Monday, February 22, 2010

Alfred Kubin "Teisel pool"

Alfred Leopold Isidor Kubin (sündis 10 aprill 1877 Böömimaal suri 20 August 1959) on eelkõige tuntud ekspressionisti ja illustraatorina oma süngete ja õõvastavate joonistuste järgi. Tema elukäigu võib wikipedia ainetel lühidalt kokku võtta järgmiselt: ta oli õpipoisiks ühe fotograafi juures, kelle käest ta mitte midagi ei õppinud; tahtis ennast ära tappa, aga see ei õnnestunud; liitus korraks austria sõjaväega, kuid pidi sealt närvivapustuse tõttu lahkuma. 21. aastaselt otsustas ta kunstikooli minna, kus leidis enda jaoks ekspressionismi. Temast sai Müncheni kunstnikerühmituse Sinine Ratsanik liige ning ta illustratsioonid kaunistavad siiani mitmete kirjandusklassikasse kuuluvate teoste lehekülgi.

Mingi hetk leidist Kubin, et elu visualiseerimisest talle enese väljendamiseks ei piisa, ja nii haaras ta kirjasule. Või millega iganes tollal kirjutati. Kuulsaim tema kirjanduslikest töödest ongi ulmeromaan "Die Andere Seite", mis on Mati Sirkeli poolt 2007. aastal ka eestikeelde tõlgitud. Minuni jõudis see teos järjekordselt alatult väikese tasu eest ühe raamatupoe allahinnatud teoste korvist.

"Teisel pool" (ilmunud 1909) kujutab endast apokalüptilist romaani Ulmariigist ning selle hävimisest. Minategelane saab ühel päeval ootamatu kutse oma endiselt koolivennalt Pateralt. Tuleb välja, et viimane on päranduseks saanud tohutult suure varanduse ning loonud oma riigi. Riigi, mille asukohast ja olemasolust teavad ainult üksikud. Riigi, mis on tehislikult loodud, iga viimne kui detail on kuskilt mujalt kokku ostetud ja elanikud erilise hoolega välja valitud ning kutse alusel sinna elama asunud. Mitte just kõige paremal elujärjel olev kunstnik otsustab peale mõningast kahtlemist sõbra kutse vastu võtta ja koos oma naisega kaugesse Ulmariiki elama asuda. Kohale jõudes ei tundu see salapärane riik enam üldse nii ahvatlev, kui välja oli reklaamitud. Ulmariigi pealinna Pärli uue kodanikuna peab mees õppima välja kannatama tervet riiki konstantselt katvat udu, kummalisi ja seletamatuid kombeid ning arusaamatuid või siis pigem olematuid seadusi ja reegleid. Elukorraldus justkui põhineks kaosel, kuid samas jääb mulje nagu kõik järgiksid mingeid kindlaid juhtnööre. Asjad aga lähevad aina hullemaks - kunstniku naine ei kannata Ulmariigi kliimat, haigestub ja sureb. Inimesed muutuvad elajaslikeks, lähevad üksteise kallale, kõiki tabab unetõbi, linna vallutavad loomad ja parasiidid kuni kõik hooned lagunevad, inimesed üksteist suure orgia käigus ära tapavad ja kogu Pärl sohu vajub. Peategelase katsed abi saada oma koolivennalt ja riigijuhilt Pateralt luhtuvad ning samuti ei päästnud olukorda ka Ulmariiki elama asunud ameeriklase Herkules Belli katsed kohalik valitsus kukutada ja sotsiaalelu reformida.

