppides ning vabal ajal end raamatukogust laenatud raamatute põhjal harides.

Saanud kokku piisavalt raha, et koju naasta ja seal oma perele talu osta, kohtab ta juhuslikult ja ootamatult noort kunstniku, kes väidab neius "valgust" nägevat ja soovib teda maalida. Põgusa kohtumise jooksul leiavad nad, et tunnevad seksi, inimeste ja maailma vastu sama suurt ükskõiksust ning on mõlemad loobunud naudingu otsimisest. See muidugi viib selleni, et nad üksteisesse armuvad ja koos jälle naudingut otsima hakkavad olles üksteisele õpetajateks ja toeks jne.

Kuna aga Marial on siiski tõsine plaan kodumaale naasta, ähvardab nende kaunist suhet paratamatu lõpp. Kurvastada muidugi ei tasu, sest kirjanikuhärra ilmselt leidis, et pole väga keerulise teemaarendusega antud teost lõpetada vaja.

Kokkuvõtlikult on teos seksuaalse rahulduse ja orgasmi ning armastuse otsingust.

Coelhosse suure eelarvamusega suhtudes ei pidanud ma väga taganema oma vaatest - väga lihtsakoeline ja mõneti primitiivne stiil mõjub pealiskaudselt. Samas ei ole mingit keerutamist ja kõik öeldakse kohe välja. Allegooriaid kasutab autor vähe ning kui kasutabki, siis jätavad nad üldises kontekstis natukene puise ja kohatu mulje. Siinkohal pean aga tunnistama, et tegemist ei olnud üldse mitte halva teosega. Realistlik ja otsekohene lähenemine teemale tegid lugemise nauditavaks ja kohati oli lausa raske raamatut käest panna.

Monday, October 15, 2007

Jeanette Winterson "The Passion"

Ekstsentriline inglanna Jeanette Winterson on peale kirjutamise tegelenud nii matusebüroos laipade mukkimise kui hullumajas patsientide eest hoolitsemisega. Käesoleva raamatu tiitelleht väidab lisaks, et Wintersoni kired on vanaaegsed autod ja kassid, ta vihkab liha ja tegeleb enda vormis hoidmisega. Lisaks muidugi fakt, et ta meestele naisi eelistab. Tavalist raamatut pole selliselt naiselt mõtet oodata. "The Passion" ilmus 1987. aastal ning sai otsekohe noortele autoritele mõeldud John Llewellyn Rhys Prize'i.

Romaani neljas peatükis põimib autor kokku kahe peategelase lood, mis leiavad aset Napoleoni ajastu Euroopas. Henri on noor ja lihtsameelne poiss, kes suure hurraaga Napoleoni armee koosseisus sõtta tõttab. Päris tapelda tal ei õnnestu, sest tema ülesandeks on keisri söömaaegade tarvis kanu tappa. Mida enam sõda kestab, seda enam mõranevad Henri illusioonid ja tuleb välja, et rahu pole sugugi lähedal ning isegi kui sõda lõpeb, järgneb vaid sellele põgus rahuperiood enne järgmist sõda. Kirglik armastus muundub tasapisi kinnisideeks ja vihkamiseks. Henri leiab aga uue armastuse - Villanelle'i. Näitsik on Veneetsiast pärit gondoljeeri tütar, kes suurema osa oma ajast veedab kasiinos töötades ning aeg-ajalt poisiks riietudes. Henri armastusele ta paraku vastata ei saa, kuna tema südame on röövinud üks naine, kellega tal õnnestus vaid üheksa ööd koos veeta, kuid tühja sellest, Villanelle ei väsi ootamast seda kümnendat... Tema saab oma südame tagasi, kuid Henriga nii õnnelikult ei lähe.

