Monday, July 28, 2008

Evelyn Waugh "Peotäis põrmu"

Algselt kirjutas Waugh novelli mehest, kes satub džunglielanike kätte vangi ning on sunnitud oma elupäevade lõpuni oma vangishoidjaile Charles Dickensi teoseid ette lugema. Sarnase süžeega loost sai romaani „Peotäis põrmu“ eelviimane peatükk, mis küll erineb ülejäänud teosest nagu öö ja päev, kuid sellele järgnevat suurepärast lõpplahendust arvesse võttes ei mõju see eriti häirivalt. Kui see kõrvalepõige kuhugi Brasiilia metsa välja arvata, on sündmuste aegruumiks 1930ndate aastate Inglismaa ja vaatluse all pole mitte kirjandushuvilised metslased, vaid Henry ja Brenda Lasti lagunev abielu. Esimene tõsisem löök saabub koos John Beaveriga, kes end nende juurde Hatteni härrastemajja külla nihverdab ja perenaisega mehkeldama kukub. Beaver on noor, ebameeldiv ja vaene tõusik, kes elab koos oma emaga ja veedab suurema osa ajast kodus telefoni kõrval passides ja oodates, et keegi ta lõuna- või õhtusöögile kutsuks. Kuna Henry Last on ebanormaalselt kiindunud oma ajast ja arust gootilikku härrastemajja, pole Brenda jaoks probleem Londonis ringi lillutada, kartmata samas vahelejäämist rõõmsas teadmatuses elavale mehele. Ootamatu tragöödia pere ringis loob aga prouale soodsa võimaluse lahutuse sisseandmiseks, kuid härra abikaasale ei meeldi summa, mis talt sisse nõutakse ning ta kaob hoopis Lõuna-Ameerikasse ekspeditsioonile. Sealsed sündmused kujutavad endast ehedaimat saatuse irooniat, mis toob igaühe ellu nende väärilise lõpplahenduse.

Mind lugedes vallanud tunne sarnanes kangesti mu esimestele kokkupuudetele John Fowlesi ja Jorge Luis Borgese loominguga. Silmad läksid punni ja ma ei suutnud end ahhetamast ja ohhetamast tagasi hoida. Sisuliselt on need kolm kirjanikku muidugi väga-väga erinevad, aga tänu Waugh’ esmaklassilisele irooniale sisenes see teos uue tulijana mu lemmikraamatute edetabeli esikümnesse. Lisaks teravusele hindasin ma kõrgelt üdini positiivsete kangelaste puudumist. Kõigis tegelastes oli midagi tagurlikku, naeruväärset või muidu nõmedat ja autor oskas igaüht vääriliselt nahutada. Ühesõnaga tõeliselt nauditav raamat, millest oleks patt niisama üle vaadata. Eriti soovitan neile, kes peavad toibuma mingist masendavalt halvast lugemiselamusest (minu puhul siis Bukowskist). Töötab väga hästi.

Tuesday, July 22, 2008

Charles Bukowski "Naised"

Raamatu tagakaanel iseloomustatakse kultuskirjanik Bukowski kirjutamisstiili kui teravmeelset, iroonilist ja häbitut. Põhimõtteliselt võin ma sellega nõustuda, aga see ei tähenda, et mulle „Naised“ karvavõrdki meeldinud oleks. Romaani peategelane, autori alter ego Henry Chinaski on viiekümnendates eluaastates ülimalt produktiivne, kuid mõõdukalt kuulus kirjanik, kes on oma missiooniks võtnud naiste süvauurimuse, keskendudes peamiselt jalgadele ja nende vahel leiduvale. Selle püha eesmärgi poole püüdlemist saadab pidev joomine. Nii võimegi neljasaja lehekülje ulatuses jälgida, kuidas peategelane tütarlapsi paneb või endal nina täis tõmbab või mis juhtub, kui neid kaht tegevust ühel ajal üritada teha.

