Friday, August 27, 2010

Mark Haddon "The Curious Incident of the Dog in the Night-Time"

Nii muuseas raamatupoes Mark Haddoni teost "The Curious ..." sirvides võib raamatust ikka päris vale mulje jääda. Pealkiri justkui lapse käekesega kirjutatud, esikaanel nunnu kutsa (vahet pole, et tal hark kõhus on), sees pildid ja joonised, tagakaanel fraasid nagu "a murder mystery novel" ja "Asperger's Syndrome". Kui ma olekski enne teost näinud ja alles siis selle kohta lugenud, mitte vastupidi, jäänuks see mul ilmselt lugemata. Aga läks õnneks.
Lugu pajatab meile 15-aastasest Christopher Boone'ist, kes avastab, et naabrinaise koer on julmalt hargiga mõrvatud. Christopher hakkab tegelema mõrtsuka väljaselgitamisega ja samal ajal kirjutab sellest raamatut. Konks on selles, et ta on küll väga osav matemaatikas, füüsikas ja üleüldse analüütilises mõtlemises, aga üsna kehvade sotsiaalsete ja keeleliste oskustega. Metafooride mõistmiseks peab ta neid pähe õppima, inimeste miimikas avalduvad tunded ajavad teda segadusse, naljad jäävad talle arusaamatuks. Päris huvitav on ka täielik empaatiapuudus. Nagu ka raamatukaas vihjas, viitab see kõik Aspergeri sündroomile. Autor on küll ise öelnud, et ta ei tea sellest suurt midagi. Minu arvates vahet pole, kas tegemist on nüüd mingi sündroomiga või mitte, igatahes õnnestus Haddonil Christopherist väga realistlik mulje jätta. Nagu öeldud, ajendas Christopheri raamatut kirjutama naabri koera vägivaldne surm. See müsteerium saab tegelikult võrdlemisi kiiresti lahendatud, see-eest kujunevad raamatu alguse kõrvalliinid raamatu lõpu poole põhiliinideks. Kirjutaks täpsemalt, aga siis rikuks ma mitu süžeepööret ära. Nii et peate ise lugema. Võin vaid veel seda lisada, et igasuguste ülesannete ja skeemide näol on teksti ohtralt reaalteaduslikke teadmisi pikitud. Ega kõik meelde ei jäänud, aga ma sain lõpuks ometi aru ühest tõenäosuse ülesandest (lk 78-82), mille vastust ma küll enne teadsin, aga mida ma nüüd ilmselt ka seletada oskaksin.
Huvitav, et olen näinud teost esitletavat lasteraamatu pähe. Autor mainis isegi, et see oli esimene raamat, mille ta just nimelt täiskasvanutele kirjutas, mistõttu üllatas teda kirjastaja ettepanek seda ka lastele turustada. Lugedes mõtlesin korduvalt, et kui ma oleks seda lapsena lugenud, oleks ma ilmselt korduvalt töinata lahistanud. Peategelase täielik empaatiavõimetus tekitas minus kohati suisa südantlõhestavat empaatiat. Vastukaaluks Christopheri eluvõõra siseilma kirjeldustele olid aga kõik dialoogid kuidagi eriti elutruud ja ilmekad. Mõtlesin lugedes, et näeks nagu filmi. Nüüd uurisin ja selgus, et parasjagu tehaksegi selle teose põhjal filmi.

Bibliofiil kirjutab ka sellest kentsakast loost.

Tuesday, August 24, 2010

Üleskutse potentsiaalsetele kirjatsuradele!

Drakadeemia võtab vastu uusi õpilasi, kes on huvitatud näidendite kirjutamisest. Olles läbinud ise selle kursuse, võin kinnitada, et sellest on abi ka neile, kes on muus vormis loovkirjutamisest huvitatud.
Üks parimaid asju antud kursuse juures on see, et sellest saavad osa võtta ka tööinimesed ja kooliõpilased, sest tunnid toimuvad nädalavahetusel. Ja uskuge mind, raske on leida produktiivsemat ja loomingulisemat tegevust laupäeva hommikuks, olgugi, et teine kord see natuke raske võib tunduda.
Samuti on see hea silmaringi laiendamise võimalus, sest olgem ausad, näitekirjandus võib olla midagi palju põnevamat ja julgemat, kui see, mis meil siin enamuses toodetakse ja lavale tuuakse!

