Saturday, January 08, 2011

Nigel Slater "Real Cooking"


Kui nüüd päris täpne olla, siis kokaraamatud on vist pigem lihtsalt raamatud, mitte kirjandus, aga ma söandan siinkohal silma kinni pigistada, kuna Nigel Slateril ei ole mingi kalkide ja sõnaahtrate juhiste mees, vaid kipub oma raamatutes ikka pikalt-laialt niisama toidu kohta jaurama. Mõnes mõttes on ta justkui Nigella Lawsoni meessoost vaste, ainult et pretensioonitu ja mitte nii sensuaalse välimusega. See-eest õhkub meelelisust igast ta retseptist, neid saatvaist jutustavatest vahepaladest ja üldisest suhtumisest söögitegemisse. Mulle see muidu väga istub, aga pean tunnistama, et pärast terve raamatu lugemist hakkas see natuke tüütama (sama efekt on ka umbes nelja telesaate järjest vaatamisel). Aga see läks üle, nii et peale toibumist meeldib ta mulle jälle sama palju kui enne.

Nigel Slater sobib mu lemmik-telkukokaks mitmel põhjusel. Ta eesmärgiks ei ole koolitada lugejaist-vaatajaist klassikalist prantsuse kööki jagavaid tippkokki, Nigel lihtsalt näitab, kuidas lihtsate töövõtete ja käepäraste vahenditega midagi nõretavalt nauditavat valmis vaaritada. Kuna oma esimese kartuli keetsin ma 19-aastaselt ja päriselt süüa tegema hakkasin alles 23-aastaselt, on üsna selge, et võõrad koostisained ja keerukas valmistamisprotsess võivad mind veel esialgu kergelt rööpast välja viia. Samas ei tähenda see, nagu ta oma raamatus munakeetmist õpetaks. Teine põhjus: Nigel on õpetanud kasutama ära asju, mis ma muidu ära olen visanud. Võib-olla on see kõigile teada, aga näiteks mina sain alles "Real Cooking'ust" teada, et ahjukana kontidest võib supi tarvis puljongit keeta. Vahel tuleb küll ette, et ta soovitab kuhugi toidu sisse pista külmikusse vedelema jäänud kitsejuustu või muud säärast delikatessi, mille olemasolu minu jaoks päris iseenesestmõistetav pole. Küll aga tuleb ta kiituseks mainida, et üks ta retseptide häid külgi on nende varieeritavus. Ta retsepte pole vaja sõna-sõnalt järgida ja tihti annavad need lihtsalt mingi uue idee igavaks muutunud toiduainele lähenemiseks.

Kuna kokaraamatute juures näib väga tähtis roll olevat väljanägemisel, siis paari sõnaga sellestki. Kaaned on pehmed, aga minu meelest nii ongi parem, sest kuidas kõvade kaantega raamatut köögis väntsutada saaks!? Fotod on natuke ebakonventsionaalsed, kuna Nigelit on pildistatud tööhoos otse ta oma kodus, nii et lauanõud korduvad ja midagi eriti glämmi näha pole. Leidub mõni pildiseeria tööprotsessist, mis on õpetlik, aga ei mõju otseselt samm-sammult juhina. Mõne retsepti juures pole üldse pilti, teise juures on jälle suur makrovõte kuumavatest mahlakatest ahjukartulitest. Mõnikord tundus, et oleks võinud rohkem pilte olla, sest raske on võõrast juurikast midagi teha, kui ei tea, kuidas see lõpuks välja peaks nägema.

Järgnevalt mõned stiilinäited, et oleks ka aimu, kas Nigel võiks teie maitse järgi olla või mitte.

No food beckons in quite the same way as an oyster on its open shell. Ridiculously sexy, salty, juicy, quivering things that they are. Yet the oyster does not appeal to everyone, possibly because of its association with smart city restaurants where they are consumed out of bravado as much as for flavour.
Only the wasteful, the crusty and the frigid take them down in one gulp. Suck, gulp, gone. What a waste. Chewing an oyster, even slightly, releases the salty, fishy tang. And then it slides down. (lk 51)

(A creamy, colourful fragrant chicken curry) A seriously unauthentic dish this, but who gives a monkey's for authenticity? All that really matters is whether something is good to eat. And this is. It is neither Thai nor Indian. A few purists are going to be really pissed-off, especially about the crème fraîche. Don't be put off by the length of the recipe - it is truly a doddle. Do it one weekend. (lk 86)