Minu jaoks oli kogu teos sama sisu ja vormi vähemalt kuueteistkümnekordne kordamine, kuna peaaegu kõik, mis järgnes 25. leheküljele, oli juba enne ära öeldud. Tõsi küll, naiste nimed ja vanused varieerusid. Võibolla aastal 1978, kui see teos valmis, mõjusid need pealiskaudsed, kuid otsekohesed pornostseenid huvitavalt, kuid enam mitte. Houellebecq on oma kirjeldustes näiteks palju räigem, kuid vähemalt minu jaoks on sel ka mingi tagamõte. Mis puudutab igavikuliste teemade lahkamist, siis mind ta põgusad mõlgutused ei liigutanud. Ma saan küll aru, et ilmselgelt oligi kirjaniku eesmärk luua pilt mitte eriti ihaldusväärsest tindin***uja-panomehest, kelles mõned naised endalegi arusaamatutel põhjustel heasüdamlikku ja andekat vanamehenässi näevad, aga... Minu subjektiivsele maitsele täiesti vastuvõetamatu teos. Kellele meeldib deliiriumikirjeldusi lugeda, neil soovitan Bukowski asemel igal juhul Venedikt Jerofejevi „Moskva-Petuški“ kätte võtta. Kordades õhem, kuid sisu poolest võrratult tihedam. Ängi tekitavate voodistseenide vastu huvi tundjatele soovitan aga eelpool mainitud Michel Houellebecqi äsja eesti keeles ilmunud romaani „Elementaarosakesed“.

Monday, July 21, 2008

Boris Vian "Päevade vaht"

Prantsuse multitalent Boris Vian on üks neist lugematuist andekaist inimesist, kes oma kuulsusehetki ise näha ei saanudki. Sündinud 1920. aastal, jõudis ta oma napiks jäänud 39 aasta pikkuse elu jooksul mitmel loomingulisel rindel rügada, kuid selle aja vältel saavutatud läbimurre polnud kuidagi võrreldav postuumselt saabunud tunnustusega. Vian polnud mitte ainult kõikvõimalikes žanrides katsetav kirjanik, vaid ka tõlkija ja džässmuusik. „20. sajandi klassika“ sarjas ilmunud „Päevade vahu“ saatesõnas on Triinu Tamm kenasti ta värvika eluloo kokku võtnud, mistõttu suunaksin huvilised seda lugema ning piirduksin siinkohal vaid ühe lustaka seigaga Viani karjääris. Nimelt töötas ta 1940ndate aastate alguses asutuses, mille ülesandeks oli Prantsusmaal toodetavate ja kasutatavate kaupade normide väljatöötamine ja kooskõlastamine. Boris Viani panus oli sõimusõnade normide väljapakkumine. Paraku ei kiitnud seda heaks tähtsad komisjoniliikmed.

Selline krutskilikkus hingab lugejale kuklasse ka „Päevade vahu“ lehekülgi pöörates. Ma ei oska prantsuse keelt, aga tundub, et tõlkija Ervin Bernhardt on oma tööga väga eeskujulikult hakkama saanud. Kõik laused on tiined sõnamängudest, mille tõetruu ümberpanemine teise keelde on kahtlemata kunst ja tarkus omaette. Millegipärast tuli pähe, et Artur Alliksaare luule tõlkimine võiks ehk midagi sama keerulist olla. Kuigi kirjaniku stiili suurepäraselt edasi andev eestikeelne variantki on täis neologisme, arhaisme ja põnevaid sõnamänge, oleks prantsuskeelse väljaande lugemine kindlasti hoopis teine tera.

