Friday, April 17, 2009

Pentti Saarikoski "Aika Prahassa"

Pilt MTV3 koduleheküljelt.

Pentti Saarikoski (1937-1983) positsioon sõjajärgses soome kirjanduselus on mitmes mõttes ülivõrdeline. Ta oli üks olulisemaid (poliitilisi) luuletajaid 1960/70ndatel, olles samal ajal ka märkimisväärse tähtsusega tõlkija, soomendades selliseid taieseid nagu Homerose "Odüsseia", Joyce'i "Ulysses", Aristotelese "Luulekunstist" ning lisaks hulga oma kaasaegsete (Saul Bellow, Philip Roth, Henry Miller, J. D Salinger) teoseid. Saarikoski saavutused ei piirdunud aga ainult kirjandusega, kuna ehk rohkemgi tähelepanu pälvis ta oma metsiku eraeluga, milles peaosa etendasid alkohol (näha ka ülalolevalt pildilt...) ja naised. 1968. aastal sattus ta deliiriumiga suisa haiglasse, aga oma joomisharjumusi ta veel sellise pisiasja pärast muutma ei hakanud ning lasi aga samamoodi surmani edasi. Abielus jõudis ta olla neli korda, juhuslike naiste kohta mul andmed puuduvad. Ei tasu aga arvata, et sellise eluviisiga kaasnenud avalik tähelepanu kirjanikule kuidagi ebameeldiv oleks olnud, pigem vastupidi. Ta oli alati agarasti nõus endast rääkima, huvitus enda kui kirjaniku rollist ning tegeles aktiivselt omamütoloogia kujundamisega. 1969. aastal ilmunud luulekogus "Katselen Stalinin pään yli ulos" kirjutas ta: minun maineeni, se ei ole mikään pieni asia (“minu maine, see pole mingi tühiasi”).

Sattusin ta päeviklikku reisikirja "Aika Prahassa" ("Aeg Prahas", 1967) lugema üsna juhuslikult, kuna olin sunnitud midagi soome keeles lugema, tundmata eriti hästi selle maa kirjandust. Sirvisin siis soomekeelse Wikipedia kirjandusalaseid artikleid ja püüdsin leida mingit ühisosa kohalikus raamatukogus saadaolevaga. Kõnealune teos osutus valituks värvika kirjaniku ja suhteliselt väheste lehekülgede (102) tõttu. Sisuliselt on tegemist reisikirjaga, vormiliselt päevikuga, kajastades autori tegemisi ja mõtlemisi kahe kuu jooksul, mis ta 1966. aasta lõpus ja 1967. aasta alguses Prahas veetis. Kõik on kirja pandud ilustamata ja tolle aja kohta ilmselt väga avameelselt (Haisen kuin kuoleen huoran vittu. lk 25). Ega raamatus eriti midagi ei toimu ja see vähenegi, mis toimub, kipub päevast päeva korduma, nagu teemadki, mis kirjaniku pead vaevavad. Hommikuti on tal kombeks keedumuna süüa, päeval hängib aga baarides, jõudes oma arvutuste kohaselt kahe kuu jooksul manustada 240 liitrit õlut ja tõmmata 2400 sigaretti. Elupõletamist saadavad (aeg-ajalt unenäolised) mõtisklused enda ja oma lapsepõlve, vanemate, naiste, riigi ja kirjanik olemise ainetel. Mis naistesse puutub, siis on suhteliselt raske aru saada, kellest ta parasjagu kirjutas, kuna reeglina ei viidatud neile pärisnimedega, vaid piirduti ainsuse kolmanda isiku asesõnaga, mille tulemusel kõik naised ebamäärase hän ("tema") isiku alla koondusid.

