Ene Timmusk "Minu Kanada"

Siiani polnud ma lugenud ühtki "Minu ..."-sarja raamatut ja tõe huvides pean ma vajalikuks mainida, et seegi teos sattus mu lugemisvara hulka hoopis seetõttu, et kirjastus Petrone Print seda mulle ja Janikale lahkelt pakkus. Nagu näha, võtsime pakkumise vastu. See aga tekitas minu jaoks rea küsimusi. Keegi ei palunud meil seda kindlasti läbi lugeda, saati veel sellest kirjutada, aga ikkagi... Kui meie blogi mõte on siiani olnud kajastada kohustuslikult vabatahtlikku kirjandust, siis kas see on nüüd vabatahtlikult kohustuslik? Kui ma otsustan seda lugeda, kas ma peaksin sellest kirjutama? Kui jah, siis kas kuidagi tavalisest erinevalt? Mõtlesin ja arutasin asja ühe ja teisega ja jõudsin lõpuks järeldusele, et kui juba kirjutada, siis ikka kogu tõde - muud võimalused oleksid lihtsalt valed. 

Raamatuks saanud lugude kirjutamise aegu esitas autor Ene Timmusk oma Eesti tuttavatele küsimuse"Mida tähendab Kanada sinule?" ja paratamatult jäin ka mina selle üle mõtlema. Ainult et Niagara joa, vahtrasiirupi ja jäähoki asemel meenusid mulle Arcade Fire, Venetian Snares ja kaks Kanada väliseestlastest üle käte läinud põhikoolivenda. Lisaks sattusin "Minu Kanadat" lugema ühel peoeelsel ja teisel peojärgsel päeval, mistõttu ei ühildunud mu meelelaad päris sujuvalt raamatu tooniga, mis oli rahulik ja turvaline ehk täpselt selline nagu Kanada autori arvates on. See ei ole reisikiri noorelt hipilt, kes rahatult maailmale ringi peale teeb, pidutseb ja hullustega tegeleb. Ene Timmusk on hoopis korralik pereinimene, kes nõukaaja lõpu poole mehega Rootsi läks ja sealt edasi Kanadasse sattus. Uuel kodumaal nähti vaeva kodu leidmisega, saadi kaks last ja oldi stabiilselt kaasatud Toronto Eesti Maja tegemistesse. Just see viimane seik ongi mulle raamatust kõige rohkem meelde jäänud, sest kuigi lugejana sain ma teada nii mõndagi huvitavat pesukarude, kodakondsuseksami, loodusparkide, koolisüsteemi ja muu väga kanadaliku kohta, oli läbivaks teemaks eestlus ja eestlased Kanadas. Tegelikult mõistetav, sest esiteks töötas autor Toronto Eesti Ühispangas ja teiseks kasvatas ta lapsi ning see tekitab loomulikult küsimusi nende identiteedist ja eestlaseks/kanadalaseks olemisest, eesti keelest ja meelest jne. Nii tunduski vahepeal, et raamat on oma sisult pigem "Minu Eesti minu Kanadas"... 

 Kui mu eelnev jutt nüüd negatiivne tundus, siis päris nii ma seda ei mõelnud. Ma vist lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi, kuna mind huvitab võõraste maade ja kultuuride puhul teistsugune vaatenurk. Pean aga kiitma (filoloogist) autori kirjutamisviisi, mis vaatamata paigutisele epiteediuputusele oli nii ladus, et 288 lehekülje läbimiseks kulus mul ebatavaliselt vähe aega. Ühesõnaga: kes otsivad raamatutest helgust, värvilisi vahtralehti, õnnelikku pereelu, mõõdukalt doseeritud eksootikat ja muud kaunist, lugegu!, ülejäänud otsigu aga parem midagi muud.

Postita kommentaar

5 Kommentaarid

  1. Mis Arcade Fire? Ikka Godspeed You! Black Emperor ja muu selline.

    VastaKustuta
  2. Oih... unustasin... aga sellest on ka aastaid, mil ma neid viimati kuulasin. Nende mainimine oleks vist aga soodustanud mu mõtte edasikandmist paremini kui Arcade Fire.

    VastaKustuta
  3. GY!BE vist ongi selline love-hate suhe, on aegu, kus nende muusika on nagu paras ila&hala, ja siis ühel hetkel vaatad jälle "ohhoo!". Hetkel igatahes Yanqui U.X.O. ruulib (ja muu suurt mitte).

    Ja ei oska kuidagi kommenteerida raamatut, sest see sari nagu ei tõmba.

    VastaKustuta
  4. Küll on tore, et ma selle blogi juurde sattusin Minu Kanada kaudu :) Mulle meeldib väga-väga lugeda (hea, kui töökoht küllalt kaugel, et hulgaliselt jääb aega metroos nina raamatus istuda). Ainult viimane aasta oli selline kehvake, kui ma oma raamatu kallal pusisin.

    Mulle meeldisid need arvamused, mis siia kirja said, ei tundunud üldse negatiivsed. Hoopis asjalikult neutraalsed. Tabav oli tõdemus, et raamat on justkui minu Eesti minu Kanadas. Kanada on selle poolest pea ainulaadne, kus valitsuse poolt juba 70ndatest tugevalt toetatakse erinevate rahvuste olemasolu ja nõnda võib terve oma elu võõral maal näiteks eestlase või hiinlasena ära elada, ilma riigikeelt õieti omandamata. Suuremate rahvusgruppide puhul pole see sugugi ebatavaline, eriti kui immigrandid vanema põlve esindajad on. Kui isegi tänavanimed on hiinlaste või kreeklaste linnaosas omas keeles, siis pole vaja ju muretseda, kuidas politseionu käest teejuhiseid küsida :) Kui “Minu Kanada” suutis seda edasi anda, olen ühe väikese eesmärgi täitnud.

    Korralik pereinimene, hmmm... see pani lausa sügavalt mõtlema. Ma ei tea, milline ontlik pereema oma pisikesed beebid sappa võtab ja mitmeks päevaks kanuuga metsasügavustesse kaob. Siiani vangutavad tuttavad pead, kas me ei võiks viimaks korralikeks pereinimesteks hakata :D Eks me ikka tegelikult seda oleme, enamasti... selle vahega, et puhkus ei tähenda meie jaoks just niisama rannas peesitamist või uutes riikides vaatamisväärsustega tutvumist. Pigem otsime üles loodusrajad ja metsad, mida saab seljakott seljas avastama minna.

    Aitäh ja toredat lugemist! Jään huviga ootama järgmisi raamatuelamusi.

    VastaKustuta
  5. Oo, seda pole enne juhtunud, et arvustatud autor siin blogis tagasisidet annaks, väga tore ja aitäh :)

    Mis Kanada immigratsioonipoliitikasse puutub, siis see jõudis minuni küll ja annab mulle siiamaani mõtlemisainet, ainult et ma ei osanud sellest siin kirjutada (paraku...).
    Mis puutub aga korralikkusse, siis on mu arvamus paljuski põhjustatud vist sellest, et mul lapsi ei ole. Aga kas mitte korralik ema pole see, kes võimaluse korral oma lapsed endaga kaasa võtab, selle asemel, et ise lõbutsedes lapsed koju jätta? :)

    VastaKustuta