Any celebration of the pig and its meat must mention crackling, that gloriously crisp, golden and chewy layer of skin with melting fat that is so cherished by the British. The French as good as ignore it. The fools. Yet a plate of roast pork is unthinkable without it. And I cannot be the only person who tears a strip of crackling off a cold roast to chew while I read the paper. (lk 102)

Only a prude can ignore the sexual overtones of Asparagus officinalis. Sitting opposite someone devouring a plate of warm asparagus spears eaten in the traditional way - with fingers instead of forks - my imagination has wandered more than once. (lk 198)

The aubergine is the sexiest of vegetables, just as a ripe fig is the sexiest of fruits. Both of them, conincidentally, purple. (lk 211)

The snacks that we throw together without thought are often some of the most interesting things of all. --- Just something to fill a hole. It could be a midnight feast, wolfed when sleepless or stoned. (lk 253)

Nigel Slateril on Guardianis oma rubriik, kuhu ta aeg-ajalt retsepte paneb. Kaege aga perra! Ja kes lugeda ei viitsi, vaadaku näiteks ta telesaadet "Simple Suppers"!

Friday, January 07, 2011

Haruki Murakami "What I Talk About When I Talk About Running"

Kirjanike eluviiside peale mõeldes ei ole pühendunud tervisesport just esimeste meeldetulevate asjade seas, samas kui enesehävitajaid ja elupõletajaid võib jäädagi üles lugema (see oli vist nüüd liialdus, aga ikkagi). Tõtt öelda ei teadnud ma enne selle memuaarilise raamatuga kohtumist midagi ka Murakami jooksuhuvist. Kuid - ärge kohkuge! Murakami ei kuulu kindlasti nende hulka, kes kooliskäimise asemel trennis staadioniringe jooksid! (Vaevalt seda keegi karta oskakski.) Tegelikult alustas ta regulaarset jooksmist alles 1982. aastal, mil ta juba 33 aastat vana oli. Aastani 1978 oli ta igapäevaselt ametis džässibaari pidamisega, aga kuna umbes kell pool üks 1. aprillil 1978 tabas teda mõte romaani kirjutamisest, tuli elus kannapööre teha ja kehaline askeldamine kirjutuslaua taga istumisega asendada. Tekkis aga küsimus, kuidas säilitada vormis füüsist ja elada pikka elu romaanikirjanikuna. Jätkata 60 suitsu kimumist päevas ei tundunud eriti abiks olevat. Nii otsustaski ta oma igapäevaellu lülitada jooksmise ning sooviga üha rohkem joosta kaasnes loomulikult ka suitsetamise mahajätmine.

Miks siis jooksmine? Seda saab teha üksi ja ükskõik kus, kuid peamiselt seetõttu, et see lihtsalt sobis Murakamile. Tuleb tunnustada ta pealehakkamist ja järjepidevust, sest alates aastast 1982 on ta jooksnud peaaegu iga päev ja läbinud aastas vähemalt ühe maratoni (ja üks kord isegi 100-kilomeetrise ultramaratoni!). Aja jooksul on küll veidi tüdimus peale tulnud ning sellest tulenevalt on Murakami oma repertuaari lisanud triatloni. Jällegi väga muljetavaldav, eriti arvestades seda, et ta praegu juba 61-aastane on.

