Wednesday, December 30, 2009

Meie lugemisaasta 2009

Möödunud aasta oli lugemuse suhtes kuidagi nigel. Ma mõtlen, et meie ei lugenudki väga palju raamatuid ja eriti vähe sai loetud just sel aastal trükivalgust näinud teoseid. Esta väidab, et paljud tema poolt loetud raamatustest osutusid jamaks või erialaseks kirjanduseks (ehk keeleteaduseks, mis tema jaoks on huvitav). Esta leidis endale uue kangelase ja iidoli Paul Ariste näol, kellest siin ka pikemalt juba juttu on olnud. Ariste kummardamine ei piirdu vaid temast lugemisega, vaid Estal on erakordne võimalus Pauli jälgedes käia ning aidata kaasa tema elutöö lõpetamisele vadja keele sõnaraamatu toimetamise näol. Janika aga tegeles naissoost raamatukoi stereotüübi lõhkumisega lugedes eriti rohkelt üpris tehnilisi teoseid elektroonika ja biomeditsiinitehnoloogia vallast. Samuti sai kuidagi palju loetud teadusulmekirjandust. Peab tunnistama, et mõneks nädalaks oli Janika kangelaseks Ayn Rand, kuid kahjuks pole Janika nii järjepidev kui Esta ja ei tunnista ühte ja sama autoriteeti kauem kui kaks kuud. Seetõttu ilmselt vedelebki ta voodi kõrval juba kuus kuud pooleli olev Randi teine romaan “Atlas Shrugged”, mis tõesti ei taha loetuks saada.

Estale võib anda aasta pingutuse preemia, kuna tubli soome-ugri filoloogina luges ta viienda õppeaasta lõpuks läbi oma esimese ungarikeelse ja oma esimese soomekeelse romaani. Aplodeerime!

Janikat kiidame aga seetõttu, et tubli reaalteadlasena on ta hakanud rohkem huvi üles näitama populaarteadusliku kirjanduse vastu. Olgugi, et ta pole ühtegi päris läbi lugenud, vedeleb tal voodi kõrval põrandal neid oma kolm tükki, kõigil järjehoidja kuskil kolmandiku peal. See muidugi ei tähenda, et need halvad teosed oleks. Vastupidi. Kõik on väga head. Janika on halb.

Üks tähtsamaid teoseid, mis Estal õnnestus sel aastal omandada (sai selle ise sünnipäevaks) on Douglas R. Hofstadteri “Gödel, Escher, Bach: an Eternal Golden Braid”. See on väljakutse nii sisult kui vormilt, kuna tegemist on üpriski mahuka teosega, mis ridiküli alati ei mahu ja seega ei ole seda võimalik näiteks ühistranspordis lugeda :( Janika on muidugi väga kade, sest viimase eksemplari, mis Rahva Raamatu kõige tagumises nurgas kõige kõrgemal riiulil tolmu kogus, ostis Esta ära, et oma sugulasele kinkida. Kummaline, tundub, et see populaarteaduslik ja teaduslik kirjandus on meie tutvus- ja suhtlusringkondades kuidagi menukaks muutunud. Nii menukaks, et see on avanud meie jaoks uued horisondid, mis ulatuvad meie lemmik Rahva Raamatu tagumise seinani, kus asub sellise väliskirjanduse (olgem ausad ingliskeelne) riiul (”Filosoofia” ja ”Psühholoogia” pealkirjadega riiulite vahel). Me ei teadnudki enne, et raamatupood ei lõppe võõrkeelse ilukirjanduse riiuliga ning et esoteerika, eneseabi ja eesti ajaloo riiulitest möödumine on traumadeta võimalik.

