Sunday, September 20, 2009

Raymond Tallis "The Kingdom of Infinite Space. A Fantastical Journey Around Your Head"

Mõtlesin mõneks ajaks loobuda tundekasvatuslike omadustega ilukirjandusteostest ja lugeda vahelduseks midagi pärismaailma kohta. Raamatupoes jäi silma Raymond Tallis'e populaarteaduslik teos inimpeast ja kuna ma seda juba natuke liiga kauaks sirvima jäin, otsustasin selle endale soetada.

Tollest Raymondist polnud ma enne midagi kuulnud ning millegipärast arvasin, et tegemist võib olla mõne vanaldase isehakanud targutaja-tühikargajaga. Olukorraga tutvudes selgus aga, et ameti poolest gerontoloog Tallis on meditsiinialase karjääri kõrval usinasti kirjutada vehkinud ning kuulub nüüdseks tänapäeva Inglismaa olulisemate intellektuaalide hulka. Ei saa aga öelda, et see kõik lihtsalt oleks tulnud, kuna enne kirjanduslikku debüüti aastal 1987 oli ta kirjastussoovidele suisa 135 korda ära öeldud. Tallis põhjendab seda nii:
“The vain reason is that my books were ahead of their time. The real reason is that they probably weren't very good. One of the hardest lessons of writing is to know your reader. I thought it was good enough that he or she should have this amazing work. I was thinking ‘this should be difficult' and not appreciating that there was nothing wrong with being engaging and pleasurable.” (intervjuust The Times'is)
Eelnev kirjeldab üsna hästi ka teose „The Kingdom of Infinite Space“ tooni ja laadi. Autor teeb põhjaliku ekskursiooni inimese peas, käsitledes punastamist, nuuskamist, oksendamist, suudlemist, juukseid, seksi, surma, haigutamist jms. Läbiva teemana on juttu inimese minast ning sellest, miks endast mõeldes meie mina pigem peas kui põlve taga paistab asuvat. Tallis’el on õnnestunud tasakaalukalt ühendada filosoofiline mõtisklemine, faktirikas bioloogia ja asjakohased tsitaadid klassikutelt. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta ka ilmselt lõplikult aru saanud, et keerulistest asjadest võib kirjutada ka vaimukalt ja kaasahaaravalt, muutumata samas vähem tõsiseltvõetavamaks. Mina jäin igatahes väga rahule ja lisaks omaette mõtisklemise soodustamisele tekitas Tallis väga mitmel korral väljakannatamatu tahtmise uusi fakte teistega jagada (mida ma ehk liigagi tihti ka tegin). Raamatu lõpus on palju märkusi ja viiteid ning kui ma kunagi end kokku võtan, vaatan need uuesti üle, sest mitmed käsitletud teemad olid piisavalt huvitavad, et neisse põhjalikumalt süveneda.

Siinkohal oleks paslik jagada teiegagi üht paljudest huvitavatest juhtumitest, millel autor oma teoses (lk 75) peatub:
"We are inclined to laugh when we are in the presence of someone else who is laughing or even when we listen to canned laughter. Just how infectious laughter is was illustrated by an episode in 1962 in a girls' boarding school, where, for a period of six weeks, the school was forced to close. It began with three girls who were stricken with bouts of uncontrolled laughter for hours on end. Eventually nearly half the 159 school boarders were affected, laughing for up to 16 days at a time. The school was closed and the children sent home but this resulted in further spread of the condition throughout communities and to other schools. Attempts to reopen the school were disastrous. In the two-year period that the gelastic epidemic lasted, 14 boarding schools and entire villages and towns were affected round the eastern shore of Lake Victoria. Laughter under such circumstances is no laughing matter."

Sunday, September 13, 2009

William S. Burroughs "Junky"

1950ndatel ilmusid ameerika kirjanduspilti biitnikud eesotsas Jack Kerouaci, Allen Ginsbergi ja William S. Burroughsiga. Kuni viimase ajani olid mu kokkupuuted eelmainitute loominguga piirdunud Kerouaci kultusteose "On the Road" silmitsemisega raamatupoodide riiuleil, nüüd aga sirvisin vana head 1001 raamatu raamatut ja komistasin Burroughsi 1953. aastal kirjutatud romaani "Junky" otsa.