Raamat on kirja pandud päevikulaadselt, kattudes ajaliselt New Yorgi maratoniks ettevalmistumisega 2005. aastal. Samas ei ole kronoloogilises järjekorras sündmused ja heietused, mida ta lugejaga jagab. Vähemalt minu jaoks see hüplikkus häirivalt ei mõjunud, pigem vastupidi, sest see pakkus ehk parema võimaluse niivõrd erinevate teemade käsitlemiseks. Murakami kirjutab tunnetest, mis valdavad teda treenides või maratoni ajal, kuid suur osa raamatust on pühendatud elule kirjanikuna ja laiahaardelisemale mõtisklusele aja üle. Mingis vanuses tuleb lihtsalt leppida oma füüsilise vormi järkjärgulise ja paratamatu kehvenemisega, aga see ei ole pannud teda sportimisele käega lööma. See on samuti üks meeldiv osa autori jooksufilosoofiast, sest ta teeb seda kõike küll pingutades, aga mitte veri ninast väljas punnitades ning ainult enda pärast, mitte teistest möödajooksmise eesmärgil. Mõjub väga inspireerivalt ka harrastusjooksjale nagu mina, sest kellegi olümpiaambitsioonidest lugemine poleks ilmselt minus märkimisväärset empaatiat tekitanud. Ei saa jätta mainimata, et kolme päeva jooksul (hehe, jooksul), mil ma seda raamatut lugesin, käisin kaks korda isegi jooksmas ja oma osa selles oli kindlasti Murakami sisendusjõul, kui ta kirjutas, millised meeldivad emotsioonid teda joostes valdavad. (Tõsi küll, neid kordi oli rohkem, kui mõtlesin jooksma minna, aga väitisin endale, et ei saa, sest hakkan Murakami jooksuraamatust blogima... ja siis lõpuks ei teinud kumbagi.) Niisiis üks päris kena raamat ja kahtlemata mitte ainult maratoonaritele või Murakami fännidele. Lugege, jookske ja kui samm kipub töntsiks jääma ja küljes pistma, võib (aga ei pea) endale sisendada, et "Pain is inevitable. Suffering is optional" (lk vii)!

Danzumees kirjutab ka - siin.

Sunday, January 02, 2011

Kalev Kesküla "Elu sumedusest"

Selle raamatu peaks endale võimaluse korral ostma, sest suure nõudluse tõttu on raamatukogu teavikule järjekord, viivis viis krooni päevas ja nii ei saa seda rahulikult padja kõrval hoida, aga just seda ma teha tahaksingi. Esimene miniatuur algab prohvetliku tõdemusega "Kui saad viiekümneseks, mõtled, kui paljud olid selleks ajaks juba surnud" ja kuigi paraku Kesküla just nii vanalt siit ilmast lahkuski, ei muuda see lugemiskogemust eriti kurvameelseks, pigem vastupidi. Millegipärast mõjub rahustavalt isegi nende lüüriliste kolumnilaadsete palade lühidus, sisust rääkimata. Kultuuriloolised viited on huvitavad, aga arusaadavad, ühiskonnakriitika on täpne, aga mitte küüniline ja kõik on kirja pandud suisa luuleliselt lihtsas keeles (tänu või vaatamata millele mõjub iga neljas lause aforismina). Kõige muljetavaldavam oli minu jaoks aga igalt leheküljelt õhkuv rahulik elujanu. Tegi natuke kadedakski, aga eelkõige tekitas soovi peaaegu kohatult hästi temast kirjutada, kuigi selleks pole mul nagu õigust, sest ega ma teda ei tundnud ja ta veiniraamatutki olen vaid sirvinud. Võib-olla oleks paslik siinkohal lõpetada, sest "Elu sumedusest" üle sirvides tuli mul kange veiniisu peale ja sellega vabandan ka epiteetidega liialdamist selles postitusest.

Põhjalikuma ülevaate saamiseks kaege sinna:
Vikerkaar, Mart Velsker "Raamat, mis räägib kultuurist"
Vikerkaar, Andres Kurg "Suitsukanajalad värskel Sirbil"
Maire Liivamets kirjanduse ja keele ajaveebis

Louann Brizendine "The Male Brain" ja "The Female Brain"

Need kaks raamatut on nagu rist ja viletsus mul kaelas juba umbes augustist saati. Osaliselt on selles süüdi kaaskirjutaja Janika, sest ta soetas omale "The Female Braini", mis minus huvi tekitanuna pani mind ostma "The Male Braini". Esiteks lugesin meestest, siis naistest, kuigi ilmumisjärjekord oli neil vastupidine. Pärast mõlema lugemist sain aru, miks - tundus, et autoril õnnestus naiste ajust kirjutades hulganisti feimi ja füüri kokku ajada ning otsustas siis sama skeemi meeste ajude peal proovida. Tulemuseks teos, mis torkas silma meeldivama kujunduse, reljeefsema kaane ja õhku täis sisu poolest (teosest moodustab suure šriftiga sisu ainult poole, ülejäänu on märkused ja viited).