Eelnevat arvesse võttes võib tunduda arusaamatu, miks sellist teost üldse lugeda, kui eriti midagi ei toimu ja väljakutsuv avameelitsemine tänapäevaks peaaegu igandlikuks muutunud on. Minu meelest oli selle päevaraamatuliku reisikirja suurimaks vooruseks keel, mis oli täpne, kohati raporteerivalt kalk, samas sulnis-kurblikult kaunikõlaline ja aeg-ajalt luulelikult rütmiline. Kohati tunduski, et kui laused üksteise alla panna, saaks teksti hoobilt poeesiaks muundada. Tahaks siia lõpetuseks ühe kauni tekstinäite panna, aga ma ei teinud lugedes märkmeid ega oska enam ühtki ilmekat kohta leida. Nii et järgnev on oma juhuslikkuses nagu ta on, aga ehk saate mingitki aimu.
Minä päivänä läksinkään Helsingistä? Oli vielä pimeää, lapseni nukkui lapsen unta, ja vaimoni nukkui, torstaiaamuna sen täytyi olla. Läksin vain, se ei ollut sen kummempaa kuin sanoa ääneen lause, joka oli ollut mielessä valmiina jo kauan. Ostaisinko tänään kotiin makkaraa, tai juustoa? Vatsani ei kestä paljon mitään. Ei ollut aikaa katsella ympärilleen. Yötkin olivat niin ikäviä, en voinut sietää veljeni hengityksen ääntä, rakensin kirjahyllystä muurin hänen ja itseni välille ja annoin hänen mennä; annoin niiden kaikkien mennä, ja nyt minulla ei ole yhtään sukulaista eikä ketään, kenelle kirjoittaisin. Äitini sydämen vein kauas pohjoiseen, se oli taskussani kun olin kylässä pappilassa, joka oli iso valkoinen talo joen rannalla, yöllä hiivin ulos ja upotin sydämen suon silmään. En enää osaa elää muualla kuin poissa. Pelkäsin vanhaa hopeakaivosta, jonka pohjalta lumi ei koskaan sulanut, pelkään syviä paikkoja ja korkeita paikkoja. Isä osti minulle polkupyörän. Se oli niin vanha etten kehdannut ajella sillä Helsingissä. Tein polkupyöräretken Porvooseen. (lk 13)
Pentti Saarikoskilt eesti keeles ilmunud:
"Hämara tantsud", Eesti Raamat, 1989.
"On või ei ole. Euroopa serval", Perioodika, 1985.
"On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik." Varrak, Tallinn, 2007. (Linda Kaljundi põhjalik arvustus Vikerkaares)

Thursday, April 02, 2009

Võõrkeeltes lugema õppimisest

Seekord ei taha ma kirjutada mitte eelkõige loetu sisust, vaid lugemisest enesest, õigemini võõrkeeles lugemisest. Kui inglise keeles lugemine on midagi üsna iseenesestmõistetavat, siis teiste õpitud võõrkeeltega mul nii libedalt läinud ei ole. Poolteist kuud tagasi lõpetasin minu jaoks esimese soomekeelse teose (Mika Waltari "Kuka murhasi rouva Skrofin?") lugemise, kuigi tuleb tõdeda, et tegemist oli lihtsustatud variandiga sarjast "Helppoa lukemista suomeksi". Huvitaval kombel ei tekitanud see minus eriti mingisuguseid emotsioone. Ju sellepärast, et soome keel pole justkui tõeline võõrkeel, kuna seda õppimatagi on arusaadavat rohkem kui arusaamatut. Küll aga tekkis mul väga palju mõtteid ja tundeid pärast kahe esimese ungarikeelse raamatu läbilugemist.

Seoses koolikohustustega pidin sooritama eksamid, mis põhinesid Péter Hajdú õpikutel "Bevezetés az uráli nyelvtudományba" ("Sissejuhatus uurali keeleteadusse") ja "Az uráli nyelvészet alapkérdesei" ("Uurali keeleteaduse alusküsimused"). Mu viimane ungari keele tund oli küll pea aasta tagasi, aga ma olen seda keelt õppinud siiski kolm aastat, millest ühe vältel ma ka Ungaris elasin. Lisaks õpin ma teist aastat magistriõppes soome-ugri keeli, mistõttu on päris piinlik tunnistada, et kõnealused õpikud olid päris esimesed ungarikeelsed teosed, mis ma üldse oma elus läbi olen lugenud. Teadsin juba õppeaasta alguses, et pean neid lugema, aga ei suutnud end kuidagi käsile võtta ja kummitav kohustus tuletas end kogu aeg meelde, kui midagi ilukirjanduslikku lugeda tahtsin. Selle tulemusel olen ma viimase poole aasta jooksul märkimisväärselt vabatahtlikku kirjandust lugenud, samas õigeaegselt kohustusliku kirjandusega tegelemata.

Paar nädalat tagasi võtsin olude sunnil selle sissejuhatava Hajdú teose ette ja närisin end paari päevaga sellest läbi. Algus oli väga kohutav kas või sellepärastki, et ma ungarikeelse keeleteaduse terminoloogiaga väga hästi kursis ei ole. Kuna neil on suurema osa mõistete jaoks omakeelsed vasted, pole just niisama arvates võimalik välja nuputada, et näiteks birtokos személyjel on possessiivsufiks. Nii siis tuligi esimestel lehekülgedel peaaegu pisar silma, sest kes see ikka jaksab igat kolmandat mõistet sõnaraamatust järele vaadata. Tunne oli nagu kamaluga jahu süües. Aga... mida rohkem lehekülgi pööratud, seda kergemaks kõik muidugi läks ning kui ma lõpuks teise raamatu kallale asusin, tajusin, et ma oskan nüüd ungari keeles lugeda! See tunne oli kohutavalt meeldiv! Nagu oleks mingi hästi keerulise matemaatikaülesande ära lahendanud. Sõnad ei olnud mu jaoks enam üksikud lahendamist vajavad probleemid, vaid moodustasid teksti, mille morfoloogia ja süntaks mulle nagu alles nüüd kohale oleks jõudnud. Mulle tõepoolest meenus, kuidas ma 18 aastat tagasi eesti keeles lugema õppisin - tollal olid ühel hetkel lihtsalt tähed ja siis järsku käis plõks ja neist tulid sõnad. Siinkohal võiks tegelikult seda elamust veel mitmete-setmete ülevoolavate metafooridega ilmestada, aga pole vist mõtet.

