Sunday, January 11, 2009

Sándor Tar "Meie tänav"

Ungarlase Sándor Tari romaan "Meie tänav" kuulub minu jaoks sarja "Põnevaid pärle allahinnatute riiulist". Maksis teine 50 või 70 krooni, sisu oli aga umbes 150 krooni eest.

Kuna teos on pigem romaan novellides kui lihtsalt romaan, olnuks mõeldav ka vaid paari peatüki lugemisega piirduda, aga kuna ma enne lugema asumist seda iseärasust ei teadnud, läbisin kõik leheküljed. Olgugi et ainult kõigi novellide lugemine andis võimaluse sündmuste käigule pilgu heita enam-vähem kõigi asjaosaliste vaatenurgast, valdas mind pigem tunne, et sama tulemuse saanuks ka ühes peatükis esinevaid nimesid, haigusi ja jooke varieerides (millest tulenevalt ei vaevunud ma ka eriti nimesid meelde jätma). Õigupoolest võinuks ehk piirduda lausa paari leheküljegagi, millest piisanuks sisu etteaimamiseks, samas kui stiili teadasaamiseks aitas juba ühest lõigustki. Järgnevalt aga sellest, miks kogu raamatu lugemine siiski asja ette läks.

Autor on võtnud vaevaks tutvustada lugejale Ungari trööstitumaid külgi. Tegevuspaigaks lame Alföld ida pool Doonaud, täpsemalt üks perifeerne tänavküla. Seal sündinuil ei paista oma saatusest pääsu olevat. Mõnel ehk õnnestubki kuhugi suuremasse asulasse kutsekooli minna, aga erinevatel asjaoludel lõpetatakse ikka kodukülas võlgu juues või oma miniaga sugu tehes (tõenäolisemalt muidugi mõlemat tegevust harrastades). Elatakse mingites sarades, sest kui mõni edumeelne idealist hakkaski kunagi suure hurraaga omale maja ehitama, ei jõudnud sellega kunagi keegi lõpule. Mõni ime, sest valdav enamus joob päevad ja ööd läbi ning ülejäänud tegelevad neile baarides võlgu alkoholi müümisega (kuid eks joo nemadki). Targemad on nimelt täheldanud, et isegi kui raha pole, on võimalik pidevas joobes viibida, kuna mingist hetkest alates on purjusoleku säilitamiseks väga vähe tarvis juurde juua. Tööd õieti kellelgi pole, elavad eri sorti toetustest ja pensionitest, kaklevad ja amoraalitsevad, petavad ja varastavad, aga siis tüdinevad ja lepivad ära. Küla pappi tsiteerides peab aga nentima, et "siin ei ole inimestel viitsimist nii suureks jumalavallatusekski, et maapõu neid neelaks."

Nagu arvata võib, ei elata selles tänavas just üleliia jätkusuutlikku elu. Kui teos poleks üles ehitatud novellilaadsete osadena, võiks mingi hetkeni veel loota, et olukord paraneb, midagi võib muutuda, aga kus sa sellega. Pärast paari peatükki on selge, et siin pole mingit lootust mülkast pääseda. Ehk selle lootusetuse rõhutamiseks ongi vaja analoogseid lugusid järjepanu korrata ja varieerida. Sellele vaatamata oli lugemine aeg-ajalt äärmiselt tüütu ja ma jõudsin vahepeal ligi 900 lk jagu muid raamatuid lugeda. Vähemalt tundus enda elu pärast lugemist kontrastselt kaunina.

