Thursday, October 04, 2007

John Fowles "The Collector"

"The Collector" (eesti keeles "Liblikapüüdja") on John Fowlesi esimene, aga mitte kindlasti kuidagigi ebaküps romaan. Üks kahest peategelasest, Frederick Clegg, on suvaline ametnik, kes paistab silma ainult ajast mahajäävuse, väikekodanlikkuse, kirgliku liblikate kollektsioneerimise ja kehva suhtlemisoskusega. Juba mõnda aega on ta salaja luuranud Miranda, 20-aastase kunstitudengi järel. Talle on algusest peale selge, et nende klassi- ja intelligentsivahe välistab loomulikul teel tüdrukuga tutvuse sõlmimise. Lahendus tekib, kui Frederick ootamatult suure summa raha võidab. Ta ostab eraldatud maakohta maja ning kohandab selle keldri Mirandale sobilikuks elupaigaks. Väikese vale ja kloroformi abiga püüab ta Miranda kinni nagu liblika ja pistab ta siis kindlate lukkude ja tabade taha elama.

Lugu on esitatud vaheldumisi psühhopaadi ja ohvri vaatenurgast. Frederick ei paista silma käitumisega, mis sedasorti maniaki puhul ootuspärane oleks. Ta väldib tüdrukule viga tegemist, kohtleb teda heldelt, ostes talle kõike, mis neiukesel aga pähe tuleb küsida. Mõte Miranda vägistamisest on Frederickile vastik, nagu kõik muu vähegi amoraalne ja ropp. Küll aga peab ta loomulikuks, et tüdruk varem või hiljem ta sümpaatiale vastab ning nad abielluvad ja elavad õnnelikult elu lõpuni.

Nagu selgub päevikukatketest, mis on esitatud kui Miranda-poolne nägemus olukorrast, ei jaga tüdruk päris sama arvamust. Alguses loodab ta tõsimeeli peagi vangistusest pääseda, on sunnitud aga selles juba kahtlema pärast mõnda luhtunud põgenemiskatset, mis on Fredericki tõsiselt ärritanud ja sundinud teda vägivaldagi kasutama. Kuigi Miranda tunnetab eriti tugevalt oma klassi ja intelligentsi üleolekut ning suhtub Fredericki kultuurivõhiklusse põlgusega, on ta aeg-ajalt siiski sunnitud endale tunnistama, kui hästi temaga on ümber käidud ning milliseid summasid ta peale kulutatud.

Põhimõtteliselt võiks ju lugu hullumeelsest inimröövijast ja ta süütust ohvrist olla ühemõtteliselt kahepooluseline ning panna lugeja algusest peale vangistatule kaasa tundma. Õnneks on Fowles asi keerulisemaks ajanud, kuna lisaks Miranda kannatustele annavad ta päeviku sissekanded tüdrukust üsna ebasümpaatse pildi. Ta on edevalt uhke ning seda kinnitavad isegi ta korduvad kurtmised selle üle, kui vähe ta teab ja kuidas ta maailma päästa tahab jne. Lugeja viiakse kurssi armulooga, millesse Miranda enne vangistust segatud oli. Tüdruk oli armunud endast kakskümmend aastat vanemasse pretensioonikasse kunstnikku G. P., tõelisesse elumehest mölakasse, kes tänu oma vanusele noore tüdruku pea segi oskas ajada ja oma vead veetlevaks näitles. Ainuüksi Miranda vaimustunud õhkamised G. P. poliitiliste vaadete ja eriti sügava elutunnetuse üle panid vähemalt minu tüdimusest ohkama ja tüdrukule mõeldes kulmu kortsutama.

Lõpplahendust pole viisakas reeta, mistõttu jätan selle tegemata. Olgu aga mainitud, et Fredericki hullumeelsus oli lópus veel selgem kui alguses ja kuigi Miranda jäi lópuni ohvriks, oli vähemalt minu arvamus temast loetud lehekülgede jooksul üsna póhjalikult muutunud.

0 kommentaari:

Post a Comment