Saturday, November 29, 2008

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"

2007. aasta sügisel veetis Tõnu Õnnepalu poolteist kuud Brüsseli lähedal kirjanike residentsis, kus ta pani kirja selle päeviku, mille lõikude vahele on susatud ka väike jutustus 13. sajandi munga olemistest-tegemistest surma oodates. Eksiilis olek ja oma igapäevast kirjutamine toob muidugi kohe meelde Anton Nigovi "Harjutused" ("Flandria päevikust" selgub muide, et "Harjutused" pidi algselt kandma pealkirja "Harjumused"), aga mingit "Harjutuste" jätku või analoogi ei tasu siit otsida.

"Flandria päevik" oli lugedes minu jaoks omamoodi segu igavusest ja kaasahaaravusest. Ühest küljest oli pidev oht, et kohe hakkavad need igas päevas korduvad udu, käblikute ja peedikombainide kirjeldused ära tüütama, aga samas oli kõik nii ilusti kirja pandud, et tundunuks justkui ebaõiglane viriseda. Nii ma siis saingi teada, mis kell Tõnu Õnnepalu tavaliselt öösiti korraks üles ärkas, miks ta ei ostnud soliidset vanainimese mantlit (kalasabamustriga), mitu korda ta päevas meili vaatab, kuidas koristatakse maisi, millist raamatupoodi soovitas Brüsselis Siim Kallas ja nii edasi ja tagasi. Nende argiheietuste huvitavust suurendas aga see jutustus keskaja munga olemistest-tegemistest, kuna see mind küll eriti köita ei suutnud. Aina ootasin, millal ometi läbi saaks, aga jällegi tundus, nagu poleks kohane seda kritiseerida. Umbes et no las ta siis kirjutab sellest, kui nii kangesti tahab. Kuid mina janunesin hoopis nende ebamäärasemate, üldistavamate ja abstraktsemate heietuste järele.

Ja mis siis juhtub? Vahepeal tuleb raamatus jutuks, et kirjastus Varrak tegi talle ettepaneku pidada 365 päeva vältel kirjanikupäevikut. Sellega seoses kirjutab ta raamatus hiljem:
"Aga aitab, aga aitab. Ma luban, et kui ma hakkan uuest aastast päevikut pidama, siis sinna panen ma kirja ainult selle, mis toimub, mis on sündinud. Ei mingeid arutlusi ega "mõtteid". Lõpuks on need mõtted nii mõttetud. Kuhu nad meid ikka viivad. Arusaamisele? Aga arusaamisele millest? Sellest, mis me oleme ise välja mõelnud ja nimetame nüüd eluks või tegelikkuseks?" (lk 330)
Mul läks kohe meel kurvaks, sest mulle meeldiks hoopis vastupidine lahendus. Ühesõnaga paistab, et ma tegin lugedes autorile väga ebaviisakalt pealetükkivaid nõudmisi. See on kohatu. Mul on natuke piinlik. Aga kui nüüd jäi mulje, et mind lugedes jahusöömise tunne valdas, siis on see ekslik. Praegu meenus üks Õnnepalu üsna vana teos "Printsess", mis mulle sisuliselt just suuremat muljet ei avaldanud, aga mida oli ikka hea lugeda. Võiks lausa öelda, et nii nagu mul on paar üksikut sõpra, keda ma viitsin kuulata sõltumata sellest, mida nad räägivad, nii on Tõnu Õnnepalu minu jaoks kirjanik, keda ma tahan reeglina lugeda ka siis kui ta kas või pakisupi valmistamisest kirjutab.

