Sunday, December 21, 2008

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist"

Lugedes oli üsna võimatu umbsisikuliselt objektiivseks jääda, kuna esiteks on paljud teoses esile kerkinud küsimused ka mind ennast vaevanud ja teiseks kubiseb romaan autori enese heitlustest ja kahtlustest. Lionel Shriver ei ole muide üldse mees, selle tõestuseks on kas või 2005. aastal saadud Orange Prize, mida ainult naistele jagatakse. Kui veel põgusalt peatuda autori ja ta loodud jutustaja-peategelase ühistel lõikekohtadel, siis on Shrivergi jaganud end Euroopa ja Ameerika vahel, olles küll pärit Lõuna-Carolinas, kuid resideerudes juba mõnda aega Londonis. Kuid mis muidugi olulisem: Lionel Shriver ja minategelane Eva ei leia, et kõik naised on loodud laste vorpimiseks.

Mu huvi käesoleva teose vastu tärkaski siis, kui väikeses ajalehenupukeses mainiti seda värsket Moodsa Aja sarja järjekordset üllitist ning rõhuti emaduseküsimusele, mida autor 500 lehekülje ulatuses lahanud on. Kuna minugi jaoks pole lastesaamistung midagi iseenesestmõistetavat, asusin aktiivselt peale passima, millal Esteris teaviku olek „töötluses“ asemel „kohal“-staatuseks muutub. Mõnes mõttes tabas mind lõpuks lugema asudes pettumus, sest kuigi teadsin, et kogu loo taustaks on jutustaja poja poolt korda saadetud koolitulistamine, eeldasin millegipärast, et see ongi pigem ikkagi taust ja põhiteemaks jäävad ema siseheitlused. Esimesed leheküljed paistsid aga kinnitavat vastupidist. Õnneks pidin loo arenedes oma esmamuljet revideerima.

Teos on raamat kirjades, mis on adresseeritud Eva Khatchadourianilt ta abikaasale Franklinile. Eva ja Franklin olid väga kaunis ja elujõulises suhtes, kuniks Eva suurest soovist oma armastatud mehele meelehead teha rasedaks jäi. Oma reisigiidide firmat omav ja mööda maailma rännata armastava naise jaoks seostus rasedus ja laps algusest peale millegi hirmsa, vabadust ahendava ja koledamaks tegevaga. Püsis küll lootus, et kui siis sünnitusmajas lõpuks laps kõhule pannakse ja ta rinda imema hakkab, saabub ilmutus ja kõik tunded muunduvad sellisteks, nagu teised emad neid talle siiani innukalt kirjeldanud olid. Paraku oli otsustaval momendil Evakese südames ainus mõte „Ma peaks nüüd midagi tundma“ ja ega vastne pojuke Kevingi palju kaasa aidanud, põlates ema rinna ära ning jätkates ema elu põrguks tegemist ka edaspidi. Nii siis oligi Eva järsku koos pojaga, keda ta ei talunud ja mehega, kes armastas oma alfa-isa rolli ning oma naise mõõdukalt unarusse jättis. Oli siis tarvis parandama hakata midagi, mis tegelikult juba täiuslikult toimis? Mõnes mõttes vastulöögina otsustas Eva ühel hetkel teise lapse saada. Sündinud tütrest Celiast sai oma ema tütar, samas kui Kevin oli oma isa poeg. Ei saa öelda, et seegi asju palju paremaks oleks teinud ning eks oli raamatu algusest peale ju teada, millega kogu see fopaakompott kulmineerub.

Nii palju siis teosest üldisest. Nüüd peatuksin eraldi tegelastel ja teose vormilistel aspektidel. Evat ja Franklinit ühendab kuulumine Ameerika valgesse keskklassi, kuid samas on nad oma maailmavaadetelt ja taustalt märkimisväärselt erinevad. Franklin on tuline vabariiklane, põeb raskekujulist ning sinisilmset patriotismi, armastab pesapalli, tagaaias grillimist, tähti ja triipe. Eva on aga päritolult armeenlane ning (vähe totaka nimega) reisigiidi „Tiib ja Palve“ eestvedajana on ta pidevalt mööda maailma jooksus ning piinab siis pärast oma meest mitmesuguste põnevate ja eksootiliste detailidega kaugete maade kohta. Ta ei jäta pea kunagi kasutamata võimalust avaldada põlgust mitmesuguste Ameerikale omaste nähtuste vastu ning mis seal siis imestada, kui kallil abikaasal vahel üle viskab.

