Tuesday, February 17, 2009

Peeter Sauter "Vere jooks"

Seksi, äksi, verd ja pisaraid? Aga palun! See 2006 aastal ilmunud Peeter Sauteri jutukogumik pakub neid kõike. Põhimõtteliselt. Lugeja kohtub joomaste ja deliiriumis kunstnikega, kes jahivad insipratsiooni elust enesest, pereisaga, kes nuga käes mööda linna amokki jookseb, tüdinud kontoritöötajaga, kes pühadeaegu üritab normaalsust säilitada, sisekujundajaga, kes saab saatusliku tööotsa, maffiamehega, kes otsib saatusekaaslast jne.

Lugesin alles hiljuti Nigovi "Harjutusi", Ehlvesti "Palverännakut" ning Vanapa "Riiuleid" ja kõigi nende nelja teose põhjal tundub eesti mees küll väga depressiivne loom olevat. Mõni ime, et enesetappude arv nende seas nii kõrge on. Samas Sauteri tegelased on teiste eelmainitud teoste kangelastega võrreldes aktiivsemalt/destruktiivsemalt depressiivsed. Enese hinges sonkimise ja elu üle mõistatamise asemel lähevad nad pigem kaasa sellega, mis ette satub, justkui üritades end kõige absurdsematel sündmustel ellu äratada, reaalsusesse tuua. Mõtlemata. Mõistatamata. Üritamata aru saada. Oma instinktidele toetudes. Päris ürgne või mis? Ennast justkui otsitakse, kuid ei otsita ka, sest kurat teab, mis otsides leida võib. Ja kui leitaksegi üles - mis siis juhtub? Mis edasi saab?

Võibolla need Sauteri tegelased ei olegi agreessiivsemad kui "Harjutuste" mees ja see Ehlvesti palverändur. Nad on pigem justkui leplikumad oma mõttetuse suhtes ja otsivad vastavat elust?

Mingitel segastel ja alateadvusest pinnale kerkinud põhjustel tekkis mul "Vere jooksu" lugedes kange tahtmine Sauteri kirjutamismaneeri ja teemakäsitlust Palahniuki omadega võrrelda. Ma täpselt ei oska näpuga näidata ja öelda, et näe, siin kirjutavad nad sama moodi ja siin mõtlevad nad sama asja, aga kuskil on miskit, mis neid minu jaoks omavahel ühendab. Võibolla on see mingitest sotsiaalsetest kohustustest ja ettekirjutustest lahti rebimine - kõigepealt põhja ja siis reaalsusesse värk. Või see tegelaste mõningane apaatsus ja sotsiaalne ükskõiksus. Ma ei tea. Mine võta kinni. Äkki see kohati kuiv (üldse mitte halvas mõttes) ja äärmiselt sarkastiline huumorisoon? Inimlik ükskõiksus? No ma ei tea. Üritan sellest mõttest lahti saada, sest vaevalt, et mõni autor tahab, et teda teise autoriga võrreldaks? Igal ühel on ikka oma nägu ja tegu. Vähemalt võiks olla. See on teine teema juba.

Igatahes, siin üks kontekstist välja rebitud lõik jutust "Jõulud". Tegelikult vahet ei ole, sest see lõik ei paista oma kontekstist tegelikult hoolivatki, selle pärast ma ta valisingi:
Võõrandumine asjade läbi ja võõrandumine mõtete läbi on sarnased. Asjad ja mõtted mõjuvad või tegutsevad sarnaselt. Aga võõrandumine millest? Ei tea. Iseendast? Ei tea. Ei tunne teda. Tegelikkusest? Ei tea. Ei tunne seda. Pole seal käinud.
Sõna "tegelikkus", mis tekitab tunde, et on olemas tegelikkus, ja siis tekitab tunde, et sa võõrandud tegelikkusest. Iseendaga sama lugu. Illusioon, mis ei varja, et ta on illusioon ja mille jälgimine ängistab, sest teda pole olemas ja kätte teda ei saa. Ei aita see, et tead, et ei saa.
Kas surm on lahendus? Mingisugune.
Mis lahendusi veel on? Ei mäleta.
....
Seisin poes ja vaatasin asju ja püüdsin tahta midagi osta. Ei tahtnud
Vaatasin riiuleid. Palju asju riiulitel. Mõttetud nagu mina. Miks peaks kaks mõttetut asja kokku panema, minu ja mõned asjad. Mis see muudab? Ei midagi. Mõttetute asjade koha muutmine ei anna asjadele mõtet.