Viani fantaasiarikas keelekasutus ongi see, mis minu arvates sellest romaanist silmapaistva kirjandusteose teeb. Olles sisuliselt kahe noore armastuslugu möödunud sajandi keskpaigas, pole see ju midagi originaalset. Ka kergemeelsele ja optimistlikule algusele järgnev õnnetu lõpp pole teab mis erakordne nähtus. Küll aga on eriline teose maailm, mis mulle korduvalt Michel Gondry filmi „Unenäoteadus“ loogika meelde tõi. Kuigi põhimõtteliselt vihjavad paljud jutustuses ettetulevad objektid reaalsetele ehitistele või paikadele Pariisis, ei saa seda aegruumi päriselt realistlikuks pidada. Võtkem näiteks kas või järgmine lõik:

Colin tuli metroorongilt maha ja läks trepist üles. Ta jõudis maapinnale valest
küljest ning tegi tiiru ümber jaama, et õiget suunda leida. Kollase
siidtaskurätiku abil määras ta kindlaks tuule suuna, iil aga viis taskurätiku
värvi endaga kaasa, ja see laskus suurele ebakorrapärase kujuga hoonele, mis
osutuski Molitori liuväljaks.
Kokakunsti šedöövreid saavutatakse liitiumpulbrit veerand liitri rõõsa piimaga segades, tantsitakse rangluunihestustantsu Boissier’ stiilis või kõõrdpilgutantsu, kasvajate asemel paisuvad inimeste rinnus vesiroosid ning haigused panevad kodusid kokku tõmbuma. Kõige selle vallatlemise kõrval ei jäta Vian kasutamata võimalust väljendada oma armastust džässi vastu ja kõveramuigeliselt hukka mõista kiriku- ja sõjaväetegelasi. Lisaks leiab sagedat mainimist ka autori kaasaegne Jean-Paul Sartre, kes küll „Päevade vahus“ oma nimeks Jean-Sol Partre (ei tea, kuidas prantsuskeelses väljaandes on) on saanud. Kuigi tegelikkuses oli autor tolle eksistentsialistiga üpriski sõbralikes suhetes, kujutatakse nii Partre’i kui ta jüngreid teoses üsna tögaval moel.

Soovitan teost kõigile pisarakiskujaist armulugude fännidele ja/või sõnaväänamise lembijaile.

Jüri Ehlvest "Taevatrepp"

Põhimõtteliselt olen ma loobunud üritamast kellelegi ümber jutustada Ehlvesti loomingu sisu. Kahel korral (1, 2) olen seda küll siingi blogis püüdnud, kuid üsna ebaõnnestunult. Siinkohal tahaksin tsiteerida 2006. aasta Vikeraare 12. numbris ilmunud „Palverännaku“ arvustust Neeme Loppilt:

See tähendab, et „Palverännaku“ (ja üleüldse Ehlvesti) nautija on omamoodi perversne lugeja. Ta naudib iha selguse järele, terviku saabumise ootust ning teadvustab samal ajal, et see on võimatu. Lugeja n-ö piinab ennast ning tunneb sellest mõnu. Ehlvesti nautija tõdeb, et kuigi tekst ei moodusta lugu, on see ometi köitev.
Selle 2001. aastal ilmunud novellikogu üheksa loo seas on minu arvates „Komberdaja“ pealkirjaline novell ainus, mis kannatab tavapärases mõttes ümberjutustamist. Autor on uusaastaööl sõitmas oma naisega viimase emakoju, kuid teel sinna teevad nad peatuse Voore mõisa juures, millega minategelasel (on see nüüd Ehlvest või mitte, polegi vist oluline) lapsepõlvemälestused seotud on. Seal ringi vaadates käivad vahepeal autos pätid laamendamas ja kui politseile helistades veel telefoni aku tühjaks saab, pole justkui mingit lootust sooja tuppa verivorsti järama jõuda. Minnakse mõisa läheduses asuvasse mahajäetud kortermajja abi järele, kuna sealselt ainsalt elanikult Kollalt loodetakse telefoni või vähemalt sooja saada. Meeter kahekümnene Kolla jutustab neile oma komberdajaks jäämise loo, mis autorile seni vaid osaliselt teada oli. Lugu räägitud, lahendab Kolla teeliste mure ja ongi praktiliselt kõik.

