Paulo Coelho "Üksteist minutit"


Järelsõna andmetel reaalsetel sündmustel põhinev lugu ühest Brasiilia väikelinna neiust Mariast, kes otsides võimalust igavast kolkast minema saada, kohtub eurooplasest sambatantsijannade vahendajaga ning leiab end peagi ühest Šveitsi linna tantsuklubist kiimastele ärimeestele esinemas. Kuulsust ja seiklust oodanud neiu peab pettuma kuna allakirjutatud leping peab teda kinni tüütavas ametis ning keelebärjäär isoleerib teda kohalikust elanikkonnast. Igavuse peletamiseks võtab Maria nõuks saada selgeks kohaliku keele ning tänu ühele araablasele oma keelerühmast, saab ta lahti ängistavast ja ebaõiglasest töölepingust, säilitades siiski õiguse riigis töötada ja elada. Leides, et oleks piinlik rahatu ja kuulsuseta koju tagasi naaseda, otsustab ta ennast modelliks pakkuda erinevates agentuurides. Arusaamatuse tõttu ja lootes saada modellitööd, satub ta aga ühe rikka araablase hotellituppa ning väärikusega võideldes võtab mehe pakkumise vastu ning magab temaga raha eest. Mõeldes tagasi tollele ööle, armastuses kogetud pettumustele ning raskele finantsolukorrale, otsustab Maria proovida prostituudi ametit. Nii satub ta kohaliku punaste laternate regiooni ühte kallimasse baari Copacabanasse, mille omanik/barman talle ameti reegleid tutvustab, äri ajada aitab ning teiste tüdrukutega tutvustab. Peale esimest õhtut leiab ta, et tegemist ei ole konti murdva ametiga ning veedab järgmise aasta sedasi raha teenides, mehi tundma õppides ning vabal ajal end raamatukogust laenatud raamatute põhjal harides. Saanud kokku piisavalt raha, et koju naasta ja seal oma perele talu osta, kohtab ta juhuslikult ja ootamatult noort kunstniku, kes väidab neius "valgust" nägevat ja soovib teda maalida. Põgusa kohtumise jooksul leiavad nad, et tunnevad seksi, inimeste ja maailma vastu sama suurt ükskõiksust ning on mõlemad loobunud naudingu otsimisest. See muidugi viib selleni, et nad üksteisesse armuvad ja koos jälle naudingut otsima hakkavad olles üksteisele õpetajateks ja toeks jne. Kuna aga Marial on siiski tõsine plaan kodumaale naasta, ähvardab nende kaunist suhet paratamatu lõpp. Kurvastada muidugi ei tasu, sest kirjanikuhärra ilmselt leidis, et pole väga keerulise teemaarendusega antud teost lõpetada vaja. 

Kokkuvõtlikult on teos seksuaalse rahulduse ja orgasmi ning armastuse otsingust. Coelhosse suure eelarvamusega suhtudes ei pidanud ma väga taganema oma vaatest - väga lihtsakoeline ja mõneti primitiivne stiil mõjub pealiskaudselt. Samas ei ole mingit keerutamist ja kõik öeldakse kohe välja. Allegooriaid kasutab autor vähe ning kui kasutabki, siis jätavad nad üldises kontekstis natukene puise ja kohatu mulje. Siinkohal pean aga tunnistama, et tegemist ei olnud üldse mitte halva teosega. Realistlik ja otsekohene lähenemine teemale tegid lugemise nauditavaks ja kohati oli lausa raske raamatut käest panna.

Postita kommentaar

5 Kommentaarid

  1. heh, tuli ka meil kunagi tänapäeva maailmakirjanduse loengus jutuks mister C. muidugi oli jälle nii, et ma vaidlesin enamusele loengul olijatest vastu. nad leidsid, et lihtsuses peitubki võlu, et nn keerulised romaanid on igavene ajukepp ja aja raiskamine. milleks küll lugeda raamatuid, mis tekitavad masendust, kui on võimalus lugeda mister C suurepäraseid teoseid. AINULT et ma ei saanud aru, miks tema teosed just suurepärased on. ka ei tahetud vastata ühegi vastuargumendiga minu torkele, et lihtsate asemel kirjutab mees banaalseid tekste...
    ma jään siiski oma arvamuse juurde, et ta kirjutab üle (ja mitte uuesti või ümber) tõdesid, mida me juba lasteramatutes loeme ja minu arust on igav teda lugeda. (mitte lugemise mõttes, aga pärast on tühi tunne, et noh, ei olnudki ju midagi, ilus ümbris küll aga sisu ei olnud.)

    VastaKustuta
  2. Vähemalt kirjanduse koha pealt pean nõustuma, et lihtsuses ei peitu võlu. Minu jaoks vähemalt mitte.
    Kirjandus peaks ikka ärgitama mõtlema, mitte sisendama kindlaid väärtusi. Aga ma saan aru ka neist inimestest, kes leiavad, et kirjandus peaks olema sama kerge meelelahutus kui näiteks filmide või seebikate passimine.
    Maitse asi.
    Ja tõesti, hoolimata sellest, et teemad, mida ta näiteks antud teoses käsitleb on üpriski julged, jõuab ta lõpuks ikka nende lasteraamatu ( ja kohati mulle tundub, et ka üpris kristlike) tõdede juurde, jättes vahepeal siiski mulje nagu hakkaks teemaga teises suunas liikuma või midagi radikaalset väitma. Need napikad ajasid mind teose lõpus juba natuke endast välja.
    Kusjuures kaante järgi hindaksin Coelho teoseid kõrgelt. Suht õnnestunud kujundusega enamuses.

    VastaKustuta
  3. paraku pole ta ju ometi ise neid kaasi kujundanud. või on?
    saad mult igatahes respekti, et teda lugesid, ma olen ise vaid selle peale mõelnud, et pole kena iriseda, kui lugenud pole...

    VastaKustuta
  4. mm..minu arust ei ole ise kujundanud. Need mingi eesti tädi tehtud, kui ma ei eksi.
    Jah..nüüd on mu irisemine natuke rohkem õigustatud kui sinu oma.

    VastaKustuta
  5. Ma lugesin ka seda rmt-t.. ja olin rõõmus, et ta läbi sain. Sest ainult nii sain ma täielikult veenduda, et tegemist on suht mõttetute ridadega. Ma leidsin seal enese jaoks väga vähe.

    VastaKustuta