Päris nauditav. Ma kusjuures polnud enne selle raamatu lugemist Sauteri eksistentsist teadlikki. Nüüd olen targem. Polegi nii õudne see eesti kirjandus. Kusjuures ta on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjandusliku proosa aastaauhinna nominent 2008. aastal ilmunud "Beibi bluu" eest. Ja "Vere jooksu" ilmumise kanti jäänud intervjuud Sauteriga saate lugeda siit.

6 kommentaari:

esta said...

"Polegi nii õudne see eesti kirjandus" - haha, hässtiii! Samas mõistan :)
Väga mõnusasti kirjutasid muide.

Anonymous said...

Palahniuk on selline konstrueeritud "cool kirjandus", ses suhtes Sauter midagi muud.
Et nagu... hingavam.
Iseasi muidugi, kas Sauteri kirjutatu istub või mitte.

Janika said...

Nojah, see, mis kunagi ammu keskkoolis põhiliselt eesti kirjandusest sai loetud on jätnud kustumatult igava tunde (kui nüüd mõni erand välja arvata) ja seega ongi jäänud püsima mulje, et ega see suurem asi ei ole. Tegelikult muidugi ei ole see asi nii hull. Aga lihtsalt neid teravamaid ja põnevamaid eesti kirjanduse elamusi olen saanud väljaspoolt kohustuslikku kirjandust.

"cool kirjandus"... hehe. No Sauterilt olen ma lugenud vaid ühe raamatu, nii et tema teoste hingavuse pealt ma ei oska palju öelda. Samas Palahniuki varajasemad teosed nagu näiteks Survivor ja Invisible Monsters ei tundu ju nii läbi mõeldult ülesse ehitatud, neis on mingit sellist vabadust ja liikuvust tundmatusse. Kuigi, jah, okei, tegelikult on Palahniukil see suurem läbimõeldud raamistik kuidagi rohkem paigas küll. Sauter paistab lihtsalt laskvat ennast lool kaasa viia teadmata kuhu jõuab.

Anonymous said...

Ei ütle kuidagi, et oleks Palahniuki asjatundja (3 raamatut lugenud), lihtsalt tundub olevat tavaline popkirjandus - täna see autor, 4 aasta pärast järgmised vinged autorid, kes lääne lugejatele igati taevalikud.

Sauter kirjutab loomulikumalt, seda mõtlesin "hingavama" all. Iseasi, kui kaua see huvitav tundub. Ühel hetkel võib suuremal hulgal ta tekste lugeda, aga seejärel... no ei viitsi enam.

Janika said...

No ma olen lugenud läbi 11 palahniuki raamatut ja mulle isiklikult tundub, et neis midagi püsivat ikkagi on. Uuemad teosed pole küll minus erilist vaimustust tekitanud, aga arvan, et mingil määral kajastavad ikkagi ajastu vaimu, millest oleks põnev lugeda ka 50 aasta pärast. Muide, lihtsalt tähenärimise mõttes, Palahniuki esikromaan Fight Club ilmus 1996. aastal ja film sellest teosest linastus 99. aastal, mis tähendab, et palahniuk on rahvusvaheliselt küllaltki kuum kirjanik olnud juba viiamased 10 aastat:P

Mona said...

Nii tore on näha, et meie blogi on teie blogisoovituste hulgas, teatan, et muutsime oma blogi asukohta. Vana oli: kirjandusest.blogspot.com
ning uus on http://raamatuid.armastan.org/

Tervitused :)

Post a Comment