Minu jaoks tegid selle teose märkimisväärseks väga vaba ja ladus ümberkäimine ajalooga, reaalsuse ja väljamõeldise segamine (Villanelle oskas vee peal käia, sest nagu kõigil teistelgi gondoljeeridel, olid ka temal ujulestad... Muide, kuigi pool teose tegevusest leiab aset Veneetsias, polnud Winterson kirjutamise ajaks ise seal kordagi käinud.) ning eriliselt kaval, nautlev ja kirglik jutustamistoon. Aeg-ajalt polnudki justkui oluline, mida parasjagu jutustati, sest kogu mu tähelepanu pälvis jutustamise viis. Palju oli ühelauselisi lõike ja mõned laused kordusid iga paarikümne lehekülje tagant. Ma ei tea, kuidas seda tõlgendada, see tundus lihtsalt kuidagi loomulik. Näiteks "In between fear and sex, passion is.", "You play, you win, you play, you lose. You play.", " What you risk reveals what you value.", "I'm telling you stories. Trust me." Katkendit raamatust võib autori koduleheküljelt lugeda, saab ehk rohkem aimu, mida ma siin edasi anda püüan.

"The Passion" oli esimene Wintersoni teos, mille ma läbi olen lugenud (kunagi alustasin mingit teist romaani ka, aga ma ei mäleta, miks see pooleli jäi) ja ma olen täiesti veendunud, et loen talt veel midagi, lootuses taas osa saada sellisest elujanulisest kirjutamismaneerist, mille otsa ma senini kuidagi harva sattunud olen.

Friday, October 12, 2007

Muriel Spark "The Ballad of Peckham Rye"

Muriel Spark oli šoti kirjanik, kellest ma üleeile veel mitte midagi ei teadnud. Pea oli tühi, ei teadnud, mida lugeda, võtsin ette nimekirja raamatust "1001 Books You Must Read Before You Die" ja valisin üsna huupi omale posu autoreid, kelle raamatutega tutvuda. Üheks neist osutuski siis Muriel Spark ja ta teosed "The Ballad of Peckham Rye" ning "The Prime of Miss Jean Brodie" (viimasest neist edaspidi).

Lugedes valdas mind kogu aeg kummaline tunne, mis ei meenutanud vähemalgi määral tavalist lugemiskogemust. Oleks pigem nagu teleseriaali vaadanud, kusjuures ma üksi naersin vahepeal nii valjult kui keskmise ameerika seriaali nähtamatu kaadritagune publik. Näiteks järgmine lõik oli minu meelest väga naljakas:
Dougal said, 'You're a sick man, Mr Weedin. I can't bear sickness. It's my fatal flaw. But I've brought a comb with me. Would you like me to comb your hair?'
Teose peategelane on Peckhami-nimelisse väikelinna ilmunud šotlane Dougal Douglas, kes paistab silma erineva kõrgusega õlgade ja pealael asetseva kahe muhuga (váidetavalt sündis ta sarvedega, mis kirurgilisel teel eemaldati). Tal õnnestub paari kuu jooksul pahupidi pöörata kohalike elud, panna üks peigmees oma pruudile altari ees ei ütlema, kaudselt mõrv põhjustada ja ise peaaegu surnuks pussitatud saada. Ta palgatakse tööle ühte kohalikku tekstiilivabrikusse ametikohale, mis peaks üksteisele lähendama kunsti ja tööstust, mida iganes see endast tápselt ka ei kujuta. Tööl náhakse teda harva, sest suurem osa ajast kulub Dougalil inimvaatlustele, kohaliku ajalooga tutvumisele ja variautorina endise näitleja ja laulja Maria Cheesemani autobiograafia kirjutamisele. Lisaks sokutab ta end Douglas Dougali nime all tööle ka konkureerivasse tehasesse. Segadust kui palju! Igatahes lustlik raamat ja kuna paksust vaid 143 lk, sobib hästi ühe õhtu sisustamiseks.

Thursday, October 11, 2007

Ian McEwan "Enduring Love"

Peaaegu kummaline, et siiani pole ükski Ian McEwani teos siin kajastamist leidnud."Enduring Love" oli vist küll alles teine raamat, mida mina temalt lugesin, kuid ta tööviljakust ja populaarsust arvestades võiksin eeldada, et olen temaga lähemalt kokku puutunud. Aga ei ole ja ausalt öeldes väga ei kurvasta.

Raamatu tagakaanele trükitud nopped arvustustest püüdsid potentsiaalset lugejat veenda teose üleloomulikult köitvas avapeatükis. Nonoh, mõtlesin ma, ja hakkasingi lugema. Esimene peatükk osutus aga minu meelest päris keskpäraseks. Oleks võinud poole peale järjehoidja panna ja rahulikult magama minna, ilma et uudishimu närima oleks hakanud.