Kuna "Junky" on vähemalt osaliselt autobiograafiline, oleks paslik põgusalt käsitleda Burroughsi elukäiku. Ta sündis 1914. aastal rikka töösturi perre ja lõpetas 1936. aastal Harvardi ülikooli inglise kirjanduse erialal. Kõlab väga uhkelt ja paljutõotavalt, aga oma võrdlemisi kõrgele seisusele ja kindlale sissetulekule vaatamata töötas tulevane kirjanik nii prussakatõrjuri kui tehasetöölisena. 1945. aastal abiellus ta Joan Vollmeriga, kellega Burroughs jagas huvi relvade vastu. Paraku viis see sama huvi nad ka igaveseks lahku, kuna 1949. aastal lasi Burroughs kogemata oma naise maha. Olgu naise ja elitaarse suguvõsaga kuidas on, vähemalt "Junky" kontekstis on olulisim kirjaniku suur armastus opiaatide vastu. Selle armuloo tippaastaiks võib "Junky" eessõna järgi lugeda ajavahemikku 1944 - 1959, kuna neil aastail oli ta neist meelemürkidest suisa sõltuvuses. Paistab, et narkootikumid päris laastavat tööd ei teinud, kuna Burroughs suri alles 1997. aastal suisa 83-aastasena.

Kuid nüüd teosest endast. "Junky" on pooleldi autobiograafiline romaan, mis käsitleb heroiinisõltlaste ja -vahendajate eluolu 1940ndate ja 1950ndate New Yorgis, New Orleansis ja Mehhikos. (Kui palju on teoses väljamõeldut ja kui palju päriselu, pole seejuures minu arvates üldse oluline.) Põhimõtteliselt võiks ju arvata, et narkootikumide teemat käsitledes võib seda esitleda kui glamuurset ja põnevat elustiili või vastupidi, minna hukkamõistu ja näpuga vibutamise teed. Burroughs ei tee aga kumbagi ning kirjeldab varastamisi, üledoose ja võõrutusnähte kalgilt kõrvaltvaatajaliku antropoloogi pilguga. Huvitaval kombel kujundas see minu kui lugeja peas kuvandi narkomaaniast kui tüütust ja igavast elustiilist (I have learned the junk equation. Junk is not, like alcohol or weed, a means to increased enjoyment of life. Junk is not a kick. It is a way of life. (lk xvi)), samas tundus täiesti mõistetav, miks keegi selle kasuks otsustada võiks. Otsustamisest on õigupoolest vale rääkida, sest:
The question is frequently asked: Why does a man become a drug addict?

The answer is that he usually does not intend to become an addict. You don't wake up one morning and decide to be a drug addict. It takes at least three months' shooting twice a day to get any habit at all. And you don't really know what junk sickness is until you have had several habits. It took me almost six months to get my first habit, and then the withdrawal symptoms were mild. I think it no exaggeration to say it takes about a year and several hundred injections to make an addict.

The questions, of course, could be asked: Why did you ever try narcotics? Why did you continue using it long enough to become an addict? You become a narcotics addict because you do not have strong motivations in any other direction. Junk wins by default. I tried it as a matter of curiosity. I drifted along taking shots when I could score. I ended up hooked. Most addicts I have talked to report a similar experience. They did not start using drugs for any reason they can remember. They just drifted along until they got hooked. If you have never been addicted, you can have no clear idea what it means to need junk with the addict's special need. You don't decide to be an addict. One morning you wake up sick and you're an addict. (lk xv)
Oma arvamust "Junky" kohta on kuidagi keeruline sõnastada, kuna sisuliselt oli teos justkui huvitav (eriti oma aja kohta), aga sellele vaatamata lugesin ma taskuformaadis 158 lehekülge ligi kaks ja pool nädalat. Võib-olla oli raamat ludinal lugemiseks liiga sünge ja trööstitu, mine tea. Igatahes kui kedagi huvitab, siis pdf-failina on "Junky" saadaval siin.

Lõpetuseks aga üks mu lemmikuid võõrutuskogemuste kirjelduste hulgast:
I couldn't sleep until the next morning at dawn, and then I had a nightmare every time I dozed off. In one dream, I was coming down with rabies. I looked in the mirror and my face changed and I began howling. In another dream, I had a chlorophyll habit. Me and about five other chlorophyll addicts are waiting to score on the landing of a cheap Mexican hotel. We turn green and no one can kick a chlorophyll habit. One shot and you're hung for life. We are turning into plants. (lk 147)