Kevini sündides leiab abikaasade ajutine vastasseis ja vääritimõistmine uusi väljundeid. Lugeja jäetakse aga tavaliselt ilma isa vaatepunktist ja kui siis paaril harval korral ilmneb, et Eval polegi mõne sündmuse tõlgendamises õigus olnud, tekib kange tahtmine meie jutustajat ebausaldusväärseks pidada (ilmselt õigustatult). Tõsi, Kevin on algusest peale olnud keeruline laps, kes paistab sünnist saati väljendavat oma põlglikku ükskõiksust maailma ja sellesse sündimise üle. Ta ei kiindu millessegi, teda ei huvita miski, ta on kalk ja julm ning karjub puhtast vihast, mitte millegi puudumisest ajendatuna. Lapsehoidjad ning Eva hulluvad, samas kui Franklin näeb asju hoopis teises valguses, kuna tema seltskonnas jääb poiss kavalalt vaguraks. Katsu siis selgeks teha, et kogu päeva, mil Kevin emaga veetis, ta ainult lõugas ja lõugas. Isal pole aga mingeid pretensioone – las laps karjub, see on normaalne, las kannab kooliajani mähkmeid, kui tahab, las olla teiste lastega julm, las olla sõpradeta jne. Franklin võtab hoopis isaks olemisest viimast, vedades poega mööda muuseume, spordivõistlusi, ostab talle vibu ja räägib taga vahet pidamata semujuttu. Kui Eva algatusel saadakse teine laps, tütar Celia, on mõnes mõttes natuke rahu majas. Arg, usaldav ja veidi rumal Celia tolkneb ema seelikusabas ning vabal ajal laseb oma vanemal vennal enda peal põnevaid eksperimente korda panna. Ühest küljest väljendab Celia korralikkus ja alluvusvalmidus midagi heakskiidetavat, samas jääb tast siiski mulje kui lapsest, kes tegelikult pigem kaastunnet kui sümpaatiat tekitab.

Mis koolimõrva ja eriti selle metoodikasse puutub, siis on tegu väga hüperboolse sündmusega. Tegelikult on kogu teos täis ekstreemsusi, aga nende olemasolu on ka kirjanik ise tunnistanud ja tegelikult annavad need ilmselged liialdused teosele mingisuguse lisamõõtme, milleta kogu krempli mõju tunduvalt lahjam oleks.

Vaatamata 500-lehekülje pikkusele analüüsile jääb õhku siiski hõljuma küsimus, kellele õlule süü veeretada. Kas on võimalik, et mõni inimene on sünnist saati halb ja kui nii, siis pole enam midagi parata? Või saab ikkagi süüdistada ka ema, kes oma last õigesti suunata ja kasvatada ei suutnud? Ma arvan, et kuigi esimesele küsimusele võib jaatavalt vastata, siis selle raamatu sündmuste puhul võib osa vastutust ka Eva kraesse kirjutada. Oli Kevin nii raske laps kui ta ka oli, oleks ehk omajagu kaasa aidanud, kui ema temasse juba raseduse ajal vastikuse ja eelarvamustega suhtunud poleks. Kuidas siis täpselt aga ikkagi nii juhtus, et ema ja poeg üksteisega leppisid ja teineteist armastama õppisid, lugege ise.

Mõtlesin lausa mõnda aega, kas julgen seda teost soovitada või mitte. Mulle meeldis käsitletav teema, aga pulbitsev pretensioonikus sõnakasutuses ja üleüldiselt stiilis oli vahepeal natuke vastik ja liiast. Lisaks oli tõenäoliselt viga seda eesti keeles lugeda, kuna väga Ameerika-kesksena ei kõlanud eesti keel kuidagi loomulikult. Nagu sellest veel vähe oleks, oli teos paksult täis väga ebaviisakaid kirjavigu, mille talutava koguse piir sai minu jaoks ületatud juba paarikümne esimese leheküljega. Nii ei ole ikka kena teha, näitab lugupidamatust lugeja suhtes.

Pilt Lionel Shriverist pärineb NY Timesist.
Üks intervjuu autoriga on siin.
BBC Radio 4 saadet autoriga saab kuulata siit.