Suur setukas oli peaaegu nälga suremas ning pildus meeleheitliku jõuga oma tohutuid kapju. Luine pea kaugele ette aetud, kõrvad lidus - nii kihutas loom minust mööda. Mind tabas tema ägune tuhm pilk - loom oli pime. Kuulsin ta hammaste kirinat ja talle lõdinal järele vaadates nägin, kuidas läikis ta katkihõõrutud verine tagapool. Selle elusa skeleti pöörane galopp ei tundnud mingit peatust. Kõmina vaibudes kobasin ma edasi, piinatud nende kohutavate kontide nägemisest. Peagi märkasin kaugel päästvat gaasileeki. Nägin seda vaid häguselt, sest mind tabas närvišokk. Mu keel läks kangeks ja keha otsekui kivistus. Kui atakk oli möödas, komberdasin tule poole. - Kerkis esile trepp - veel üks tuli -. Siis kuulsin ma inimeste hääli ja astusin tuttavasse ruumi. - Ma olin kohvikus.
----
Suur muudatus tuli siis, kui majad polnud enam õieti elamiskõlbulikud. Alakorrusel polnud väga vigagi, kuid treppidest ülesminek nõudis pöörast julgust. Kui kelner pani mulle ühel päeval ette mädamuna, häguse vedeliku katkises õllepudelis ning rasvase, määrdunud lapi - küllap suurätiks mõeldud -, katkes mul kannatus ja ma hüüdsin peremehe kohale. Too oli parajasti sellega ametis, et tagapool pilardilaua osadega lage toestada. "Mida see peab tähendama?" käratasin ma talle peale. "Selle noa-kahvli küljes on naela jagu roostet. See vastik solk ja räpane kalts suvatsege minema viia!" Ta kummardas ja halises: "Ah seda personali küll, väärt härra!".
"Olgu," lõin ma vihaselt käega, tõusin püsti, võtsin oma kulunud torukübara ja lahkusin kohvikust. Sinna paika, kus ma olin istunud, oli moodustunud väike sipelgakoloonia.
----
Kõrgemalt asuvast Pransuse kvartalist valgus aeglaselt nagu laavavool alla massiliselt mustust, jäänuseid, hüübinud verd, sisikondi, looma- ja inimkorjuseid. Selles kõiges mädanemise värvides sillerdavas sopas käisid ringi viimased ulmlejad. Nad ainult lalisesid veel, ei suutnud end enam arusaadavaks teha, olid kõnevõime kaotanud. Peaaegu kõik olid alasti, jõhkramad mehed tõukasid nõrgemaid naisi raipevoolusse, kus need miasmidest uimastatuna otsa leidsid. Suur väljak sarnanes tohutu kloaagiga, kus viimase jõuga üksteist kägistati ja hammustati ning lõpuks kärvati.

Teose stiil on kuidagi kummaliselt raporteeriv, vaatlev. Olgugi, et minategelase ümber, toimuvad kohutavad sündmused, ei kirjelda ta läbielatut emotsionaalselt, vaid pigem kalkuleeritult ja aruandvalt. Ilmselt seetõttu ei tekitanud teos ka minus, kui lugejas hirmu ja õõva, vaid mõjus pigem kohati koomiliselt. Kõigest kumas läbi fakt, et autor on tegelikult eelkõige kunstnik, mitte kirjanik. Terve teos oli justkui Kubini joonistuste kirjeldus. Tundus, et enne olid illustratsioonid ja siis tekst.

Mitmel pool on mainitud (ja teost lugedes tundub see lausa loogiline), et "Die Andere Seite" oli inspiratsiooniallikaks Franz Kafkale. Pikemalt juureldes võiks tuua kindlasti ka palju teisi analoogiaid, kuid ma ei jaksa momendil sellesse süübida.

Lõpetuseks ka paar stiilinäiteid Kubini joonistustest. Rohkem võite vaadata näiteks siit ja siit.


Sunday, February 21, 2010

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus ajakirjanduses vol 2


Jällekord väikese viitega, aga parem hilja kui mitte kunagi - ajakirja Lugu Talv/Kevad 2010 numbrist võib leida siinkirjutajate lühida soovituse eelmise aastanumbri sees ilmunud raamatute kohta. Isegi pilt trükiti teksti kõrvale ära:)
Meie jaoks oli see igatahes väga põnev ja elevust pakkuv ettevõtmine. Nii tore, et keegi meie arvamusest huvitatud on! Aitäh!
Siinkohal tervitused ka teistele raamatublogijatele, kes võimalust kasutasid ja trükitud said!

The Empty Page: Fiction inspired by Sonic Youth


Olgem ausad, ma ei ole suurem asi Sonic Youthi fänn. Kunagi keskkooli ajal üritasin vist neid kuulata, aga siis ei suutnud nad mulle piisavalt kõrva jääda ja sinna paika see meie suhe jäigi. Samas on minu arust väga huvitav näha, kust kirjanikud ja kõikvõimalike kujutavate kunstide või tegelikult misiganes valdkonna inimesed oma insipiratsiooni saavad. Kuidas ühe inimese töö (või antud juhul ühe bändi looming) nii paljudele teistele tõukejõuks ja insipiratsiooni allikaks olla võib. Ja siis nende inimeste teod ja tulemused juba kolmandaid mõjutavad jne. Muusika on kõikvõimalike tšakrate avamiseks minu arust ideaalne vahend. Piisab mingist meloodiast, rütmist, ühest sõnast, paarist lausest, loo sõnumist, et inimese peas midagi liikuma panna. Muidugi kui on tegemist inimesega, kel on muusikaga mingi emotsionaalne side. Päris hämmastav, kuidas mõni lugu suudab oma lühikese kestuse jooksul luua kuulajas nii erinevaid maailmu, tuua välja nii erinevaid tundeid ja maalida erinevaid pilte, stseene. Need elamused on nii tugevad, et neid saab teistesse vormidesse üle kanda. Kuulajas talletunu võib vormida mingiks kujutava kunsti vormiks, mis kannab endas sama sõnumit ja aurat. Kurat võtku, ma olen isegi koodi kirjutamisel saanud muusikast inspiratsiooni, rääkimata siis ilukirjanduslike teoste loomisest. Ühesõnaga, ma tahan öelda, et see on geniaalne - anda välja selline kogumik eri autorite poolt kirjutatud lühilugudest, mis kõik on inspireeritud ühe bändi loomingust. Miks sellist asja rohkem ei tehta? Või siis pigem - miks ma selliste raamatute otsa tihemini ei satu?