Janika lugemisaastasse kuulub ka üks üllatav avastus. Nimelt on võimalik, et läti kirjandus on loetav. Ausalt öeldes polnud ta sellega veel enne arvestanud ega kokku puutunud. Ega sellest teadlik. Imelik, et meie lõunanaabrite kirjandusest oskame nimetada vaid Läti Henrikut, kes tegelikult oli lihtsalt üks saksa immigrant. Tegelikult on vaja öelda seda, et Janika luges Andris Kolbergsi “Mees, kes jooksis üle tänava”. Ilmunud on see kuskil 70ndatel Mirabilia sarjas. Olgugi, et tegemist on kriminaalromaaniga, žanriga, mida me väga ei tarbi, on selle loo ülesehitus, ekspositsioon ja keel väga õnnestunud, intrigeerivad. Samas ei jäta vist kedagi külmaks jutustused nõukaaegse elu absurdsusest ja naeruväärsusest.

Muide, Esta astub uude aastasse meetri jao lugemata raamatutega. Kuna ta asus uude kohta elama, otsustas ta kaasa võtta vaid need teosed, mis tal läbi lugemata. Seni kuni meeter ei ole kahanenud sentimeetriteks, uusi raamatuid osta ei tohi. Samas kingitustena võtab ta raamatuid ikka vastu.

Esta lemmikuteks sel aastal loetud raamatutest olid:

Attila Bartise “Rahu” – häbematu romaan Kesk-Euroopast jutustab režiimi lagunemise taustal ühest düsfunktsionaalsest ema-poja suhtest. Lauri Eesmaa on täitnud hungarofiilide märjad unenäod ja tõlkinud oma esimese täispika tõlketööna selle suurepärase ja pikalt oodatud teose. Olgugi, et romaan kirjeldab 20 aasta tagust eluolu, tuli see kõik aastakese Ungaris elanud Estale tuttav ette. See vastandlikest tunnetest tulvil ema-poja suhe iseloomustab ka väga hästi Esta suhet selle riigiga.
Artiklikogumik “Spiraali lagunemine. Jüri Ehlvesti maailm” – seni nõutuks jäänud Ehlvesti lugejatele lohutust pakkuv. Õpetlik ja kergendav oli teada saada, kuidas targemad inimesed kabalistika ja psühhoanalüüsi abil Ehlvesti loominguga heitlesid. Pikemalt saab lugeda sealt.
Andrus Kasemaa “Lagunemine” – liigutav oli lugeda tuttava tööpõlguri lamamistest ja koduloomadest värsivormis. Tore, et on ka selliseid inimesi, kes ei pea elus päevagi töötama, võivad jalad seinale visata ja ikka hakkama saada. Imetlusväärne ruraalne vastuhakk, kui arvesse võtta, et maapiirkondades ei tule tihti kõne alla heinategemise või kartulivõtu asemel küünitagune poistevaheline kurameerimine. Kui tavaliselt on piinlik lugeda poeetide esimesi katsetusi, siis antud autori sulest ilmunud kogu tundub punnitamata sündinud, kuid seda on juba mitmed literaadid ka ajakirjanduses maininud. Niisiis, me lugesime eelmisel aastal kahe peale kumbki pool luuleraamatut näkku (ehk siis see on ainuke luuleraamat, mida tegelikult luges Esta, Janika saab fiktiivselt poole).
Vadja keele sõnaraamat I-VI köide – neid on lugenud Esta viimase kolme kuu jooksul 40 tundi nädalas.

Janika lemmikuteks sel aastal loetud raamatutest olid:

Ayn Rand “Fountainhead” – pikemalt saab sellest elamusest lugeda siit, kuid peab mainima veel nii palju, et tegemist on päris tõhusa ajuloputusega ja tundub, et Janika on leidnud oma lemmik naiskirjaniku. Vähemalt praeguseks. Palun mitte naerda! Mis omakorda paneb mõtlema, et ehk peaks üritama lugeda natuke rohkem naiskirjanikke. Kuskil peab ju veel neid häid peidus olema. Teine asi on muidugi see, kui palju neist Janika nõudlikule maitsele midagi pakkuda suudab. Samas Randi “Atlas Shrugged”, mida ta lugema hakkas, kordab ideoloogiliselt liiga palju “Fountainheadi”, tekitades sellises mahus vaimset tõrget, mis on juba pool aastat takistanud raamatu lõpuni lugemist.
Alfred Kubin “Teisel pool” – selle raamatu leidis Janika häbematult odava hinnaga kuskilt allahinnatud raamatute kastist. Kui raamatu tagakaanel on kirjas tekst, mis sisuliselt ütleb, et käesoleva raamatu autor oli eeskujuks Kafkale, siis on kindel minek. Vähemalt Janikale. Tegemist on kummalise kirjastiiliga, üpris graafiliselt kirjeldava (autor on tegelikult ju rohkem tuntud kunstnikuna) õudus-utopistiliku destruktsiooni ja dekonstruktsiooniga lõppeva romaaniga. Kohati nii sürreaalne ja ajuvaba, et raske on mitte armastada seda raamatut. Okei, esimesed paarkümmend lehekülge tundusid igavad, aga peale seda... no okei, Janika teeb kunagi pikema kokkuvõtte sellest.
Teaduslik ulme – selles vallas sai mitu head raamatut ära loetud. Tooks siin välja nendest mõned kaunimad – Stanislaw Lem “Tagasitulek tähtede juurest”, Bradbury “Marsi kroonikad”, Arthur C. Clarke “City And The Stars” ja tema “Rendezvous With Rama”. Neid teoseid peab lihtsalt armastama. Nii suurepäraselt ja läbimõeldult üles ehitatud, konstrueeritud jne... siinkohal Janika erutub liialt ja jätame tema vaimustusest tingitud sonimise pooleli. Kellel seda ikka vaja on. Aa... ja nii mehka, et Tallinna raamatupoodide riiulitele on ilmunud ingliskeelne raamatute sari SF Masterworks!
Neil Gaiman “The Graveyard Book” – ainus lasteraamat, mille Janika terve aasta peale luges (kuna Esta ei lugenud ühtki lasteraamatut, on selle žanriga sama lugu, mis luulekogudega – aastas ½ raamatut näkku). Morbiidne ja traagiline, kuid samas nii kena ja armas.
John D. Barrow “The Infinite Book: A Short Guide to the Boundless, Timeless and Endless” – see on küll Janikal käimas olev projekt. Inspiratsiooniallikas alkoholivines vestlusteks keldribaarides, vaidlusteks kolleegidega ja niisama mõtetele.

Olgu, vaim hakkab lõpema. Loodetavasti oli teil natuke produktiivsem lugemisaasta kui meil. Kui ei olnud, siis küll järgmine tuleb. Meie aga üritame järgmisel aastal selle blogiga veel paremini ja toredamini lõbustada, harida ja mõjutada risti- ja muidurahvast.

Tuesday, December 29, 2009

Paul Ariste "Mälestusi"

Mõelda vaid - kui aasta tagasi esimest korda neid mälestusi lugema asusin, lõin raamatu juba pärast esimesi lehekülgi kinni, kuna kirjapandu tundus kuidagi igav, katkendlik ja mitte eriti kaasakiskuv. Nüüd, pärast aasta möödumist saan ma küll aru, miks ma lugemise katki jätsin, kuid samas tean ma nüüd, kui rumal see must oli. Asi oli selles, et Ariste alustas oma memuaaride kirjapanekut meenutustega õige varajasest lapsepõlvest, aga palju oleks nõuda, et keegi midagi põrutavalt seikluslikku ja põnevat oma esimese eluaasta kohta kirjutada oskaks. Kui ma aga tänavu raamatu uuesti kätte võtsin, lugesin selle suure tuhinaga paari päevaga läbi, kusjuures kõik, kes mulle neil päevil ja nädalaid hiljemgi ette jäid, pidid kuulama, mida huvitavat ma siis nüüd akadeemik Ariste kohta teada sain. Lisaks sellele oli igat teist lõiku lugedes tahtmine lehekülje serva linnuke teha, et pärast oleks hea siin teistega toredaid seiku jagada, aga kuna see oleks tähendanud umbes 200 lehekülje ümbertippimist, loobusin sellest üsna pea.