Sunday, December 07, 2008

Salman Rushdie "Midnight's Children"

1947. aasta 15 augustil kuulutatakse välja Indias iseseisvus ja sama kuupäeva keskköö paiku sünnib Indias 1001 uut ilmakodanikku. Kõige täpseimaks saabujaks neist lastest osutub Saleem Sinai, kes tänu oma suurepärasele ajastusele saab nii ajalehe esikaanele kui ka õnnitlustega kirja peaministrilt endalt. Saleemi sünnihetk osutub aga maagilisemaks, kui esialgu võib tunduda, nimelt kõik need 1001 inimlast, kes sündisid kodumaa iseseisvumise kesköötunnil omavad üliinimlikke võimeid - mõni suudab läbi peeglite kõndida, teine on lihtsalt nii ilus, et teda on valus vaadata, kolmas oskab nõiduda, mõni teine on jälle väga tugev jne. Mida lähemale keskööle sünnihetk, seda võimsamad on võimed.
Saleem, kes kannatab kroonilise nohu all, avastab küllaltki traagiliste sündmuste käigus endale tatti peaaegu ajusse tõmmates, et tal on telepaatilised võimed ning, et tema on just see, kes suudab kõik need kesköö lapsed oma peas kokku kutsuda ja omavahel suhtlema panna. Saleem aga pole piisavalt enesekindel ega tugev, et juhtida seda kaootilist kesköö laste konverentsi ning ajapikku laguneb nii tema unistus ühtse eesmärgi nimel töötavast imelaste jõugust kui ka nõukogu ise. Samas pole sellest lugu, sest segase poliitilise olukorra tõttu toimunud pommituste käigus kaotab ta oma mälu ja fantastilise võime ning kogu see maagiline maailm on tema jaoks kauge unenägu. Saatus aga korvab mingil määral tema kaotuse, andes talle suurepärase haistmismeele, tänu millele on ta hinnatud jäljeajajaks sõjaväes. Alandliku koerana naudib ta mälestustest puhast ja mõttevaba elu kuni ühel hetkel voolavad temasse tagasi keelatud armastus oma õe vastu, kes ei ole tegelikult ta õde, joodikust isa, kes ei ole tegelikult ta isa, abielurikkujast ema, kes ei ole tegelikult ta ema, teised kesköö lapsed ja kogu eelnevalt elatud elu, mis ei ole tegelikult tema elu, vaid oleks pidanud kuuluma kellelegi teisele.
Olgugi, et keskseks teemaks on antud teoses maagilised kesköö lapsed, kuulub neile sisuliselt üpriski väike osa teosest. Selleks, et nendeni jõuda räägib Saleem meile kogu oma loo alustades sellest, kuidas ta välismaal õppinud ja tänu sellele pidevalt usu ja kultuuriküsimuste käes vaevlev vanaisa Aadam Aziz, kohtub läbi voodilinasse lõigatud augu tükk haaval oma tulevase kaasaga. Lugeja saab teada kõik ta ema perekonna kohta - kes kellele ja kuidas mehele/naisele pandi, millised keelatud armastused ja poliitilised põgenikud end nende maja keldris varjasid ja kuidas kellegi kibestumus välja kujunes. Sealt edasi jõuame Saleemi vanemate prakitilise ja kiretu abieluni, Saleemi endani ja tema õeni, kellest saab Lääne Pakistani lemmiklaulik.
Olgugi, et peakangelase sündimine kannab endas mingit jätkusuutlikkust ja lubadust paremale tulevikule, kujuneb tema elu koos Indias teravneva poliitilise olukorraga üheks üpriski suureks pettumuseks. Hoolimata sünnipoolest kaasa antud võimetest, ei suuda ta end tõestada hea poja, kesköö laste juhi, korraliku inimese ning isegi mitte keskpärase abikaasana. Kõigi tema väärt kavatsuste kiuste tundub, et hea elu tema jaoks on sama võimatu kui harmooniline ja rahulik ühiskond iseseisvas Indias.
Vaatamata sellele, et esimesed 20 lehekülge antud Rushdie teosest oli mul raske saada võitu pikkadest, lohisevatest ja keerulistest lausetest, oli see meeldejääv lugemiselamus. Rushdie on väga osav ning teravkeelne sõnaseadja ja mul on jäänud mulje, et see inimeste isiklike ajalugude kirjeldamine on talle omapärane joon. Vähemalt nende kahe raamatu puhul, mida talt lugenud olen (teine on "Mauri viimne ohe") võin sellise järelduse teha. Pealegi on tema tegelaskujud enamuses üpriski ekstrentrilised või siis niisama väga huvitava elusaatusega. Samas oli mul kohati tunne, et mõnest asjast on kuidagi rutakalt ja pealiskaudselt kirjutatud või siis liiga kiirelt üle mindud. Eks ole ju natuke raske ka kõike väga detailselt kirjeldada, kui kätte on võetud selline mastaapne ülesanne nagu ühe inimese kõigi lähisugulaste elusaatuste kirjeldamine... ja seda kõigest sissejuhatuseks peategelase enda saatusekäikudest jutustamiseks. Samas jällegi ei oska ma põhjendada või seletada, mis sügavamat sügavust või konsentreeritumat teemat ma sealt ka tahtsin või ootasin. Ma ei tea, see on vist veits põhjendamatu ilkumine ka minu poolt praegu, sest tegelikult mulle ju kõik meeldis.
Igatahes ma arvan, et tean nüüd miks ta nii mitu Bookeri auhinda saanud on. Hääletaksin ka tema poolt, kui keegi mult häält küsiks.