Kui sa ei tea, mis Drakadeemia on, siis vaata siia: drakadeemia.ee

Kandideerimine kestab 9. septembrini, nii et asu aga ruttu tööle. Kandideerimise kohta rohkem infot leiad siit: http://drakadeemia.ee/?page_id=216

Kui sul on veel küsimusi antud kursuse või Drakadeemia kohta, siis võid siia kommentaari jätta või mulle kirjutada. Kogenud drakadeemikuna olen valmis ausalt vastama.

Saturday, August 14, 2010

Rein Sikk "Minu Ugrimugri"

"Minu Ugrimugri" oleks mul peaaegu lugemata jäänud, kuna ma keeldusin seda ostmast ning raamatukogust laenutamiseks oleksin pidanud ilmselt kuid järjekorras olema. Õnneks lahenes olukord nii, et see kingiti mulle. Ega rõõmu kauaks ei olnud, kuna tegemist on sellise kiirtoidu laadse teosega, mille mälumine just väga kaua aega ei võta. Samas järelmaitse oli muidugi parem kui burksil.
Niisiis. Kui muidu jutustavad need "Minu ..." sarja raamatud ühest kindlast riigist üsna piiritletud ajaraamis, siis Siku kirjutatu on laiahaardelisem ja samas üldisem. See ei ole mingi vormilt raamat, sisult blogi, vaid ikkagi päris raamat, pealegi on kajastatavad sündmused toimunud aastate (kui mitte aastakümnete) jooksul. Sellises tagasivaatlevas-heietlevas vormis pajatab autor meie hõimlaste seiklustest, eripäradest, kavalusest, geniaalsusest ja muudest harukordselt erakordsetest positiivsetest omadustest. Minu meelest natuke punnitatult on sekka sattunud ka lõigud Gröönimaast ja Ameerika pärismaalastest, aga noh, las nad siis olla. Kuna eri rahvaid käsitletakse segamini, mitte nii, et üks peatükk - üks rahvas, siis jääb justkui mulje, et ikka väga palju erinevaid soomeugrilasi on kajastamist leidnud. Pärast raamatu lõpetamist mõtisklema jäädes tundus aga, et põhiliselt kirjutati ainult saamidest, eestlastest ja maridest. Tegelikult asjalood vist nii halvad polnud, aga tundmus jäi selline. Teine probleem oli mul sellega, et vähemalt teose alguse poole oli väga palju vahtu ja õhkamist. Mõttes panin laused üksteise alla ja nii tundusid proosaread muutuvat vabavärsiliseks luuletuseks. Üks näide tundrast, saamide juurest (lk 28):
Kurat, kus on eessõitja tuli?
Kurat, kus?
See pole hirmu paanikauss,
mis hinge poeb.
Suisa suur boamadu,
suurt hirmu külvav.
Kus, kurat?
Hoppadi-kappadi-oua-vouva.
Kas ma olen üldse õigel rajal?
Ma ei tea.
Teed leida ei oska.
Ainuke, mida oskan ja tean,
on edasi sõita.
Lootuses, et olen õigel teel.
Tänu sellisele teksti puhvitamisele muutus kirjutatu muidugi tuntavalt emotsionaalsemaks, kuid paraku kannatas selle all sisukus, mille tulemusel oli kohati tunne, nagu peaks näpuga saia seest rosinaid taga otsima. (Kohe jõuan positiivsete külgedeni ka, kahjuks natuke pean veel irisema.) Veel häiris mind, et kokkuvõttes jäi soomeugrilastest mulje kui kavalatest, kuid natuke totakatest mütoloogilistest olenditest, kes iga päev rahvariideid kannavad, joiuvad ja muidu veidi ajast ja arust on. Vähemalt minu kogemused soomeugrilastega on näidanud, et nad on sama tavalised inimesed kui lääne-eurooplased, söövad noa ja kahvliga, kasutavad internetti ja ei ela ainult metsas. Tobe on neid käsitleda kui teistest paremaid salapäraseid võsaelanikke, sellised vaated jäägu parem 20. sajandi alguse antropoloogidele.