1978. ja mõnel järgmisel aastal kirja pandud "Mälestused" katab perioodi Ariste sünnist 1905. aastal Tartumaal Võtikvere vallas Rääbisel kuni ajani, mil ta Tartu Ülikoolis soome-ugri kateedri professori ametikohta täitis. Nende aastakümnete vahele jäävad nii õpingud külakoolis, Tallinnas ja Tartus kui ka karjääritegu Eesti Rahvaluule Arhiivis ja Tartu Ülikoolis (mida küll varjutas aastane vangistus 1945. ja 1946. aastal). Lisaks õnnestus Aristel tolle aja kohta märkimisväärselt palju mööda Euroopat reisida. Nagu arvata võib, pole tegemist selliste memuaaridega, mis keskenduks noorpõlvekallimatele, punutud intriigidele või kaasaegsete tagarääkimisele. Selle asemel saab lugeja teada Ariste esperantoharrastusest, uurimisretkedest ja keelematerjali kogumisest kodu- ja välismaal, juutidest ja mustlastest, üliõpilaste harimisest nii auditooriumis kui ülikooli kohvikus ning loomulikult teadustööga kaasnenud rõõmudest ja piinadest.

Minu jaoks oli "Mälestustes" kõige huvitavam see, kuidas eri sündmuste kaudu avanes lugejale tõeliselt auahne ja sihikindel erudeeritud inimene, kes oli samas aval, hoogne, natuke edev ja krutskeid täis. Ariste ei olnud tegeliku eluga kontakti kaotanud pessimistist kabinetiteadlane, vaid ta oli alati tihedas kontaktis tavaliste inimestega, vihjamata kunagi mingile seisuslikule erinevusele enda ja näiteks mõne külamammi või esmakursuslase vahel. Millegipärast tuli mulle lugedes tihti meelde Uku Masing, kelle olulisuses eesti kultuuriloos vaevalt keegi kahelda julgeb. Minu jaoks on Ariste ja Masing oma tähtsuselt ühte masti mehed, aga Aristet hindan ma kõrgemalt tema elurõõmu pärast. Loomulikult polnud Ariste alati optimist - kuidas ta saanukski, istudes ideoloogilistel põhjustel vangis, nähes pealt mõne keele väljasuremist või inimeste kannatusi sõjapäevil. Lihtsalt nii lihtne oleks omaette mossitama jääda, tema seda aga ei teinud.

Järgnevalt mõni lõbus lõik, mille ma nüüd kogemata tagantjärele sirvides üles leidsin:
(Väike Paul käis Mustvees jaanilaadal, kus ristiisa talle 20 kopikat andis.) Puu lähedal oli müügitelk. Laual on apelsine, saia, kompvekke. Neid kõiki olin saanud. Vasakut kätt kastis olid kollased kerad. Pehmed kerad. Ma arvasin, et need on vist hästi magusad. Vist on ananassid, mis Puurmanis olid triiphoones kasvanud. Võtsin ühe pihku. Küsisin: "Mis maksab?" - "Kakskümmend kopikat." Andsin raha kaupmehele. Läksin leti juurest eemale. Püüdsin hammustada. Ei saanud tükikestki küljest. Ka polnud sel ümaral asjal mingit maiku. Kiskusin seda hammastega. Ikkagi tükki küljest ei saanud. Pigistasin ta kokku. Tal polnud midagi sees. Vajus pihku. Mul hakkas hirm, et olen ostnud midagi halba, mille pärast võin saada riielda. Puu juurde paistis Mustvee jõgi ja sellel oli sild. Läksin sillale ja viskasin selle ümara asja jõkke. Ära ta ei uppunud. /---/ Kui läksin linnas kooli, nägin, et tahvlilaual oli samasugune kollane asi. Ma olin tahtnud käsna, vammi, nagu siis öeldi, ära süüa. (lk 46-47)

