Wednesday, January 23, 2008

Iris Murdoch "Jackson's Dilemma"

Pärast lugemist arvustusi sirvides jäi vägisi mulje, et alustasin oma tutvust selle suurepärase kirjanikuga väga valest otsast, kuna 1995. aastal (ehk neli aastat enne kirjaniku surma ja vahetult enne Alzheimeri tõppe haigestumist) ilmunud "Jackson’s Dilemma" pole just eriti lahket vastuvõttu pälvinud. Tegelikult olid lausa kõik mu silma alla sattunud arvustused julmalt materdava tooniga, samas kui minu meelest polnud tegu sugugi õudse teosega, mulle täiesti meeldis.

Idüllilisse maamõisa on kogunenud Edward Lannioni ja Marian Foxi kõrgklassi kuuluvad sõbrad ja sugulased, et järgmisel päeval nende pulmapeost osa saada. Marian kui üllatusi armastav tütarlaps otsustab ise kohale ilmuda alles tähtsa päeva hommikul. Salapärastel põhjustel pole teda õigel ajal aga kusagil kuulda ega näha, see-eest on öösel pulma soojenduspidulisteni jõudnud salapärane teade, kus pruut vabandab ja teatab, et ta ei saa Edwardiga abielluda. Kõik on loomulikult ähmi täis – üks süüdistab ennast, teine kardab Mariani elu pärast, peaaegu kõik kukuvad aga järsku sisekaemusse ja hakkavad tegelema oma salahirmude ja -soovide lahkamisega. Olukorra päästab ühe pidulise kummaline teenija Jackson, kes paistab palju teadvat kõigi tegelaste kohta, kuid kelle enda kohta ei tea peaaegu keegi midagi. Tuleb välja, et kõigele on väga loogiline seletus ning lõpuks saab õnnelikuks rohkem inimesi, kui alguses oodata oli.

Nüüd tagantjärele Iris Murdochist kui kirjanikust ja filosoofist lugedes paistab teos tõesti nõrgavõitu, sest erilisi süvitsiminekuid või tõsist eetiliste küsimuste lahkamist ma tõesti ei täheldanud, pigem oli tegu mitte eriti lääge armastusromaaniga (kusagil võrreldi seda Jane Austeni teostega). Kuna romaan polnud märkimisväärselt pikk, ei kahetse ma selle lugemist ning üritades oma arvamust sellest austatud kirjanikust mitte esmamulje põhjal kujundada, asusin juba järgmist tema teost lugema.

Peter Stockwell "Sociolinguistics. A resource book for students."

Nottinghami Ülikooli õppejõu Peter Stockwelli koostatud õpik on mõeldud andma põhiteadmisi sotsiolingvistika vallas sellistele keeleteaduse üliõpilastele, kel käesoleva teema osas eelteadmised puuduvad. raamat koosneb neljast osast. Esimese osa peatükkides antakse ülevaade valdkonna põhimõistetest (dialekt, register, prestiiž, kreoolid ja pidžinid jne); teises osas käsitletakse neid juba rohkem süvitsi; kolmandas osas avaneb võimalus omandatud teadmiste abil juba ise tekste analüüsida ning neljandas osas pakutakse lugemiseks valimikku sotsiolingvistika klassikasse kuuluvaist artiklitest. Selline ülesehitus laseb lugeda nii traditsiooniliselt ühest kaanest teiseni kui ka põiki läbi iga nelja osa, kuna igale peatükile vastab teine konkreetne peatükk järgmises osas.

Lugejale, kes pole enne sotsiolingvistikaga kokku puutunud, võib õpik minu arvates vägagi kasulikuks osutuda. Mõisteid tutvustatakse selgelt ja loogilises järjekorras ning õpiku ülesehitus soodustab nende kinnistumist, kuna need ei jää mitte ainult meelde, vaid on kohe kasutatavad omal käel transkriptsioonide või artiklitega töötades. Lisaks viidatakse tihti teemaga seotud autoritele ning uurimustele, mida on mõtet põhjalikuma huvi korral uurida. Minu jaoks osutusid kasulikuks ka viimases osa artiklite lõppu lisatud küsimused, mis mõne keerukama teksti puhul abiks olid. Paralleelselt paberõpikuga saab kasutada ka internetis leiduvat lisamaterjali.

Tuleb aga tõdeda, et kui pealiskaudsel uurimisel on tegu õpikuga kõigile lingvistikaõpilastele, siis lähemal vaatlusel paistab sihtgrupiks olevat siiski pigem inglise keele õppijaskond või need, kelle emakeel on inglise keel. Paljud näited ja selgitused on erinevate inglise keele variantide põhised ja kui Birminghamis kõneldav inglise keel otsemaid madala prestiižiga ei seostu, võib mõningaid probleeme tekkida. Kui raamatu viimases osas avaldatud artiklid välja arvata, ei soovita ma õpikut neile, kes vähemalt sotsiolingvistika põhimõistetega tuttavad on – see on lihtsalt liiga lihtne. Küll aga võib õpikust huvitavat leida ka lugeja, kes keeleteadusega kokku pole puutunud.