Tuesday, November 04, 2008

Chuck Palahniuk "Rant"

Rant ehk Buster Casey on düstoopilises tulevikus asuva ühiskonna suurimaid murelapsi, kellel on õnnestunud juba varajasest noorusest alates viia korda laiaulatuslikke nurjatusi, mille tulemusel on ta üleriigilise viha koondpunktiks saanud. Aga pole lugu, sest nüüd on ta surnud. Väidetavalt. Mõned arvavad, et autoõnnetus, mis temale lõpu tegi, viis ta hoopis kuhugi minevikku. Saa siis nüüd aru!?
Teos on kirjutatud nn oraalse biograafia vormis - teisisõnu on intervjueeritud hulka inimesi, kes ühel või teisel moel on pidanud tõdema Rant'i eksistentsi, ja nende meenutustest on kokku pandud mingi terviklikkuse poole püüdlev biograafia. Siit tulenevalt on ka saadav pilt Rant'ist kirju ja segane, täis müüte, kuulujutte, lihtsalt lora ja võibolla midagi, mis sarnaneb ka tõele. Kindel on aga see, et too ebaloomulikult terava haistmismeelega ööelanik (vastandina päevaelanikele selles ühiskonnas) võttis osa öisetest romurallides, mida tuntakse seal party crashimise nime all (põrandaalune organiseeritud vabatahtlik romuralli linnatänavatel, millest osa võtmiseks pead oma autole lisama mingi äratuntava aksessuraari nt kuusk katusel jne). Ja see autode puruks sõitmine ei olnud tema jaoks lihtsalt vabastav eneseväljendus, vaid sel oli ka mingi müstilisem tagamõte.

“Couldn’t you guess that old time gods and saviors like Jesus and Isis and Shiva are just losers with beater Torinos and Mustangs who went party crashing and found a way to ‘sever their origins’? Maybe they all started as real nobodies, and as their reality faded, a new story piled up around them?”


Palahniukil on eriline anne luua väikeseid ja vastikuid inimloomuse veidrusi kasutades üleloomulikult jälke, kuid samas nii inimlikke tegelaskujusid, kes tekitavad lugejas ebameeldival äratundmismomendil põhinevat põlastustunnet ja vastikust. Kõik need kergelt üleannetult võikad mõtted, mis võivad pähe sattuda - alates kellegi toidu rikkumisest sinna sisse kusemisega kuni lapsikute rumalusteni nagu ninast korjatud tatikollide kollektsioneerimiseni, ei ole palahniukilikus maailmas tabu. Ilmselt peitubki nendes rõvedustes tema teoste võlu ja tõmbejõud. Lugeja suudab ennast seostada selliste tegelastega rohkem kui mõne fantastiliselt sarmika kangelase või ükskõik millise steriilse, puhta kõrvalosatäitjaga, kelle seiklusi lugedes jääb saamata see freudistlik mõnu. Sisimas oleme ju kõik nilbed ja inetud, sest emake Ropp Ühiskond on meid ju selliseks kasvatanud. Ühiskond vormib meid ja meie vormime teda. Kuidagi surnud ring ju. Lõpuks on normid ja standardid nii balansist väljas, et tunduvad normaalsed.

"Beginning with Santa Claus as a cognitive exercise, a child is encouraged to share the same idea of reality as his peers. Even if that reality is patently invented and ludicrous, belief is encouraged with gifts that support and promote the common cultural lies."


Ja lõpetuseks:
"Some people are just born human. The rest of us, we take a lifetime to get there."

Iris Murdoch filosoofiast ja kirjandusest

Bryan Magee oli kunagi Briti televisioonis tegev filosoofia populariseerijana. Järgnevalt jagan ma teiega Magee vestlust Iris Murdochiga. Võrrelge nüüd sellist televisiooni pühapäevaõhtuse Kanal 2-ga.


Susan Sontag "Regarding the Pain of Others"

Susan Sontag (1933-2004) jõudis oma elu jooksul rabada mitmel rindel, tegutsedes nii kirjandusteadlase, filmitegija, romaanikirjaniku, filosoofi kui ka poliitaktivistina. "Regarding the Pain of Others" (ilmunud ka eesti keeles) oli viimane teos, mille ta enne surma valmis sai. Õigupoolest ei anna see teos päriselt raamatu mõõtu välja, pigem on see hõredaks ja paksuks venitatud essee, kuigi see ei vähenda ta huvitavust. Nii nagu üks tuntumaid Sontagi teoseid "On Photography", on siinkohal vaatluse alla võetud esseegi fotograafiaaineline, kuid seekord keskendudes sõjafotograafiale (lisaks on mõlema teosed oma vaadetelt tegelikult väga erinevad). Võttes siis taustaks sõjafotograafia, püüab autor leida vastust küsimusele, mille esitas juba enne teda Virginia Woolf oma essees "Three Guineas": kuidas ära hoida sõdu?