Üks asi on lugeda midagi teaduslikku, omades juba teatud eelteadmisi käsitletavast valdkonnast, teine asi on aga ilukirjandus, kus sõnade esinemissagedus pole pooltki nii suur. Ühtki ungarikeelset ilukirjandusteost ma algusest lõpuni läbi lugenud pole, kuigi praegu tundub, et see on pigem kättevõtmise asi. Mul on aga kogemus vene keelega, mida ma kaheksa ja pool aastat õppinud olen ja milles ma hetkel kolmest põrsakesest pajatava muinasjutugi läbilugemiseni ei küündi. Sellegipoolest olen ma olnud sunnitud venekeelseid keeleteaduslikke raamatuid ja artikleid refereerima, olles samal ajal täiesti võimetu venekeelset ilukirjandust lugema. Mul seisab riiulis Venedikt Jerofejevi "Moskva-Petuški", mille esimesed paar lehekülge on tihedalt hariliku pliiatsiga kribitud sõnade tõlkeid täis kritseldatud. Aga nii ei saa ju kuidagi lugeda, kogu teksti ilu läheb nende katkestuste ja peamurdmistega kaduma. Vahel tulevad pähe sellised ketserlikud mõtted, et ma võiks vahetada oma kõigi väikeste soome-ugri keelte alased teadmised parema vene keele vastu... (Milline kohutav märk laiskusest - võiks ju lihtsalt vene keele lisaks ära õppida!) Õnneks pole see võimalik. Aga suutmatus vene keeles lugeda on minu jaoks üks kurvemaid asju üldse. Kuigi olles nüüdseks üsna talutaval tasemel omandanud suhteliselt müstilise auraga ungari keele, tundub, et kui ma selleks võimeline olin, siis mis see vene keel ära ei ole.

Lõpetuseks lühidalt neist eelpool mainitud Hajdú teostest. "Bevezetés ..." on sissejuhatav teos uralistikasse, mis annab väga põgusa ülevaate uurali rahvastest ja keeltest ning uralistika meetoditest ja eesmärkidest. Kolmandik teosest on pühendatud algkeele rekonstruktsiooni analüüsimisele, käsitledes nii vokalismi, konsonantismi, morfoloogiat, süntaksit, sõnavara jne. Ülejäänud lehekülgedel vaadeldakse ungari keelt, lähtudes uurali algkeelest ja tuues välja erinevused ja sarnasused võrreldes teiste uurali keeltega. "Az uráli ..." kordab algkeele küsimustes põhimõtteliselt eelnevalt mainitud õpiku vastavat peatükki. See-eest on üle poole õpikust pühendatud kõigi uurali keelte lühikirjeldustele. Tegelikult päris tobe, et ma mõlemat teost alles nüüd, ülikooliõpingute viiendal aastal lugesin. Tunduvalt rohkem oleks neist kasu olnud esimesel kursusel, kuna õigupoolest pole mul olnud ühtki kursust, kus antaks pädev ülevaade kõigist sugulaskeeltest ja neid kõnelevaist rahvaist. Esimesel kursusel ei oska aga reeglina muidugi keegi ungari keelt. Aga see on juba rohkem õppekavadesse kui lugemisse puutuv, vabandust.

Wednesday, April 01, 2009

Stanisław Lem "Tagasitulek tähtede juurest"

Hal Bregg saabub kosmoseekspeditsioonilt, mis tema jaoks kestis kümme aastat. Maal on aga vahepeal möödunud üle saja aasta ning ühiskond kuhu Hal peale pikka ja kurnavat äraolekut saabub pole kaugeltki mitte see sama, millest ta omal ajal lahkus. Tänu kõigile maailmakodanikel läbiviidavale bezatreerimisprotseduurile on inimestest eemaldatud võime isegi ette kujutada teise inimese tapmist. Selle tulemusena on drastiliselt muutunud ka inimeste psühholoogia, käitumine, ambitsioonid ja suhted teistega. Kuna ka tehnoloogia on võimatuna näiva arenguhüppe teinud, valitseb täiesti uus ühiskonnakord, kus masinad kannavad hoolt inimeste heaolu eest ja kõigil läheb hästi. Maal õitseb rahuaeg ja õilmitseb heaoluühiskond. Selle kõigega harjumine ei ole justkui kiviajast mehele eriti kerge. Eriti haavab teda üleüldine arusaam, et sellelaadsed kosmosereisid, millelt saabus meie peategelane, on absoluutselt mõttetud. Need 10 rasket, piinarikast, katsumusterohket 10 aastat on kuulutatud tühisteks. See on ju isiklik solvang, kas pole? Ja selle kõige juures ei tundu ikkagi olevat õige kogus see bezatreerimise värk, sest kõik inimesed on nii tuimad ja tundetud.