Eelnevat lõiku kirjutades oli kole vägistamise tunne. Ehlvesti tekstid ei ole sobilikud ümberjutustamiseks, need on nautimiseks. Nii et kes end Neeme Loppi perversse lugeja kirjeldusest ära tundis, haaraku aga julgelt ükskõik millise Jüri Ehlvesti teose järele. Muide, kusagil avaldas keegi kunagi arvamust, et olgugi Ehlvest viimase aja olulisemaid eesti kirjanikke, on ta looming siiani ikkagi pigem arvustajate lugemisvaraks jäänud ja tavainimesed ei tea tast midagi. „Taevatreppi“ raamatukogust laenutades leidsin selle vahelt tagastamistähtaegadega sedeli, millel kirjas olev lugeja nimi kuulus... üllatus, üllatus... ühele kriitikule. Mina kui keskmine inimene tänavalt tahaksin aga julgustada ka kõiki lihtsamaid lugemishuvilisi Ehlvesti teoseid (eriti „Palverännakut“) näppima!

Sunday, July 06, 2008

Iris Murdoch "The Unicorn"

Iris Murdoch liigitub koos Kazuo Ishiguroga minu jaoks kategooriasse 'ebastabiilsed autorid', kelle loomingust paistavad mulle naudingut pakkuvat keskmiselt pooled teosed. Kui "Jackson's Dilemma" oli üsna keskpärane, siis järgmisena loetud "Philosopher's Pupil" osutus äärmiselt kütkestavaks ja huvitavate mõtte- ning süžeekäikudega romaaniks. Kahjuks lugesin ma seda päris ammu ja olen pädeva arvustuse kirjutamiseks sellest liiga palju unustanud. See-eest lugesin peaaegu hiljuti gootilike motiividega rikastatud/vaesestatud Murdochi teost "The Unicorn", millest mäletan veel piisavalt, et paar sõna siia kirja panna. Paraku on see üks neist autori teostest, mis minus erilisi vaimustusepuhanguid ei tekitanud.

Sündmused käivitab Marian Taylor, kes otsustab vastu võtta õpetajakoha kusagil pärapõrgus asuvas Gaze Castle's. Kohale jõudes leiab ta õpetust ootavate laste asemel eest kummalise naisterahva Hannah, kes õpetaja asemel pigem sõbranna järele igatses. Hannah on salapärastel põhjustel vangistunud oma lossi ja esialgu ei taha ta ise ega keegi ta teenijas- ja saatjaskonnast Marianile olukorra tagamaid tutvustada. Lõpuks tulevad aga välja vägivaldsed juhtumid minevikust seoses Hannah' abikaasaga, kes jutustuse toimumise ajaks omadega Ameerikasse kadunud on. Kõigist tegelastest ja kogu loost õhkub gootilisust. Keegi just kirstus ei ela, aga mässav meri, kaljune rannik, ohtlik soo, salapärane ja äraolev peakangelanna ning ta saladusekoormatega kaaslased loovad olukorra, kus ainus mõeldav lõpplahendus saab olla ainult traagilist sorti.

Ma ei tea, kas Iris Murdochi gootiromaani variatsioon oli mõeldud selle žanri pilkamise või tunnustusena, aga sel ei ole vist märkimisväärset tähtsust. Kuigi teos oli selgelt allegooriline ja käsitles mitme külje pealt selliseid sügavamõttelisi teemasid nagu (valiku)vabadus, vangistatus, jõud ja karistus, jäid need mõttearendused kuidagi tagaplaanile. Vähemalt oli autori keelekasutus endiselt armastusväärne. Kokkuvõtvalt ei olnud "The Unicorn" minu jaoks ei liha ega kala. Gootiromaani huviline leiab sellest teosest paremaid žanri esindajaid ning Iris Murdochi filosoofiliste mõlgutuste jahtija peaks kätte võtma mõne teise teose (näiteks eespool mainitud "Philosopher's Pupil").