Esseed on keeruline ümber jutustada, see-eest jagan teiega virna katkendeid, mis peaksid ehk andma aimu, millega tegu on (rõhukursiivi olen mina lisanud). Küll aga mainiks veel, et väljaande puuduseks on just see essee raamatuks venitamine, mis väljendub kõige selgemalt ja ebaõiglasemalt selles hinnas, mida teose eest maksma peab. Lisaks pole raamatus ühtki fotot, nii et lugejal peaksid eelnevalt olema vähemalt mingisugused teadmised sõjafotograafiast, kui just ei taheta lugemise ajal pildiraamatust näpuga järge ajada.

Photography is the only major art in which professional training and years of experience do not confer and insuperable advantage over the untrained and inexperienced – this for many reasons, among them the large role that chance (or luck) plays in the taking of pictures, and the bias toward the spontaneous, the rough, the imperfect. (lk 25)

A painting or drawing is judged fake when it turns out not to be by the artist to whom it had been attributed. A photograph – or a filmed document available on television or the internet – is judged fake when it turns out to be deceiving the viewer about the scene it purports to depict. (lk 42)

War was and still is the most irresistible – and picturesque – news. (Along with that invaluable substitute for war, international sports.) (lk 43)

What is odd is not that so many of the iconic news photos of the past, including some of the best-remembered pictures from the Second World War, appear to have been staged. It is that we are surprised to learn they were staged, and always disappointed. (lk 49)

Only starting with the Vietnam War is it virtually certain that none of the best-known photographs were set-ups. (lk 51)

Technically, the possibilities for doctoring or electronically manipulating pictures are greater than ever – almost unlimited. But the practice of inventing dramatic news pictures, staging them for the camera, seems on its way to becoming a lost art. (lk 52)

In the era of tele-controlled warfare against innumerable enemies of American power, policies about what is to be seen and not seen by the public are still being worked out. (lk 61)

The more remote or exotic the place, the more likely we are to have full frontal views of the dead and dying. (lk 63)

Compassion is an unstable emotion. It needs to be translated into action, or it withers. (lk 90)

Someone who is perennially surprised that depravity exists, who continues to feel disillusioned (even incredulous) when confronted with evidence of what humans are capable of inflicting in the way of gruesome, hands-on cruelties upon other humans, has not reached moral or psychological adulthood.

No one after a certain age has the right to this kind of innocence, of superficiality, to this degree of ignorance, or amnesia. (lk 102)

To paraphrase several sages: ’Nobody can think and hit someone at the same time.’ (lk 106)

Is there an antidote to the perennial seductiveness of war? And is this a question a woman is more likely to pose than a man? (Probably yes.) (lk 110)

Monday, November 03, 2008

Kohtumine Neil Gaimaniga


Ma lugesin hiljuti Gaimani romaani "American Gods", mis jättis mulle äärmiselt hea mulje. Üritan üks päev tulevikus sellest ka pikemalt kirjutada. Seniks aga üks tunnine video 2006. aastast, kus Gaiman loeb ja räägib asju. Väga sümpaatne. Soovitan, kas või natukenegi piiluda.
Neile, kes ei tea, siis lühidalt - Gaiman on 47 aastane inglise kirjamees, kelle sulest võib oodata nii ulme/fantaasia romaane, lühijutte, luuletusi ja koomikseid. Viimaste aastate jooksul kinolinale jõudnud filmid Stardust ja Beowulf on ka tema sulest pärit.