Monday, February 22, 2010

Alfred Kubin "Teisel pool"

Alfred Leopold Isidor Kubin (sündis 10 aprill 1877 Böömimaal suri 20 August 1959) on eelkõige tuntud ekspressionisti ja illustraatorina oma süngete ja õõvastavate joonistuste järgi. Tema elukäigu võib wikipedia ainetel lühidalt kokku võtta järgmiselt: ta oli õpipoisiks ühe fotograafi juures, kelle käest ta mitte midagi ei õppinud; tahtis ennast ära tappa, aga see ei õnnestunud; liitus korraks austria sõjaväega, kuid pidi sealt närvivapustuse tõttu lahkuma. 21. aastaselt otsustas ta kunstikooli minna, kus leidis enda jaoks ekspressionismi. Temast sai Müncheni kunstnikerühmituse Sinine Ratsanik liige ning ta illustratsioonid kaunistavad siiani mitmete kirjandusklassikasse kuuluvate teoste lehekülgi.

Mingi hetk leidist Kubin, et elu visualiseerimisest talle enese väljendamiseks ei piisa, ja nii haaras ta kirjasule. Või millega iganes tollal kirjutati. Kuulsaim tema kirjanduslikest töödest ongi ulmeromaan "Die Andere Seite", mis on Mati Sirkeli poolt 2007. aastal ka eestikeelde tõlgitud. Minuni jõudis see teos järjekordselt alatult väikese tasu eest ühe raamatupoe allahinnatud teoste korvist.

"Teisel pool" (ilmunud 1909) kujutab endast apokalüptilist romaani Ulmariigist ning selle hävimisest. Minategelane saab ühel päeval ootamatu kutse oma endiselt koolivennalt Pateralt. Tuleb välja, et viimane on päranduseks saanud tohutult suure varanduse ning loonud oma riigi. Riigi, mille asukohast ja olemasolust teavad ainult üksikud. Riigi, mis on tehislikult loodud, iga viimne kui detail on kuskilt mujalt kokku ostetud ja elanikud erilise hoolega välja valitud ning kutse alusel sinna elama asunud. Mitte just kõige paremal elujärjel olev kunstnik otsustab peale mõningast kahtlemist sõbra kutse vastu võtta ja koos oma naisega kaugesse Ulmariiki elama asuda. Kohale jõudes ei tundu see salapärane riik enam üldse nii ahvatlev, kui välja oli reklaamitud. Ulmariigi pealinna Pärli uue kodanikuna peab mees õppima välja kannatama tervet riiki konstantselt katvat udu, kummalisi ja seletamatuid kombeid ning arusaamatuid või siis pigem olematuid seadusi ja reegleid. Elukorraldus justkui põhineks kaosel, kuid samas jääb mulje nagu kõik järgiksid mingeid kindlaid juhtnööre. Asjad aga lähevad aina hullemaks - kunstniku naine ei kannata Ulmariigi kliimat, haigestub ja sureb. Inimesed muutuvad elajaslikeks, lähevad üksteise kallale, kõiki tabab unetõbi, linna vallutavad loomad ja parasiidid kuni kõik hooned lagunevad, inimesed üksteist suure orgia käigus ära tapavad ja kogu Pärl sohu vajub. Peategelase katsed abi saada oma koolivennalt ja riigijuhilt Pateralt luhtuvad ning samuti ei päästnud olukorda ka Ulmariiki elama asunud ameeriklase Herkules Belli katsed kohalik valitsus kukutada ja sotsiaalelu reformida.