Ja nüüd lõpuks meeldivaist asjust. Kirja pandud uskumatud seiklused soome-ugri ilmas on tõesti üsna uskumatud ja vähemalt sama südamlikud ja liigutavad. Kõige toredam oli minu meelest lugu mari memmedest, kelle võõrustajad Eestis nad mere äärde viisid. Noh, mis see meri siis ära ei ole. Aga tädid polnud kunagi enne merd näinud - maitsesid soolast vett, kilkasid ja kiskusid siis vargsi oma undrukud pea ebasündsate kõrgusteni, et jalad ikka mereseks teha. Pärast kallasid kaasas olnud joogipudelid tühjaks ja pakkisid mitu liitrit merevett kaasa, et hiljem Marimaal kodustele soolast vett näidata. Väga nunnu. Millegipärast jäi meelde ka fakt, et liivi-eesti bändi Tulli Lumi lauljanna Julgi Stalte on lapsena KGB ohvitserile puulusikaga vastu pead virutanud. Ma ei saa muidu, kui pean lõbusate lugude iseloomustamiseks ümber kirjutama ka ühe rahvanaljandliku loo hiidlasest (lk 85-86):
"Kõige selle taustal ongi tore meelde tuletada juhtumist, mil hiidlane sõidab autoga mööda teed. Näeb - surnud kajakas vedeleb tee peal. Peab auto kinni.
Vaatab kajakat nii ja naa, teeb ringi ümber. Üsna päris surnud kajakas, on hiidlane veendunud.
Võtab siis kajaka ja paneb autopagasnikusse. No igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Hiidlane sõidab edasi. Ja unustab kajaka sootumaks.
Möödub aasta ja hiidlane on jälle oma autoga sama teed mööda sõitmas. Kohal, kus ta kajaka leidis, tuleb mehele korraga midagi meelde. Ta peab auto kinni ja tuleb masinast välja. Võtab pagasnikust surnud kajaka ja... paneb selle tee peale tagasi.
"Ei läinud vaja," kostab hiidlane ja sõidab edasi."
Mul õnnestus vist taas natuke liiga negatiivselt kirjutada, kuigi mul ei olnud see üldse nii plaanis. Pealegi olen ma väga soome-ugri meelne ja mul on hea meel, et Rein Sikk on kirjutanud ühe toreda raamatu, mis on kindlasti meeldiv ja natukene valgustavgi lugemine nendegi jaoks, kel ugrimugrindusega muidu mingit isiklikku seost pole. Ainult üks kriitikanool veel: raamatu alguses on keelepuu joonis (väga kasulik), aga volga keelte harust tuleb ainult kaks oksa - mordva ja mari keele oks. Aga mordva on ju ikkagi pigem ersade ja mokšade koondnimetus, mida neile on peale sundinud ka näiteks Vene Föderatsiooni rahvaloenduse ankeedid. Tegelikult tajuvad nad endid ikkagi kahe eri keelt kõneleva eri rahvana. Vähemalt nii olen ma aru saanud.
See on nüüd veidi kohatu, aga mulle meenus maridega seoses üks eriti lahe asi, mida ma nende usundi kohta kunagi Lidija Toidybeki raamatust "Mari usund" lugesin ja ma lihtsalt pean seda teiega ka jagama:
Ovda on kuri pikkade lahtiste juuste, pikkade risti üle õlgade heidetud rindade ja ümberpööratud jalalabadega naine. Öösiti viib ta hobuseid latritest välja – eelistades valgeid – ja ratsutab nendega… Teine tema lemmiktegevus on kõditada inimesi, nii et need hüsteeriliselt naerma hakkavad ja selle kätte surevad. (Jarygin 1976)”