47-aastane Joe Rose naudib piknikku oma kauni naise Clarissaga, kellest ta on pidanud lahus olema suisa kuus nädalat. Nende seitsmeaastase kooselu jooksul pole nad nii pikka üksteisest eemalolekut taluma pidanud. Joe on edukas populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor, kes oma nõrkushetkil kurvastab pooleli jäänud tõsiteadlase karjäärist. Clarissa on romantismiajastu luule huviline ning töötab ülikoolis. Kõik on väga kaunis, kuni sulni piknikuaura õhub kuumaõhupalli õnnetus. Õhupall pääses lahti kinnitusotstest ja selle korvi jäänud väike Harry on vaikselt õhku tõusmas. Pealt nägevad mehed tõttavad appi, poiss päästetakse, kuid üks mees, John Logan, hukkub päästeoperatsiooni käigus.

Logani surnukeha juurde tõtanud Joe kohtab seal kogemata järjekordset juhuslikku pealtnägijat Jed Parryt, kellega nende pilgud kohtuvad. Jed pole aga mingi tavaline 28-aastane üksik noormees, ta on lisaks veel usufanatt, kes tahaks Joega koos palvetada, ning nagu sellest vähe oleks, põeb ta ka de Clerambault' sündroomi. Selle haiguse käes kannatajad usuvad, et nende objekt armastab neid. Kõike, mis objekti käitumises sellele vastu võib rääkida, tõlgendab haige kui jälgede segamist ja julma armumängu. Alustuseks Jed vaid helistas Joele, kuid see oli vaid süütu algus kõigile ebameeldivustele, mida Jed lõpuks põhjustas. Asjasse segatakse õnnetusel hukkunud mehe potentsiaalne armuke, endistest hipidest relvaärikad, mõrvakatse, noaga vehkimine ja loomulikult ei jää kõigest puutumata ka Joe ja Clarissa idülliline suhe, kuna Clarissal on alust kahtlustada oma meest liialdamisest ja Jedi ohu ülehindamises.

Kuigi esimesed paarkümmend lehekülge polnud pooltki nii lugema naelutavad, kui tagakaane hüüdlaused lubasid, läks pärastpoole lugu põnevamaks. Kohati ma täitsa imetlesin kirjaniku fantaasialendu, jutustamisoskust ja jätkasin lugemist ka siis, kui oleks ammu pidanud asuma mõne kohustusliku ja kasuliku asja tegemise juurde. Aga minu jaoks polnud see midagi geniaalset, romaanikunsti alustalasid raputavat või midagi muud nii revolutsioonilist. Ju ta ei pidanudki seda olema, kuid... Igatahes mõneks ajaks olen Ian McEwani doosi kätte saanud, võib-olla kunagi tuleb taas isu.

Monday, October 08, 2007

Margaret Atwood "Surfacing"

Eriti viljaka kirjaniku minu jaoks esimene, kuid tema jaoks teine romaan jutustab lugejale feminismist, rahvuslusest ja hullumeelsusest. Hilistes kahekümnendates nimetuks jäetud naisterahvas läheb paariks päevaks Quebecis asuvale saarele oma lapsepõlvekoju kadunuks jäänud isa otsima. Temaga on kaasas ta elukaaslane Joe ning noor abielupaar Anna ja David. Peategelase monoloogidena jutustatud lugu annab lugejale võimaluse lähedalt jälgida üleminekut selgest mõtlemisest mõistuse kaotamiseni. Algul on kõik justkui normaalne: naise ema on hiljuti surnud ning isa arusaamatutel põhjustel kadunud, ilmne, et sellega see väljendub inimese käitumises ja meeleoludes. Ei lähe aga kaua aega, kui naist hakkavad painama irratsionaalsed paranoiad ning ta tunnistab isegi endale, et ei tee enam täpselt vahet, mis tõsi ja mis vale on.