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" LR 2008/18-20

"Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" on prantsuse soost kirjanduse õppejõu ja psühhoanalüütiku söakas püüe veenda lugejaid lahti saama häbist, mis kaasneb raamatute mittelugemisega. Arvatavasti tunnevad paljud raamatuhuvilised kuklas eluaegset survet lugeda veel rohkem, kui nad just parasjagu teevad, kuigi on ilmselge, et kõiki maailmas avaldatud lugemisväärseid teoseid pole kuidagigi võimalus ühe elu jooksul alla neelata. Õieti on asjatu isegi lootus läbi närida lugeja kultuuriruumis kanoniseeritud teosed, mille tundmist ühelt vähegi endast lugupidavalt kultuurselt inimeselt oodatakse. Bayard näitab nii päriseluliste kui kirjanduslike näidete abil, kuidas raamatu läbilugemine pole tegelikult üldse vajalikki sellest rääkimiseks. Oskamaks sõna võtta Joyce'i loomingu teemadel, ei pea tingimata "Ulysses't" või "Finnegans Wake'i" läbi lugema, piisab nende teoste sirvimisest, arvustuste lugemisest või kõrvade lahtihoidmisest, kui teised sellest räägivad. Pealegi, mida üldse mõista 'lugemise' all? Kas kellelgi, kes on raamatu kunagi läbi lugenud, kuid nüüdseks sisu unustanud, on rohkem õigus selle sisu kommenteerida kui kellelgi, kes seda kunagi lugenud pole? Kas raamatu sirvimine läheb arvesse raamatu lugemisena? Sellised küsimused teevad lugemise määratlemise ähmasemaks, kui see alguses tunduda võis.Tsiteerides Bayardi (lk 132):
Esmalt on keerukas teada saada, kas me oleme mõnd raamatut lugenud või mitte, sest lugemine on niivõrd kaduv tegevus. Seejärel on pea võimatu teada saada, kas teised on mõnd raamatut lugenud, kuna see eeldab, et nad peaksid esmalt ise oskama sellele küsimusele vastata. Ja lõpuks on ka raamatu sisu üsna ebamäärane mõiste, kuna on keeruline kinnitada, et mõnd asja seal pole.
Lugedes Bayardi essee arvustusi, olin ma mõõdukalt üllatunud, kuna ei osanud nii negatiivset vastukaja oodata. Kuigi autor tunnistab, et talle ei meeldi eriti lugeda ning ta peab õppejõuna tihti kommenteerima teoseid, mida ta lahtigi pole teinud, ei usu ma kaugeltki, et ta kõike kirjutatut päris sõna-sõnalt mõtles. Minu arusaamise järgi ei ole küsimus mitte niivõrd vajaduses iga teos läbi lugeda, pigem peab olema läbi lugenud teatava hulga mingisuguseid teoseid, mis loovad eelduse ülejäänud raamatutes orienteerumiseks. Ka mina võin üht-teist rääkida Joyce'i loomingust, kuigi olen tegelikult vaid "Dubliners'i" lugenud. Samamoodi võin ma vihaselt arvamust avaldada Coelho hittide või Sandra Browni lemberomaanide kohta, olemata neist ühtki kunagi lugenud. Ühesõnaga raamatutest rääkimine ja nende kohta arvamuse kujundamine ei ole minu arvates sugugi keeruline kunst ning selle eelduseks ei ole tingimata nende otsast otsani läbilugemine ja loetu meeldejätmine terveteks aastakümneteks. Teine asi on lugemine sellest saadava naudingu eesmärgil - ükski arvustus, sõbralt kuuldu või mõnest kokkuvõttest loetu ei saa asendada tunnet, mis kaasneb tõeliselt heasse teosesse sukeldumisega.

Olen nüüd arvustusest küll üsna kaugele subjektiivsetesse mõlgutustesse triivinud, kuna sisulistele kaheldavustele vaatamata õnnestus autoril mind mitmete teemade üle mõtisklema panna. Kui mõni lugemist mitte armastav inimene peaks kogemata seda esseed lugema sattuma, võib ta sellest kergelt pimesi õppust võtta, samas kui raamatulembe see ilmselt teise usku ei pööra. Igatahes lugemisväärne tekst, polnud väga pikk ka, hinnast rääkimata.