Monday, November 09, 2009

Paul Ariste "Vadja päevikud 1942 - 1980"

Meie oma kohalik kultuslingvist Paul Ariste (1905 - 1990) armastas kangesti vadjalasi ja vadja keelt ning käis aastatel 1942 - 1980 regulaarselt Vadjamaal rahvaluulet talletamas. Käsikirjalised ülestähendused, fotod ja vadjalaste saadetud kirjad koondas ta "Vadja etnoloogia" mappidesse (I - XXIII). Suurem osa ligi 6000-leheküljelisest materjalist oli juba ammu avaldatud, välitööpäevikud aga mitte. Õnneks tegi selle töö ära Ergo-Hart Västrik, koostades ja kommenteerides 2005. aastal "Vadja päevikud 1942 - 1980".

Enne kõnealusesse raamatusse süüvimist oleks vist sobilik veidi vadjalasi tutvustada. Võib-olla teate, et vadja keele näol on tegemist eesti keelele lähima sugulaskeelega, mida on kõneldud Leningradi oblastis. Sellisel etnilisel kontaktalal asudes pole neil kunagi õnnestunud rajada oma riiki (ausalt öeldes ei tea ma, kas keegi seda üldse üritanud on) ning kirjakeeltki pole neil kunagi olnud, mistõttu oleks vast õigem rääkida hõimust rahva ja murretest keele asemel. Neist vadja keele oskajaist, keda Ariste küsitlemas käis, on elus ainult mõni üksik. Tuleb aga tõdeda, et viimasel kümnendil on nii mõnedki hakanud huvituma oma vadja päritolust - õpitakse keelt, püütakse ühtset kirjaviisi luua, mõeldi välja lipp ja vapp jne. Tatjana Jefimova, kelle mees on vadjalane, rajas Luuditsa külla vadja koduloomuuseumi, paraku on see aga korduvalt maha põlenud (või põletatud, ei tea). Ühest küljest muidugi tore ja kena, aga teisest küljest näeb see minu jaoks välja nagu surnule kunstliku hingamise tegemine. Aga vaevalt keegi päriselt usub, et tulevikus sajad inimesed vadja keelt vuristavad, pigem on asi juurte väärtustamises ja sureva keele säilitamises ja austamises.

Nüüd aga raamatust endast. Kirja pandud päevikusissekanded kajastavad ainult Ariste reise Vadjamaale, nii et aastaringset ülevaadet ta tegemistest siit ei leia, kuna Vadjas käidi põhiliselt juulis või augustis. Professor võttis pea alati kaasa potentsiaalikamaid üliõpilasi, kelle seast paljud said isegi tulevikus õppejõududeks ja uurijateks. Mõnel aastal olid neile lisaks kaasas ka etnograafid, kes siis vadjalaste materiaalset pärimust jäädvustasid. Kuna päevikud katavad niivõrd pikka ajajärku, jõudsid vahepeal põhjalikult muutuda nii Vadjamaa kui Ariste ise. Aasta-aastalt oli aina vähem uut keelematerjali, mammid mäletasid vähem, jäid põduramaks või surid sootuks. Masendavat mõju avaldas muidugi ka nõukogude võim, alavääristades vadja keelt ja asendades traditsioonilised maaviljelusviisid kolhoosidega. Vanemaks jäi ka Ariste ise, kes 1980. aastaks oli juba 75-aastane ja kes see ikka jaksab sellises vanuses päevas 20 km eri külade vahel käia.

Siinkohal kohatu, aga tore foto Paul Aristest ja fennougrist Lauri Postist Eesti-Soome televiktoriinis Naapurivisa (pilt siit)

Kõigele vaatamata ei ole tegu mingi pisarakiskujaga, sest vaatamata keele hääbumise jälgimisele ja sellega kaasnevale nostalgiale juhtus neil reisidel palju rõõmustavat. Kindlasti oli üks põhjus Ariste isiksus, mida võiks iseloomustada näiteks järgmised päevikukatkendid:
Õhtuti vestleme. On lõbus ja seltsimehelik kollektiiv. Poiste rahakotid võtsin aga enese kätte hoiule, sest Aivol ja Üllaril on ostumaania. (8. juuli 1972, lk 140)
Sajab ja sajab. Ka hommikul sadas, kuid läksin siiski jooksma. Siis tõin kaevust vett, sest koolimaja veevärk oli läinud rikki. Rahvas oli unine ega tahtnud virguda. Pistsin igaühele õhtust üle jäänud võileiva suhu. Poisid hakkasid leiba järama ja said virgeks. Tüdrukuid oli raske äratada. Nad põõnutaksid omas toas keskpäevani. (9. juuli 1978, lk 178)
Tegelikult muidugi tühja neist üliõpilastest, olulised olid ju hoopis keelejuhid. (Sellest on ajakirjas Mäetagused huvitavalt kirjutanud Madis Arukask artiklis "Paul Ariste ürgvadjaluse kontseptsioon ja Oudekki Figurova". Kuna nagunii paljud seda lugeda ei viitsi, refereerin seda lühidalt.) Ariste tundis erilist sümpaatiat nende vadjalaste vastu, kelles oli sälilinud enim ürgset. Sellised informandid valdasid erinevaid folkloorižanre, rääkisid ladusalt vadja keelt, mäletasid lauskollektiviseerimisele eelnenud aegu ning olid võrdlemisi puutumata ristiusu mõjudest. Täpselt selline oli Oudekki Figurova - mammi, kes oli peaaegu täpselt selline, nagu Aristele meeldis. Oudekkil oli alati midagi uut rääkida ja ta oli säilitanud palju ürgvadjalikku ning püsinud vähemalt osaliselt resistentne uue maailmavaate suhtes. Vastuseis moodsatele eluviisidele viis Oudekki konflikti suisa ta laste endiga, kuna ta tütred ei sallinud vadja keelt ja panid pahaks, kui ema uurijatele vanadest kommetest ja posimisest räägib. Nii pidi Oudekki magnetofinilindile praktiliselt salaja oma lugusid rääkima. Madis Arukask kirjutab: "Selle pikalt väldanud konflikti traagiliseks lõpuks sai tõsiasi, et Oudekkit ei maetud tema vanades Jõgõperä rahvariietes, nagu ta oli soovinud, sest üks tema tütardest müüs need Kingisepa koduloomuuseumile." Ühesõnaga üsna traagilised lood ja elud seal.

Mul on vadja keelega oma asi ajada ja sellepärast ma neid päevikuid üldse lugema hakkasingi, aga ma arvan, et need võivad huvi pakkuda kõigile, keda huvitavad (ohustatud) keeled, Ariste isik või välitööd kui sellised. Nagu päevikute puhul ikka, läks lugemine ludinal ja kokkuvõttes on mul etteheiteid teha ainult küljendajale, sest paljud erinevate krõnksude tähed olid veidi väärakalt välja kukkunud. Võinuks ja saanuks paremini teha. Natuke häiris tegelikult ka joonealuste märkuste rohkus, sest lugejana oli mul aeg-ajalt tunne, nagu eeldataks, et ma olen mingi pooletoobine - ei tea, kas ikka on vaja iga kord joone all viidata, et Oudekki all mõeldakse Oudekki Figurovat, kui temast eelnevalt igal teisel leheküljel juttu on olnud. Aga pole hullu, annan andeks ja peatselt võtan ette juba Paul Ariste mälestusteraamatu.