How have I been able to live so long in the city, it isn't safe. I always felt safe here, even at night. That's a lie,
my own voice says out loud. I think hard about it, considering it, and it is a lie: sometimes I was terrified, I would shine the flashlight ahead of me on the path, I would hear a rustling in the forest and know it was hunting me, a bear, a wolf or some indefinite thing with no name, that was worse.
Kuigi meeleseisund, kuhu peategelane lõpuks välja jõuab, ei jäta võimalust kahelda ta hullumises, paistab ta kogu sündmuste aja jooksul silma teistest tegelastest suurema tundlikkusega. See väljendub näiteks ta reaktsioonides loomapiinamiste ja üleüldse inimeste hooletuse ja hoolimatuse suhtes, mis sel saarel looduse keskel muust maailmast eraldudes ilmsiks tuleb.

Rahvusluse liini ajab seltskonnast David. Kui ma õigesti aru olen saanud, leidis raamatu tegevus aset ajal, mil Quebeci prantsukeelne elanikkond tahtis mingisuguses vormis iseseisvust saavutada. Sellises keskkonnas tunneb kogu seltskond end aeg-ajalt ebalevalt ja kohatult: poes irvitatakse salaja nende vigase prantsuse keele üle, suhtlemine naabritega on häiritud, kuna nemad ei oska õieti inglise keelt ega nende külalised prantsuse keelt. Seega ärevad ajad. Põhiline on aga viha ameeriklaste vastu. Kui teised suhtuvad sellesse küsimusse üsna rahulikult, siis David esineb sageli järgmiste väljaütlemistega:

It wouldn't be a bad country if only we could kick out the fucking pig Americans, eh? Then we could have some peace.
Ma olen aru saanud, et Margaret Atwood on feministlik kirjanik, mida iganes see täpselt tähendama peaks. Kas kirjanduse teeb feministlikuks ainuüksi naiste vaatenurk, naiste probleemide ja suhete käsitlemine? Kui nii, siis on „Surfacing” igatahes feministlik. Esiteks muidugi peategelase soo tõttu. Oma monoloogides lahkab ta põhjalikult oma abordi ja lahutusega lõppenud abielu ning oma praegust suhet Joega. Juba abort ja mehe mahajätmine on justkui mingisugune emantsipeerumine. Joesse, kes temaga kindluse mõttes abielluda tahaks, suhtub naine kuidagi distantseerunult ja kuigi ta hindab Joed kõrgemalt kui enamikke teisi inimesi, ei tee ta Joe ees saladust, et ta teda ei armasta. Lisaks jälgib naine kõrval Davidi ja Anna suhet: David kui tõeline macho, kelle jaoks truudus on iganenud mõiste, Anna kui sõnakuulelik abikaasa, kes ei julge ka pärast seitset aastat kestnud abielu ilma meigita oma mehe silme ette ilmuda. Selge, et Anna vastuhakk pole Davidi meelest kõne alla tulevgi:
"None of that Women's Lib," David said, his eyes lidding, "or you'll be out on the street. I won't have one in the house, they're preaching random castration, they get off on that, they're roving the streets in savage bands armed with garden shears."
Kokkuvõtte peaks ilmselt lõpetama oma arvamusega, aga mul on seda seekord raske formuleerida. Hea oli vahelduseks naiskirjaniku teost lugeda. Lisaks meeldis kuidagi unelev, mõistusest irduv sisekõne, mis minu õnneks päris teadvuse vooluks ei muutunud. Ma arvan, et päris hea lähtekoht Atwoodiga tutvumiseks.

Thursday, October 04, 2007

Kazuo Ishiguro "Never Let Me Go"

1990ndate Inglismaal meenutab 31-aastane Kathy H. üleskasvamist kummalises muust maailmas isoleeritud Hailshami internaatkoolis ja sellele järgnenud etappi Cottages-nimelises asutuses.