Teos kujutabki peaasjalikult Hal'i rasket katsumust uue maailma, ühiskonna ja iseendaga leppida. Oma teekonnal peab ta hakkama saama uute tehnoloogiatega, vanade sõprade, naiste ja oma minevikuga. Eelkõige ongi tegemist psüholoogilise rännakuga, mitte kosmoseäksiga.

Antud teose Mirabilia sarja väljaande lõpus on üks kokkuvõttev lehekülg Stanisław Lemi ja ta loomingu kohta. Sealt saan teada, et tegemist on Poola autoriga (sündind 1921 ja suri 2006), kes on tähelepanuväärsemaid ja tuntumaid nimesid nüüdisaja (märkus: raamat ilmus aastal 1976) filosoofilises fantastikas. Peale "Solarise" ja antud teose on ta kirjutanud päris muljetavaldava arvu teoseid, mida siinkohal nimetama ei hakka. Kusjuures "Tagasitulekut tähtede juurest" on nimetatud hoiatusromaaniks. Hmm... no ma ei tea. Minule isiklikult ei tundu see ühiskond, mida autor kirjeldab nii hoiatav. Selles mõttes, et seal pole midagi, mis nii ohtlik või kohutav võiks olla. Ei ole see mingi antiutoopia ega ka utoopia. Peategelasegi olukord ei ole nii kohutav. Usun, et ka tänapäeval leidub inimesi, kes kuhugi võõrasse keskkonda sattudes end sama kohutavalt tunneksid. Tundub, et kirjeldatud ühiskond on sama palju rikkis kui praegultki, ainult, et teistest kohtadest. Hoiatada ei ole siin miskit. Või mida iganes... ma täpselt ei oska momendil oma arvamust sõnadesse vormida.

Üks meeldejäävam lõik antud raamatus ka teile. Siin meenutab peategelane treeninguid/katseid, mis astronautidega enne ekspeditsioonile saatmist sooritati:

"Kroonimine oli iseenesest õige lihtne. Mehele tõmmati skafander selga, ta saadeti raketiga Maa-lähedasele orbiidile, nii umbes saja tuhande kilomeetri kõrgusele, kust Maa viie kordse suurendatud Kuuna paistis, ja heideti lihtsalt tühjusesse, rakett aga lendas oma teed. Niiviisi maailmaruumis hõljudes ja käsi ning jalgu liigutades tuli oodata raketi tagasipöördumist, tuli oodata pääsemist; skafader oli kindel, mugav, temasse olid monteeritud hapniku- ja kliimaseadmed, soojendus, isegi toitmisseadeldis, mis astronauti iga kahe tunni järel erilise pastaga toitis. Nii et juhtuda ei võinud õieti midagi, kui just raadiosaatja, mis väljaspoolt skafandri külge oli kinnitatud ja pidevalt asukohta määravaid signaale andis, rikki ei läinud. Ainuke asi, mis skafandris puudus, oli raadioside välismaailmaga, mis muidugi meelega oli ära jäetud ja mille tõttu ühtki häält peale iseenese oma kuulda ei olnud. Kaaluta olekus, ebamaisest pimedusest ja tähtedest ümritsetuna tuli oodata. Tõsi küll, üsna kaua, kuigi mitte lõpmatuseni. See oligi kõik.
Kuid inimesed läksid sellest hulluks; baasrakett võttis pardale mingites epileptilistes krampides väänlevaid mehi. See oli inimloomusele kõige vastumeelsem olukord - täielik hääbumine, enesekaotus, lahkumine siit ilmast täie teadvuse juures - inimene oli paisatud igavikku, mis tungis temasse ja andis talle tunda oma kohutavat maiku. Meile sai osaks Maa-välise eksistentsi kõikjaleulatuva lõpmatuse tajumine, mida alati teadvusele käsitamatuks, võimatuks on peetud; lõpmatu langemine, justkui tarbetute, väänlevate jalgade vahel vilkuvad tähed; käte, huulte, liigutuste, nii liikumise kui ka liikumatuse tarbetus, mõttetus - skafandrites paisusid karjed, õnnetud ohvrid ulusid..."