Üks stiilinäide leheküljelt 46, milles ilmneb selgelt kogu teosele iseloomulik lauseehitus (otsekõne puudus täiesti, kõik oli kaudseks tehtud ja justkui ühe hingetõmbega välja öeldud):
Tüdruk jäi kaks korda istuma, aga lõpetas siiski kooli, kodus kõik rõõmustasid, ainult tema mitte. Nädalaid ta lonkis niisama ringi, siis sosistas isale rõõmuga, et talle on ära tehtud. Õnnestus. Ja kes siis, küsis isa. Ács Jóska? Oh ei, ütles väike tüdruk. Dorogi. Kaks korda. Isa haaras peast kinni ja ei öelnud muud, kui et sa oled idioot, mu laps. Siis läks jooma. Õhtul võttis väike tüdruk sisse kõik ema arstirohud, aga vesi, mida ta peale tahtis juua, oli kuse maiguga, ja nii ta oksendas kõik välja. Isa laulis samal ajal teises toas emale vanu laule, nii valjusti, et Hesz Jancsi, naaber, karjus varsti, et aitab juba, ma panen teil maja põlema! Natuke aega sõneldi, ja siis tekkis lõpuks vaikus. Hommikuks oli põrsas nälga surnud, Béres nuttis teda taga, ja kaevas siis talle augu õuenurka, Magdika vaatas ukselt ja naeris. Hiljem läks väike tüdruk poodi, tõi piima ja sarvesaia ja sõi õuel, kaevu kõrval. Varsti läheb ka isa poodi, ostab kakssada viina. Siis toob Sarkadi-mutilt veini ja nad joovad ka seda.

Wednesday, January 07, 2009

"Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist"

Peaaegu kummastav, kuidas mul on tekkinud huvi elulooliste kirjandusteoste vastu. Eelmisel aastal lugesin neid lausa kolm tükki läbi, kuigi sihipärast huvi biograafiate vastu pole ma enda teada kunagi ilmutanud. Nüüd siis veel see mälestustekogumik Mati Undist, mille on kokku sättinud Kalev Kesküla. Sõbrad, tuttavad, kolleegid ja kaasaegsed meenutavad Unti ta kujunemisel maapoisist kirjanikuks ning sealt edasi lavastajaks. Kuigi muljetajaid on parasjagu suur hulk (muuhulgas on esindatud terve posu 60-70ndate kirjaheeroseid, hilisema aja näitlejaid ja valik Undi naisi), on välja jäänud mõni isik, kellel kindlasti omajagu huvipakkuvat öelda olnuks. Osaliselt on vist selles süüdi Undi pärija Lii Unt, kes erilist koostöösoovi ei ilmutanud.

Nagu arvata võib, tingib autorite kirju seltskond nii vormilise kui sisulise ebaühtluse, aga mu meelest on see siinkohal pigem voorus kui puudus. Vastupidi, ütlemata põnev oli lugeda, kuidas erinevatel inimestel Undist totaalselt eri arusaamad võisid olla. Nagu Kalev Keskülagi eessõnas ütles, jäägu ühtluse tagaajamine biograafide tööks. Lisaks sõnalisele osale on raamat tihedalt täis fotojäädvustusi, millest osa on ka Undi enda katsetused fotograafia vallas.

Sisulise poole pealt ei ole sellest teosest oodata midagi nii intrigeeriv-provotseerivat, kui Vahingu päevaraamatutest. Parem ongi. Vähemalt mulle meeldis just nimelt lugeda sellest, kuidas Unt oma sünnipäeval kelguga Kännu Kukes söökide järel käis, mida kinkis kultuuriminister Undile ta 50. juubeliks, mis mõttes oli „karu rukkis“, kelle akna all käis Unt pesutriikimist vaatamas, milliste toitude sisse konjakit pannakse jne. Lisaks muidugi erinevaid noppeid Undi kassidest, mis mulle väga hinge läksid. Pean tõdema, et mulle pakkusid rohkem huvi need meenutused, mis käsitlesid aega, mil Unt veel kirjandusele pühendus. Pole midagi parata, mind teater eriti ei huvita. Sellegipoolest oli põnev lugeda ka neid osi, kus Unt juba Noorsooteatris, Draamas ja Vanemuises figureeris, sest ega ta ekstsessid ja itsitamised siis kuhugi ära ei kadunud. Olles oma elus rohkem kunstik kui päris-inimene, on Undi igapäevategemisedki mingis mõõtmes sama kütkestavad kui ta looming.