Hailshami kooli teeb eriliseks alguses arusaamatu loomingulisuse rõhutamine. Andetu õpilane on määratud olema õnnetu ja pälvima hukkamõistu. Lapsepõlvest peale tegelevad kõik pühendunult luuletamise, joonistamise, maalimise ja meisterdamisega ning aeg-ajalt külastab kooli keegi salapärane Madame, kes oma veel salapärasema galerii jaoks parimad tööd välja valib ja kaasa võtab. Teine kooli eripära on tervisele tähelepanu pööramine. Väiksematessegi vigastustesse suhtutakse ülima tõsidusega ning arstlikud kontrollid toimuvad ebanormaalselt tihti. Kooli maavaldustest väljumine pole lubatud, aga huvitaval kombel ei paista keegi selle vastu ka huvi tundvat. Lokkab ülim passiivsus ja huvipuudus. Õigupoolest ei sea õpilased peaaegu kunagi midagi kahtluse alla, justkui neil endil mingisugust vaba tahet polekski. Kui keegi ka vahel tõstatab mingi sellekohase küsimusi, vaikitakse see maha kui ülim tabu. Teatakse vaid, et pärast Hailshami lõpetamist umbes 16-aastastena viiakse igaüks üle Cottages-sse, kus nad mõnda aega teiste doonorite eest hoolitsevad, kuni saabub nende endi kord paar organit ära anda ning seejärel surra (suremise asemel on küll kasutusel eufemism completion). Lugu pole aga mitte pelgalt elundidoonorlusest, vaid kloonimisest, meenutades tihtipeale antiutoopiat, muutumata päris tüüpiliseks ulmeks. Miks siis ikkagi loomingulisus nii oluline oli, jätan parem välja ütlemata, muidu rikun lugemiselamuse ära.

Tegemist oli "The Remains of the Day" kõrval mu teise lemmikteosega Ishigurolt. Tõde ja saladuse lahendus on aimatav juba alguses, kuid see tehakse lugejale selgeks samm-sammult, väikeste vihjete ja imelike seikade kaudu. Soovitan väga.

Kazuo Ishiguro "When We Were Orphans"

Nagu mitmes oma teiseski romaanis (näiteks "The Remains Of The Day", "The Artist Of The Floating World", "Never Let Me Go"), uurib ka selles 2000. aastal ilmunud teoses Ishiguro mineviku mõju olevikule, mäletamise mehhanisme ja moonutatud mälestusi. Seepärast on raske käesolevat romaani puhtalt detektiivilooks pidada, kuigi ühe inimeste kadumise juhtumi lahendamise ümber kogu sündmustik keerleb.

20. sajandi alguse Shanghais kasvab üles inglise poiss Cristopher Banks, kelle isa tegeleb oopiumikaubandusega, samas kui pereema sellise äri südamest hukka mõistab. Kui Cristopher on 9-aastane, kaob esiteks jäljetult ta isa ning peagi ka ema. Poiss saadetakse elama oma tädi juurde Inglismaale, kus ta seab oma sihiks suureks kasvades tippklassi detektiiviks saada ning lapsepõlve jäänud müsteerium lahendada. Mis puutub detektiiviks saamisesse, siis see tal ka õnnestub ja üsna suurejooneliselt. Lisaks murrab ta sisse Londoni eliidi seltsiellu ning kujuneb lugupeetud ja kuulsaks härrasmeheks. Oma vanemaid pole ta aga unustanud ning 1930ndate lõpus reisib ta saladuse lahendamise eesmärgil tagasi Shanghaisse, kus parasjagu möllab Hiina ja Jaapani vaheline sõda. Aeg on aga mööda läinud ja vihjeid, millest kinni hakata, pole kusagilt võtta. Ainus, kes teda aidata paistab saavat, on kunagine tippdetektiiv, kellest aja jooksul paraku oopiumisõltlane on saanud. Midagi saab Cristopher talt siiski teada ning sellele ning enda lünklikule mälule toetudes asub ta oma vanemaid taga otsima. Mis ta lõpuks teada saab, pole aga sugugi see, mida ta ootas.

Hetke seisuga on mulle meeldinud iga teine Ishiguro teos, mida ma lugenud olen, see jäi paraku nende hulka, mis ei meeldinud. Võib-olla häiris mind peategelase isik, tema ajutine närvilisus ja enesekontrolli kaotamine... Samuti polnud lahendatav krimilugu teab mis intrigeeriv. Küll aga meeldis mulle, kuidas Ishiguro kirjeldas Cristopheri meenutusi ja püüdeid oma kauges minevikus surkides midagi üles leida. Ta polnud kunagi kindel, kas asjad ikka olid nii, nagu ta mäletas ja kas ta mingeid sõnu kellelegi kolmandale ekslikult ei omistanud, kuigi tihtipeale polnud sel õieti vahet, kes mida ja millal täpselt ütles. Nagu teisigi Ishiguro teoseid lugedes, oli mul tunne, nagu kogu aeg oleks õhus väike kahetsus, allaandmine ja kuidas kogu jutustust võiks saata üks pikk ja sügav ohe.