Setud on ortodoksid, nagu ma ise. Nende juures olles lõin risti ette majja minnes ja enne söömist. Piibliusust oli neil aga omapärane arusaam. Üks eideke seletas täie tõsidusega: "Püha Maarja oli lapsega tüdruk. Sellepärast antakse ka eksinule tüdrukule andeks, kui tal on üks laps. Kui on lapsi rohkem, siis pole andeksandmist loota." (lk 148)

(1940. aastal ilmus rootsi-eesti sõnaraamat) Eesti teksti korrektsust jälgis Kirjanduse Seltsi korrektor Leeni Seim, kes tudengina oli riiaka iseloomuga ja keda sellepärast kutsusime Sõimuks. Istusime kord P. Wieselgreniga koos ja taatlesime tõlkeid. Helises telefon. Leeni Seim päris Kirjanduse Seltsist, miks oleme patentsmörgås'i tõlkes tarvitanud hundi asemel sõna susi. Käsikirjas oli soe munavõileib. Laduja oli teinud vea, nõnda et korrektuuris oli soemuna võileib. Leeni Seim küsis ilma naljata, kas ei peaks olema hundimunavõileib. Per Wieselgren ärritus ja vastas: "Rootsis pole palju hunte ja kes nad kastreerib, et jätkuks rahvale mune võileibadele." Sõnaraamatusse jäi tõlge soe liha-munavõileib. (lk 222-223)

(1945. aastal istus Ariste Patarei vanglas.) Teises kambris oli noor poiss Raimond Kaugver, kes siis tahtis saada kunstnikuks. Kui hommikul anti kätte 700 gr leiba, voolis ta selle kõigepealt mingiks kujuks, inimeseks või loomaks, ja alles siis sõi seda kuju tükkhaaval. Ta oli vaikne vähese jutuga noormees. Kambris oli ka advokaat Herman Sumberg, poliitika- ja ühiskonnategelane. Tema rääkis päeval huvitavaid lugusid tartlastest ja öösel pidas unes tervitus- ja kaitsekõnesid. Ootasime õhtuti, millest tuleb öine kõne. Teda ei äratatud. Kord pidas ta saksakeelse peokõne ühele Tartu tantsuõpetajale, kelle juures ta oli peotantse õppinud paarkümmend aastat tagasi. (lk 268)

(Karsklane Ariste käis Kesk-Aasias Kirgiisias ja võttis osa sealse Teaduste Akadeemia presidendi kodus toimunud pidulikust õhtusöögist.) Minu kõrval istus kirgiisi arheoloog. Too küsis, miks ma ei joo alkohoolset, vaid võtan ainult mineraalvett. Ütlesin, et olen hüdrofiil (гидрофил), veearmastaja. Arheoloog ei saanud sellest naljasõnast aru ja ütles tõsimeeli: "Если у вас гидрофилия, так нельзя, нельзя." ("Kui teil on hüdrofiilia, siis ei tohi jah.") Olen vahel hiljemgi öelnud neile, kes tahavad, et jooksin midagi: "Mul on hüdrofiilia!" Aitab. (lk 301)

Monday, December 28, 2009

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus ajakirjanduses

Küll kuu pikkuse viivitusega, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Kummalisi teid pidi jõudis meieni info, et meie lugemisblogi on mainitud ajalehe KesKus novembri numbris. Nii põnev:)

Lisaks veel nii palju, et nüüdsest on võimalik meiega kontakti võtta ka e-maili teel. Aadressid leiad ülevalt paremast nurgas meie nimede alt.