Mul on ainult üks etteheide. Ei tea, kas ma ostsin juhtumisi praagi või on see kõigil eksemplaridel nii, aga mul tuli vähemalt kahel korral ette, et ühe lehekülje lõpp ja järgmise algus ei läinud sugugi kokku. Paistis, nagu oleks lõik või paar vahele jäänud. See tegi küll natuke pahaseks.

Saturday, January 03, 2009

2008: retrospektiiv

Perioodil 1.01.2008-31.12.2008 lugesin ma läbi 29 raamatut ehk 6 raamatut vähem kui 2007. aastal. 14 raamatut olid inglise keeles ja 15 eesti keeles. 13 teose kohta oskasin/viitsisin/tahtsin ka siia mingigi postituse valmis vorpida. Ega ma muidu seda kõike ei teaks, aga mul on tehtud väga põhjalik tabel kõige loetu kohta. Samas leian, et suutelisus loetu üle arvet pidada vihjab alla keskmise lugemismahule. Loeksin ma korralikult, poleks ilmselt mahti arvepidamisele aega raisata. Kuid järgnevalt veidi täpsem statistilis-arvamuslik ülevaade alfabeetilises järjekorras. Ehk õnnestub nüüd paar sõnagi öelda nende teoste kohta, millest ma siia senini kirjutada pole jõudnud. Vabandan kindluse mõttes ette ebaühtluse pärast, kuna mõnest värskelt loetud teosest on üsna mitu rida südamel, samas kui mõne teise raamatu kohta oskan ma ainult öelda, kas selle lugemisele kulunud aeg oli raisku läinud või mitte.

Niisiis.

Pikemaajalise värina jätsid sisse järgmised teosed:

Erich Fromm "The Fear of Freedom" - Vabaduse olemuse muutumisest läbi aegade, peatudes põhjalikemalt reformatsiooni mõjul ja protestantliku tööeetika kujunemisel. Kuna teos keskendub peamiselt sellele, kuidas vabadusest on tänapäeva inimese jaoks saanud omamoodi koorem, käsitleb autor ka võimalikke pääsemismehhanisme, mis pakuvad lisahuvi seetõttu, et teose esmatrüki aja (1942. aasta) Saksamaa kujutas endast täiuslikku näidet autoritarismi näitlikustava materjalina.

Michel Houellebecq "Elementaarosakesed" - Mõtlesin kogu aeg, et olin sellest siia ka kirjutanud, aga näedsa - polegi. Kahtlustan, et Houellebecqi teostest jääb mu lemmikuks esimesena loetu "Võitlusvälja laienemine", aga kui ma "Elementaarosakesi" esimesena lugenuksin, oleks see mu lemmar. Samas minu jaoks on "Võitlusvälja laienemine" justkui sissejuhatus Houllebecqi ja kokkuvõte Houellebecqist, "Elementaarosakesed" on nagu autori ideede laiendatud versioon. Vähemalt selline kompositsioon on minu peas neist kahest teosest ja nende autorist.

James Joyce "Dubliners" - Mu mäletamist mööda luges Janika ka seda ja pärast muljeid vahetades selgus, et talle ei meeldinud see üldse. Samas mulle olid just meeltmööda need lühikesed jutustused argipäevadest, mis näisid algavat ja lõppevat üsna juhuslikul momendil. "Dublinersi" puhul see huvitaval kombel ei seganud kuidagi, vähemalt mul ei tekkinud küll mingit huvi teada saada, mis pärast juhtus. Väljalõiked elust olid piisavad.

Juri Lotman "Vestlusi vene kultuurist. 2" - See oli vist esimene raamat, mille ma möödunud aastal läbi lugesin, kuna 2007. aasta viimane raamat oli "Vestlusi vene kultuurist. 1". Kahju, et mulle loetu nii halvasti meelde jääb. Kui midagi üldse mäletada võiks, siis vähemalt sellest teosest tahaks küll mingeid faktilisi mälestusi omada.