Marek on ka "Midnight's Children'ist" kirjutanud. Lugeda saab seda siit.

Tuesday, December 02, 2008

Jasper Fforde "The Eyre Affair"

"The Eyre Affair" on inglise kirjaniku Jasper Fforde'i esikromaan, mille tegevust leiab aset 1985 aasta Inglismaa paralleelreaalsuses. Peategelaseks on 30ndates vallaline sõjaveteranist naisterahvas Thursday Next, kes töötab kirjandusdetektiivina.
Selles reaalsuses on Inglismaa politseiriik, mida valitseb kohalik relvatööstuse juhtiv ettevõte ning kus kirjanduslikud küsimused nagu Shakespeare'i teoste autorlus võivad põhjustada gängisõdu.
Antud teoses on preili Next'i suurimaks peavaluks kurikaelast geenius ja rahva vaenlane nr 1 Acheron Hades, kes on röövinud Thursday leiutajast onu, koos tema viimase saavutusega, mis võimaldab ükskõik millise raamatu originaalkäsikirja omades sinna teosesse minna. Muidugi ei jäta Hades sellist geniaalset riistapuud kasutamata ning külastades Jane Eyre'i romaani röövib teose peategelase. Thursday ülesandeks on tabada Hades enne, kui see Jane'iga midagi kohutavat teeb ja maailma ühe kirjanduselamuse võrra vaesemaks muudab.
"Hello Sweetpea!" he said, walking up to me out of the shadows.
"Am I disturbing anything?"
"Most definately - yes."
"I won't be long, then. What do you make of this?"
He handed me a yellow curved thing about the size of a large carrot.
"What is it?" I asked, smelling it cautiously.
"It's the fruit of a new plant designed completely from scratch seventy years from now. Look - "
He peeled the skin off and let me taste it.
"Good, eh? You can pick it well before ripe, transport it thousands of miles if necessary and it will keep fresh in its own hermetically sealed biodegradable packaging. Nutritious and tasty, too. It was sequenced by a brilliant engineer Anna Bannon. We're a bit lost as to what to call it. Any ideas?"
"I'm sure you'll think of something. What are you going to do with it?"
"I thought I'd introduce it somewhere in the tenth millennium before the present one and see how it goes - food for mankind, that sort of thing. Well, time waits for no man, as we say. I'll let you get back to Landen."
The world flickered and started up again. Landen opened his eyes and stared at me.
"Banana," I said, suddenly realising what it was that my father had shown me.
"Pardon?"
"Banana. They named it after the desinger"
"Thursday, you're making no sense at all," said Landen with a bemused grin.
Thursday Next'i seiklustest on Jasper Fforde tänaseks kirjutanud veel neli raamatut. Tema teoseid on tekitanud kriitikutes vastuolulisi tundeid ning Fforde'i loomingu kohta on wikipedias üks selline huvitav lause

One critic wondered if Fforde was more "Monty Python crossed with Terry Pratchett, or J.K. Rowling mixed with Douglas Adams."

Minu jaoks oli see teos täiesti nauditav ja meeldivalt teravmeelne. Sobib ilmselt kirjandusnohikutele, kes ei kaldu snobismile ja suudavad moodsa kirjanduse suhtes avatud olla. Kergelt pratchetlik meelelahutus.