Kogumik koosneb 21st lühiloost, mis kõik on inspireeritud mingist Sonic Youthi loost. Igat teost juhatab sisse ka lühike kirjeldus autori suhtest (või mõnel juhul suhte olematusest) selle bändiga. Lugemise kõrvale soovitan kuulata või vaadata ka Sonic Youthi ennast. Hakkavad jooksma huvitavad seosed lühijuttude, laulusõnade, videote, bändiliikmete ja autorite enda vahel. Aga jah, päris hulluks ka ei tasu end ajada. Mõned lood on väga head ka ilma taustateadmisteta.

What I like about Sonic Youth is that they like to rip it apart and put it back together again.
-J Robert Lennon

Unlike most of the authors in this book, or the majority of you reading this right now, I actually don't know all that much about Sonic Youth. I love them in theory, of course. Who doesn't? But when it comes down to practicing that love, I find I never really got around to it. I know that makes me horribly uncool person, but being uncool has been my cross to bear for quite some time now, so I'm used to the pity.
-Scott Mebus

Sonic Youth does to songs what I want to do to stories: pull back the plot, ups the gurgle and squawk.
-Shelley Jackson

Sonic Youth? Wow. Where do I start? Well, I was high a lot, that' s what I remember from those days. My own band, PissStain, had just broken up for the fourth time and I spent most of my time studying for my M-CATS. In March, I was hit by a rickshaw.
-Jess Walter

Kogumiku sissejuhatuse on kirjutanud üks bändi asutajaliikmeist Lee Ranaldo. Koostajaks Peter Wild.

Monday, February 08, 2010

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Paistab, et olen alateadlikult populaarteaduslikku kirjandust ajutiselt hülgamas, sest tundekasvatuslikel eesmärkidel on vahel vaja ka ilukirjandust lugeda. Tõnu Õnnepalu värskeim romaan "Paradiis" osutus seetõttu kogemata sobivaks vaheetapiks, kuna vormiliselt on tegu ilukirjandusega, sisuliselt aga tõsielulise looga ühest väikesest Hiiumaa külast 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Kuue päeva jooksul kirjutatud kirjades (mille adressaadi ära arvamine mulle palju lõbu valmistas) pajatab autor lindudest ja lilledest, randa uhtunud pudelitest, kohalike mammide ja vanapoiste elu-olust, aastaaegade vaheldumisest, lammaste pidamisest ja aiaehitusest. Ühesõnaga järjekordselt üks ootuspäraselt lüüriline ja mõtisklev teos, mida oli algusest lõpuni meeldiv lugeda sõltumata sellest, millest parasjagu juttu oli. Kuna seekord ei kirjutanud autor mulle võõrastest ja kaugetest kohtadest, siis jäin lugedes mõtlema neile maakohtadele, millega mul endal mingi isiklik suhe on. Ainult et kui Õnnepalu toon oli leplik, helge ja üldjoontes positiivne, siis ma ise muutusin peaaegu depressiivseks, mõeldes neile hääbumislugudele, mis mulle tuttavate maakohtadega seostuvad. Kui ma sellest üle sain, jõudsin aga mõtetega Hiiumaale tagasi, keskendusin mälestusele varasügisesest ujumisest ja vastupandamatust tungist metsa joosta ja märja rohu sees püherdada. Siis oli jälle päris rahulik olla. Jäi ainult küsimus, kas ja kui kaua Õnnepalu niiviisi jätkata plaanib, sest kirjutagu ta kui tahes hästi, heietuste sekka tahaks kangesti uuesti lugeda midagi nii mõjuvat nagu seda oli "Harjutused".

Monday, February 01, 2010

Dan Ariely "Predictably Irrational"

Populaarteaduslike raamatutega on mul segased suhted. Ma ei orienteeru selles žanris eriti hästi ja seetõttu tuginen lugemisotsuse tegemisel teose esteetilistele omadustele ja tagakaanel asuvale kümnelauselisele ülevaatele. Samas säilib mus pea kogu lugemise vältel teatav skepsis, kuna ma üldiselt ei tea autorist suurt midagi ja siis ei tea alati, kas jääda teda uskuma või mitte. Samasugused segased tunded jälitasid mind ka Dan Ariely "Predictably Irrationali" lugedes. Seekord läks küll kõik natuke lihtsamalt, kuna raamatu kinkis mulle jõuludeks kaasblogija Janika ja seetõttu ei tekkinud vähemalt küsimust, kas seda lugeda või mitte.