Iris Murdoch "Meri, meri" - Oli ilmne viga seda eesti keeles lugeda, kuna korrektuur oli kohati puudulik ja tõlge kõlas mu peas nagu õigete sõnade, aga vale viisiga laul. Samas sisuliselt oli teos muidugi tasemel, eks seda peetakse ka üheks Murdochi parimaks teoseks.

Iris Murdoch "The Philosopher's Pupil" - Tegemist oli kohutavalt väikses kirjas jõledal paberil väikeses formaadis taskuväljaandega. Teate küll, nagu need Penguini omad näiteks. Selliseid teosed jätan ma tihti kaane järgi otsustades lugemata, sest nende füüsiline vorm on mulle kui lugejale vastuvõetamatu. Kuid seda paksu peletist ma siiski lugesin, sest sisu oli SUUREPÄRANE. Jah, vist isegi mu lemmikuim kõigi Murdochi teoste seast, mida ma lugenud olen. Oli põnevaid suhteid, filosoofiat, huvitavaid süžeepöördeid. Sisust ma suurt midagi enam ei mäleta muidugi. Kuhugi supluslinna saabub müstiline filosoof, kellega kõigil mingi oma klaarimist vajav suhe on. Ega rohkem ei oskagi nagu midagi öelda.

Boris Vian "Päevade vaht" - Lihtsalt väga ILUS. Kirjutatud täiesti imeliste sõnadega.

Evelyn Waugh "Peotäis põrmu" - Millistes kogustes nii südamelähedast teravat satiiri!

Simone Weil "Gravity and Grace" - Weil oli 20. sajandi algupoole prantsuse filosoof, kristlik müstik ja ühiskondlik aktivist ja kuna ta just sellistes valdkondades tegutses, on mul väga raske teost "Gravity and Grace" kommenteerida, kuna ma küll lugesin selle läbi ja ehk sain millestki arugi, aga ülevaatlikult kirjutada ma sellest ei oska. Vormiliselt oli seda lugeda väga lihtne, kuna peatükid koosnevad lühikestest eraldatud lõikudest. Tsiteerin:
"Evil is limitless but it is not infinite. Only the infinite limits the limitless.

Monotony of evil: never anything new, everything about it is equivalent. Never anything real, everything about it is imaginary.

It is because of this monotony that quantity plays so great a part. A host of women (Don Juan) or of men (Célimène), etc. One is condemned to false infinity. That is hell itself." (Evil, lk 69)

"To say that the world is not worth anything, that this life is of no value and to give evil as the proof is absurd, for if these things are worthless what does evil take from us?" (Affliction, lk 84)
Keda huvitab, siis võib raamatusse piiluda Google Booksis.

Pigem meeldisid, kui ei meeldinud:

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" - Lohutav, provotseeriv, inspireeriv, innustav.

Saul Bellow "Seize The Day" - Asusin seda lugema usaldatava maitsega inimese soovitusel, aga mulle see ilmselgelt nii suurt muljet ei avaldanud kui talle. Iseenesest on muidugi tegemist Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga (1976), aga see tiitel ei päästnud minu silmis ka Mauriaci, nii et...

Jüri Ehlvest "Taevatrepp" - Ma olen Ehlvesti loomingusse kiindunud eelkõige "Palverännaku" pärast, ülejäänud küll meeldib samuti, aga on mu jaoks arusaamatum. Sama lugu siis ka "Taevatrepiga".

Juri Lotman "Valik kirju" - Heitsid valgust targa mehe isiklikumatele külgedele.

Iris Murdoch "The Unicorn" - Keskpärane lugu. Gooti sugemed tegid asja minu jaoks veel halvemaks, samas päris mahavisatud aeg ka polnud.