Kuid paari sõnaga ka autorist ja raamatute sisust. Louann Brizendine'i elulookirjeldus on täis aukartustäratavaid koole ja tiitleid (Yale School of Medicine, Harvard Medical School, neuropsühhiaater jne), mis lubab justkui uskuda, et tegu pole niisama soolapuhuja või eneseabiguruga. Oma uurimustes on ta keskendunud naiste tujudele ja hormoonidele ning sellega seoses on ta University of California, San Francisco juures asutanud Women's Mood and Hormone kliiniku. Sellest kliinikust saame omajagu lugeda ka kahest ajuraamatust, kuna mõlemad teosed on üles ehitatud nii, et autor refereerib sõbrannatsevas stiilis oma patsientide juhtumeid ja probleeme ning seejärel katsub neid siis selgitada, lähtudes meeste ja naiste ajude neuroloogilis-bioloogilistest eripäradest. Pidevalt selgub, et ainus kindel lahendus on hormoonasendusravi (mida juhtumisi pakub ta oma kliinik). Kaht raamatut kõrvutades jääb lisaks mulje, nagu meeste ja naiste näol oleks tegu kahe erineva loomaliigiga, kes oma tegudes on võimelised juhinduma ainult bioloogilistest impulssidest. Jah, see vist ongi täpselt see põhjus, miks need raamatud mulle lõpuks eriti ei meeldinud. Lisaks tundus, et autor tahtis justkui head teha ja rahvavalgustajana mõjuda, aga iganenud stereotüüpe süvendades (mehed kui peenisajud, naised kui tujutsevad ratsionaalse mõistuseta kanaemad) tegi ta karuteene nii meestele kui naistele.

Pärast lugemist mitmeid arvustusi sirvides selgus ka, et Brizendine pole oma teostes faktitäpsusega hiilanud, vaid moonutanud mitmeid allikmaterjale vastavalt vajadusele melodramaatilisuse suunas. Järgnevalt mõlemast teosest (tegelikult küll põhimõtteliselt vaid ühest, sest teise kohta ei viitsinud ma märkmeid teha) mõned tsitaadid, mis konktekstist välja kiskudes kõlavad nagu Elu24 teadusuudised.

The Male Brain
A study in Sweden found that men with the long version of the vasopressin receptor gene were twice as likely to leave bachelorhood behind and commit to one woman for life. So when it comes to fidelity, the joke among female scientists is that "longer is better," at least when it comes to the length of the vasopressin receptor gene.

When men live alone and become isolated - which they do more often that women - their daily routines can become repetitive habits that get deeply engraved into their brain circuits. Soon, if someone disrupts their routine, they get irritated because their brain's social-flexibility circuits are weakened from disuse. This is the story of grumpy old men.

Voraceck 2006 found that the ultimate goal of the female physical attractiveness is to elicit male sexual arousal. They found that males focused more on waist-to-hip ratio in women they saw moving and more on bust size who were stationary.

Hughes 2008 and Pipitone 2008 found that a woman's voice attractiveness varies across the menstrual cycle.

Savic 2001b found that men are most attracted to the scent of women who are genetically different from them. And according to Lundstrom 2006, women who are on the "pill" or hormonal birth control do not make the same pheromones or have the ovulatory-phase rise in testosterone derivatives like androstenedione that stimulate the sweat glands to produce those feminine "come-hither" pheromones.

Little 2007 and Burriss 2006 found that men sense a preference shift in their female partners toward more masculine men at ovulation.

Parkar 2009 found that when a man was described as "unattached," 59 percent of the single women were interested in pursuing him, but when that same man was described as "being in a committed relationship," over 90 percent of the women expressed interest in the guy.

Cox 1999 found that angry men are also judged to be more competent; angry women are judged to be less competent.

Smith 2009 found that marriage factors and health differ for men and women throughaout the life span because being married shortens a woman's life by 1.4 years but lengthens a man's by 1.7 years. The study found that bad marriages, with lots of arguing and negative feelings, make both sexes stressed but cause physical illness only in wives. The men in bad marriages reported stress and reported being depressed, but their physical health didn't seem to be affected.

The Female Brain
We know enough to see that the fundamentally misconceived nature versus nurture debate should be abandoned: child development is inextricably both. (Kuigi jäi mulje, et Brizendine mõtles omaette, et tegelikult pole kasvatus ja kultuur üldse tähtsad, sest ei mehed ega naised suuda oma kehalisi vajadusi kuidagi taltsutada... Vähemalt selline mulje jäi.)
Pean lõpetuseks mainima, et aeg, mis kulus nende raamatute lugemisele, neist mõtlemisele ja nende arutamisele, oleks vähemalt osaliselt võinud kuluda millelegi mõistlikumale.

Arvustus ajakirjas Nature.