François Mauriac "Endise aja nooruk"

Selles väljaandes on koos Nobeli laureaadi (1952), François Mauriaci kolm jutustust (vahest lausa romaani): "Armastuse kõrb", "Galigai" ja "Endise aja nooruk". Tuleb tõdeda, et mul on väga keeruline neid teoseid kommenteerida, kuna nende sisemine loogika jäi mulle korduvalt arusaamatuks. Kui kõige usku puutuva koha pealt silm kinni pigistada, on kõik üsna selge, kuna käsitletavad teemad on niivõrd universaalsed - vanemate ja laste suhted, armastus, kahetsus ning vabadus. Aga Mauriac kui üks olulisimaid katoliiklikke kirjanikke 20. sajandil ei saa muidugi kuidagi üle süvareligioosseist teemadest. Küsimus polnud ainult allusioonides, vaid ka minu suutmatuses hoomata, mida tähendavad patt, missa, usk ja Jumal nende tegelaste jaoks. Selleks peaksin ma vist olemas kas meeletult haritud või lihtsalt katoliiklane. Kuna ma pole kumbki, jäid need lood mulle kaugeks ja kuivaks. Kuigi kirjutatud 20. sajandil, oli lugedes kohati selline jahusöömise tunne, mis on mind sageli vallanud 19. sajandi mittevene kirjandust tarbides (esimesena meenub näiteks Balzac...). Samas ei saa öelda, et ma oleks lugedes kogu aeg hambaid kiristanud, kuna aeg-ajalt oli ikka huvitav ka. Mauriac kuulub vist seega nende autorite hulka, keda ma hindan, kuid ei naudi. Kiidaksin siinkohal aga tõlkijaid Henno Rajandit ja Tõnu Õnnepalu, kelle töö mulle väga esmaklassilise mulje jättis. Oli lausa tunda, kuidas lugemine mu eesti keelt rikastas.

Postita kommentaar

2 Kommentaarid

  1. Kas sa Mauriac'i "Therese Desquerioux'i" oled lugenud? See on Õnnepalu lemmikraamat ning vaimustusin sellest isegi. Lemmikuks siiski ei tituleeri.

    VastaKustuta
  2. Ei ole lugenud, aga lisan selle pealkirja oma mittekunagilõppevasse peab-lugema-raamatute nimekirja.

    VastaKustuta