Philip Roth "Portnoy's Complaint" - Sisust ei mäleta ma peaaegu mitte midagi, sest lugemine edenes väga vaevaliselt ja selle läbi lugemise lõpuks olin ma ilmselt vahepeal paar teist raamatut ära seedida jõudnud. Praeguseks unustatud põhjustel on ta aga siin, sest ma ei mäleta, et ma lugemist kahetsenud oleksin.

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist" - Olin vist raamatut kirjutama pannud ideest rohkem vaimustuses kui raamatust endast.

Susan Sontag "Regarding the Pain of Others" - Natuke pealiskaudseks jäi, lisaks polnud ühtegi illustreerivat fotot - väga kahetsusväärne, arvestades seda, et sisu fotograafia ümber keerles.

Peter Stockwell "Sociolinguistics. A resource book for students." - Ega mul otsest vajadust polnudki midagi sotsiolingvistika kohta lugeda, aga millegipärast tundus see huvitav. Põhimõtteliselt oligi, aga mõelduna päris nullist alustajatele, mistõttu mu jaoks oli see aeg-ajalt ammu teadaoleva kordamine.

Colin Swatridge "A Country Full of Aliens - A Briton in Hungary" - Teos jättis küll autorist natuke opaka mulje, aga ungarlastest on ikka tore lugeda, lisaks muidugi ka mõned äratundmismomendid.

Mari Tarand "Ajapildi sees" - Algul mõtlesin selle esinaudingute lõiku panna, aga ma vist ikkagi ei saa öelda, et sel teosel mu jaoks kaugeleulatuv mõju oleks olnud. Kuigi praegu tuli taas tahtmine Viidingu luulet lugeda.

Vaino Vahing "Sina" - Ma ei jaksa praegu sisu kohta midagi meelde tuletada. Oli vist Vahingust endast või vähemalt seda muljet jättev. Jäi lihtsalt raamatukogus näppu ja mis sest vihikupaksusest LR-i väljaandest ikka niisama sirvida, lugesin siis läbi ka.

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik" - Tsiteerides kommenteerija M-i: "Igava ja paeluva sümbioos."

Nende lugemine tekitas vastikust või igavust, tüütasid või vedasid lootusi alt:

Charles Bukowski "Naised" - Kõik, mis mul selle kohta öelda on, on kirjas siin.

Jiddu Krishnamurti "Freedom from the Known" - Ei olnud valgustav.

François Mauriac "Endise aja nooruk" - Ma lihtsalt ei saanud aru.

Iris Murdoch "Jackson's Dilemma" - Kahju ja veidi ebaaus seda siia jaotusse panna, kuna Murdoch oli "Jackson's Dilemma" kirjutamise aegu juba Alzheimeri küüsis, aga kui ainult raamatule keskenduda, siis on ta koht ikkagi siin.

Steven Pinker "The Language Instinct" - No ikka ei ole vaja kõiki loodusteaduste meetodeid ja termineid keeleteaduse peal rakendada, onju. Naljad olid ka sel mehel nagu Priit Pulleritsul. Küsitav on ka see, kui hea mõte on pühendada näidetele kolm korda rohkem ruumi, kui teooriale, mida nad näitlikustama peaksid.

Albert Schweitzer "Aukartus elu ees" - Nii armas sinisilmsus, aga lõppude lõpuks ikkagi päris igav.

Andrew Norman Wilson "Iris Murdoch As I Knew Her" - Milline ennasttäis ja labane autor, kes pildimaterjalis eraldab ebaproportsionaalselt palju ruumi enda ja oma (täiesti asja mitte puutuva) naise fotodele, rääkimata sellest, kui inetult ta Iris Murdochist kirjutas. Oleks siis kohe öelnud, et tema meelest on Iris Murdoch paks, räpane ja lõtvade kommetega lipakas, aga ei, ise ju veel rõhutas mitu korda, kui oluline Murdoch ja ta looming on tema jaoks olnud ning siis läks jälle sarjamine ja rõve surkimine edasi.