John Fowles "The Collector"

"The Collector" (eesti keeles "Liblikapüüdja") on John Fowlesi esimene, aga mitte kindlasti kuidagigi ebaküps romaan. Üks kahest peategelasest, Frederick Clegg, on suvaline ametnik, kes paistab silma ainult ajast mahajäävuse, väikekodanlikkuse, kirgliku liblikate kollektsioneerimise ja kehva suhtlemisoskusega. Juba mõnda aega on ta salaja luuranud Miranda, 20-aastase kunstitudengi järel. Talle on algusest peale selge, et nende klassi- ja intelligentsivahe välistab loomulikul teel tüdrukuga tutvuse sõlmimise. Lahendus tekib, kui Frederick ootamatult suure summa raha võidab. Ta ostab eraldatud maakohta maja ning kohandab selle keldri Mirandale sobilikuks elupaigaks. Väikese vale ja kloroformi abiga püüab ta Miranda kinni nagu liblika ja pistab ta siis kindlate lukkude ja tabade taha elama.

Lugu on esitatud vaheldumisi psühhopaadi ja ohvri vaatenurgast. Frederick ei paista silma käitumisega, mis sedasorti maniaki puhul ootuspärane oleks. Ta väldib tüdrukule viga tegemist, kohtleb teda heldelt, ostes talle kõike, mis neiukesel aga pähe tuleb küsida. Mõte Miranda vägistamisest on Frederickile vastik, nagu kõik muu vähegi amoraalne ja ropp. Küll aga peab ta loomulikuks, et tüdruk varem või hiljem ta sümpaatiale vastab ning nad abielluvad ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

Nagu selgub päevikukatketest, mis on esitatud kui Miranda-poolne nägemus olukorrast, ei jaga tüdruk päris sama arvamust. Alguses loodab ta tõsimeeli peagi vangistusest pääseda, on sunnitud aga selles juba kahtlema pärast mõnda luhtunud põgenemiskatset, mis on Fredericki tõsiselt ärritanud ja sundinud teda vägivaldagi kasutama. Kuigi Miranda tunnetab eriti tugevalt oma klassi ja intelligentsi üleolekut ning suhtub Fredericki kultuurivõhiklusse põlgusega, on ta aeg-ajalt siiski sunnitud endale tunnistama, kui hästi temaga on ümber käidud ning milliseid summasid ta peale kulutatud.

Põhimõtteliselt võiks ju lugu hullumeelsest inimröövijast ja ta süütust ohvrist olla ühemõtteliselt kahepooluseline ning panna lugeja algusest peale vangistatule kaasa tundma. Õnneks on Fowles asi keerulisemaks ajanud, kuna lisaks Miranda kannatustele annavad ta päeviku sissekanded tüdrukust üsna ebasümpaatse pildi. Ta on edevalt uhke ning seda kinnitavad isegi ta korduvad kurtmised selle üle, kui vähe ta teab ja kuidas ta maailma päästa tahab jne. Lugeja viiakse kurssi armulooga, millesse Miranda enne vangistust segatud oli. Tüdruk oli armunud endast kakskümmend aastat vanemasse pretensioonikasse kunstnikku G. P., tõelisesse elumehest mölakasse, kes tänu oma vanusele noore tüdruku pea segi oskas ajada ja oma vead veetlevaks näitles. Ainuüksi Miranda vaimustunud õhkamised G. P. poliitiliste vaadete ja eriti sügava elutunnetuse üle panid vähemalt minu tüdimusest ohkama ja tüdrukule mõeldes kulmu kortsutama.

Lõpplahendust pole viisakas reeta, mistõttu jätan selle tegemata. Olgu aga mainitud, et Fredericki hullumeelsus oli lópus veel selgem kui alguses ja kuigi Miranda jäi lópuni ohvriks, oli vähemalt minu arvamus temast loetud lehekülgede jooksul üsna póhjalikult muutunud.