Suur setukas oli peaaegu nälga suremas ning pildus meeleheitliku jõuga oma tohutuid kapju. Luine pea kaugele ette aetud, kõrvad lidus - nii kihutas loom minust mööda. Mind tabas tema ägune tuhm pilk - loom oli pime. Kuulsin ta hammaste kirinat ja talle lõdinal järele vaadates nägin, kuidas läikis ta katkihõõrutud verine tagapool. Selle elusa skeleti pöörane galopp ei tundnud mingit peatust. Kõmina vaibudes kobasin ma edasi, piinatud nende kohutavate kontide nägemisest. Peagi märkasin kaugel päästvat gaasileeki. Nägin seda vaid häguselt, sest mind tabas närvišokk. Mu keel läks kangeks ja keha otsekui kivistus. Kui atakk oli möödas, komberdasin tule poole. - Kerkis esile trepp - veel üks tuli -. Siis kuulsin ma inimeste hääli ja astusin tuttavasse ruumi. - Ma olin kohvikus.
----
Suur muudatus tuli siis, kui majad polnud enam õieti elamiskõlbulikud. Alakorrusel polnud väga vigagi, kuid treppidest ülesminek nõudis pöörast julgust. Kui kelner pani mulle ühel päeval ette mädamuna, häguse vedeliku katkises õllepudelis ning rasvase, määrdunud lapi - küllap suurätiks mõeldud -, katkes mul kannatus ja ma hüüdsin peremehe kohale. Too oli parajasti sellega ametis, et tagapool pilardilaua osadega lage toestada. "Mida see peab tähendama?" käratasin ma talle peale. "Selle noa-kahvli küljes on naela jagu roostet. See vastik solk ja räpane kalts suvatsege minema viia!" Ta kummardas ja halises: "Ah seda personali küll, väärt härra!".
"Olgu," lõin ma vihaselt käega, tõusin püsti, võtsin oma kulunud torukübara ja lahkusin kohvikust. Sinna paika, kus ma olin istunud, oli moodustunud väike sipelgakoloonia.
----
Kõrgemalt asuvast Pransuse kvartalist valgus aeglaselt nagu laavavool alla massiliselt mustust, jäänuseid, hüübinud verd, sisikondi, looma- ja inimkorjuseid. Selles kõiges mädanemise värvides sillerdavas sopas käisid ringi viimased ulmlejad. Nad ainult lalisesid veel, ei suutnud end enam arusaadavaks teha, olid kõnevõime kaotanud. Peaaegu kõik olid alasti, jõhkramad mehed tõukasid nõrgemaid naisi raipevoolusse, kus need miasmidest uimastatuna otsa leidsid. Suur väljak sarnanes tohutu kloaagiga, kus viimase jõuga üksteist kägistati ja hammustati ning lõpuks kärvati.

Teose stiil on kuidagi kummaliselt raporteeriv, vaatlev. Olgugi, et minategelase ümber, toimuvad kohutavad sündmused, ei kirjelda ta läbielatut emotsionaalselt, vaid pigem kalkuleeritult ja aruandvalt. Ilmselt seetõttu ei tekitanud teos ka minus, kui lugejas hirmu ja õõva, vaid mõjus pigem kohati koomiliselt. Kõigest kumas läbi fakt, et autor on tegelikult eelkõige kunstnik, mitte kirjanik. Terve teos oli justkui Kubini joonistuste kirjeldus. Tundus, et enne olid illustratsioonid ja siis tekst.

Mitmel pool on mainitud (ja teost lugedes tundub see lausa loogiline), et "Die Andere Seite" oli inspiratsiooniallikaks Franz Kafkale. Pikemalt juureldes võiks tuua kindlasti ka palju teisi analoogiaid, kuid ma ei jaksa momendil sellesse süübida.

Lõpetuseks ka paar stiilinäiteid Kubini joonistustest. Rohkem võite vaadata näiteks siit ja siit.


2 kommentaari:

esta said...

Soodusleiu kohta väga põnev! Kuigi ma ostaks vist pigem mingi kauni Tascheni raamatu ta piltidega, mitte ta kirjandusloomingut :)

Janika said...

Mind ennastki üllatas see leid.
Aga jah, nii tema kirjandus kui ka kunstilooming pole mõeldud nõrganärvilistele.

Post a Comment