Esmamulje oli üsna paljulubav, sest raamatu kaaneümbris on kena ja katsumisel peaaegu naudingut pakkuv. Põhimõtteliselt ei tohtinuks kahtlustavalt suhtuda ka autori kompetentsi, sest Dan Ariely evib kaht doktorikraadi, õpetab nii MIT-s kui Duke'i ülikoolis ja on esindatud ka ted.com-is. Olgu skepsisega kuidas on, käsitletav teema tundus mu jaoks vägagi huvitav, kuna ratsionaalsus pole mu kõige tugevam külg ja ma tean, et pole põhjust selle üle just eriti uhke olla. Ariely esindab sellist majandusteaduse ja psühholoogia piirialal asuvat koolkonda nagu biheivoristlik ökonoomika (behavioral economics või judgment and decision making (JDM)). Kui inimesi käsitletakse üldiselt nii tavaelus kui teadustes ratsionaalsete olenditena, siis biheivoristlik ökonoomika võtab majandusteadusele appi psühholoogia ja püüab näidata, et inimesed pole mitte ainult kohati irratsionaalsed, vaid et need irratsionaalsusepuhangud on ennustatavad ja korduvad. Paralleelselt irratsionaalse käitumise jälgimisega uuritakse ka neid otsustamisprotsesse, mis sellist käitumist põhjustavad. Kui aga teada saada ja teadvustada, miks neid potentsiaalselt kahjulikke otsuseid tehakse, on juba lootust edaspidi paremini otsustada. Sellele siis Ariely ja ta kolleegid keskendunud ongi.

Kõnealuse teose iga peatükk kolmeteistkümnest põhineb mingil eksperimendil, mille tulemused kantakse üle olukordadele päriselus, andes nii lugejale juhised omaenda otsuste ja valikute analüüsimiseks ja ehk ka parandamiseks. Lugejale selgitatakse muuhulgas:
  • miks pole alati mõttekas erutuda, kui kusagil midagi tasuta antakse (miks passida tükk aega järjekorras, et tasuta muuseumi pääseda, kui selle ajaga võiks midagi palju nauditavamat teha või miks osta 3 paari odavaid ja kehvi sokke, kui sama raha eest saaks ühe paari, mis ostja vajadustele päriselt vastaks);
  • miks saab inimesi asjade eest suvalisi hindu maksma panna (näiteks kui turule tuleb mingi uus toode, ütleme, 400$ maksev leivaküpsetusmasin, siis võib see tunduda kallis ja mõttetu, aga kui sama tootja toob varsti turule väiksema, aga 100$ maksva analoogse tootega, tundub see eelmise küpsetiga võrreldes järsku nii soodne, et seda ei saa kuidagi ostmata jätta, kuigi tegelik vajadus selle järele puudub endiselt);
  • kuidas rahulikus olekus teeb inimene täiesti ratsionaalse otsuse, aga hirm, viha või erutus rikuvad kõik ära ja mõistlikkusest on asi järsku kaugel (näiteks mitteerutunud katsealustest meestudengitest oli vaid 5% valmis seksi saamise eesmärgil kohtamisel naise joogi sisse narkootikumi poetama, kui samad katsealused aga masturbeerimisega paralleelselt küsimustikule vastasid, tundus sama teguviis juba 26%-le vastuvõetav);
  • miks inimesed ei suuda pensionipõlveks raha säästa või tähtaegadest kinni pidada, miks kallim aspiriinitablett töötab näiliselt paremini kui odavam, miks varastatakse ühika külmkapist võõrast limonaadi, aga mitte sinna jäetud sularaha jne.
Pärast raamatu lõpetamist olin ma endalegi arusaamatutel põhjustel veidi rahulolematu, kuigi tuleb tõdeda, et kirjeldatud eksperimendid panid mind nii mõnegi oma otsuse üle mõtlema ning kuigi ma olen endiselt aeg-ajalt irratsionaalne, olen ma seda loodetavasti teadvustatumalt. Kohati tundus kirjutatu ehk liigagi selge, lõbus ja populaarselt teaduslik, aga teose lõpus on lehekülgede kaupa viiteid peatükkide aluseks olnud uurimustele ja need on kindlasti juba natuke tõsisem lugemine. Tutvusin pärast lugemist veel raamatuga seotud saidiga Predictably Irrational, kus saab lugeda autori blogi ja irratsionaalsusega seotud uurimustest, vaadata videoid, teha teste jne. Igatahes olen ma lõppkokkuvõttes Janika kingiga igati rahul ja söandan seda julgelt teistelegi soovitada (eriti minusugustele, kes majandusest ja turundusest midagi ei tea).