Saturday, January 08, 2011

Nigel Slater "Real Cooking"


Kui nüüd päris täpne olla, siis kokaraamatud on vist pigem lihtsalt raamatud, mitte kirjandus, aga ma söandan siinkohal silma kinni pigistada, kuna Nigel Slateril ei ole mingi kalkide ja sõnaahtrate juhiste mees, vaid kipub oma raamatutes ikka pikalt-laialt niisama toidu kohta jaurama. Mõnes mõttes on ta justkui Nigella Lawsoni meessoost vaste, ainult et pretensioonitu ja mitte nii sensuaalse välimusega. See-eest õhkub meelelisust igast ta retseptist, neid saatvaist jutustavatest vahepaladest ja üldisest suhtumisest söögitegemisse. Mulle see muidu väga istub, aga pean tunnistama, et pärast terve raamatu lugemist hakkas see natuke tüütama (sama efekt on ka umbes nelja telesaate järjest vaatamisel). Aga see läks üle, nii et peale toibumist meeldib ta mulle jälle sama palju kui enne.

Nigel Slater sobib mu lemmik-telkukokaks mitmel põhjusel. Ta eesmärgiks ei ole koolitada lugejaist-vaatajaist klassikalist prantsuse kööki jagavaid tippkokki, Nigel lihtsalt näitab, kuidas lihtsate töövõtete ja käepäraste vahenditega midagi nõretavalt nauditavat valmis vaaritada. Kuna oma esimese kartuli keetsin ma 19-aastaselt ja päriselt süüa tegema hakkasin alles 23-aastaselt, on üsna selge, et võõrad koostisained ja keerukas valmistamisprotsess võivad mind veel esialgu kergelt rööpast välja viia. Samas ei tähenda see, nagu ta oma raamatus munakeetmist õpetaks. Teine põhjus: Nigel on õpetanud kasutama ära asju, mis ma muidu ära olen visanud. Võib-olla on see kõigile teada, aga näiteks mina sain alles "Real Cooking'ust" teada, et ahjukana kontidest võib supi tarvis puljongit keeta. Vahel tuleb küll ette, et ta soovitab kuhugi toidu sisse pista külmikusse vedelema jäänud kitsejuustu või muud säärast delikatessi, mille olemasolu minu jaoks päris iseenesestmõistetav pole. Küll aga tuleb ta kiituseks mainida, et üks ta retseptide häid külgi on nende varieeritavus. Ta retsepte pole vaja sõna-sõnalt järgida ja tihti annavad need lihtsalt mingi uue idee igavaks muutunud toiduainele lähenemiseks.

Kuna kokaraamatute juures näib väga tähtis roll olevat väljanägemisel, siis paari sõnaga sellestki. Kaaned on pehmed, aga minu meelest nii ongi parem, sest kuidas kõvade kaantega raamatut köögis väntsutada saaks!? Fotod on natuke ebakonventsionaalsed, kuna Nigelit on pildistatud tööhoos otse ta oma kodus, nii et lauanõud korduvad ja midagi eriti glämmi näha pole. Leidub mõni pildiseeria tööprotsessist, mis on õpetlik, aga ei mõju otseselt samm-sammult juhina. Mõne retsepti juures pole üldse pilti, teise juures on jälle suur makrovõte kuumavatest mahlakatest ahjukartulitest. Mõnikord tundus, et oleks võinud rohkem pilte olla, sest raske on võõrast juurikast midagi teha, kui ei tea, kuidas see lõpuks välja peaks nägema.

Järgnevalt mõned stiilinäited, et oleks ka aimu, kas Nigel võiks teie maitse järgi olla või mitte.

No food beckons in quite the same way as an oyster on its open shell. Ridiculously sexy, salty, juicy, quivering things that they are. Yet the oyster does not appeal to everyone, possibly because of its association with smart city restaurants where they are consumed out of bravado as much as for flavour.
Only the wasteful, the crusty and the frigid take them down in one gulp. Suck, gulp, gone. What a waste. Chewing an oyster, even slightly, releases the salty, fishy tang. And then it slides down. (lk 51)

(A creamy, colourful fragrant chicken curry) A seriously unauthentic dish this, but who gives a monkey's for authenticity? All that really matters is whether something is good to eat. And this is. It is neither Thai nor Indian. A few purists are going to be really pissed-off, especially about the crème fraîche. Don't be put off by the length of the recipe - it is truly a doddle. Do it one weekend. (lk 86)

Any celebration of the pig and its meat must mention crackling, that gloriously crisp, golden and chewy layer of skin with melting fat that is so cherished by the British. The French as good as ignore it. The fools. Yet a plate of roast pork is unthinkable without it. And I cannot be the only person who tears a strip of crackling off a cold roast to chew while I read the paper. (lk 102)

Only a prude can ignore the sexual overtones of Asparagus officinalis. Sitting opposite someone devouring a plate of warm asparagus spears eaten in the traditional way - with fingers instead of forks - my imagination has wandered more than once. (lk 198)

The aubergine is the sexiest of vegetables, just as a ripe fig is the sexiest of fruits. Both of them, conincidentally, purple. (lk 211)

The snacks that we throw together without thought are often some of the most interesting things of all. --- Just something to fill a hole. It could be a midnight feast, wolfed when sleepless or stoned. (lk 253)

Nigel Slateril on Guardianis oma rubriik, kuhu ta aeg-ajalt retsepte paneb. Kaege aga perra! Ja kes lugeda ei viitsi, vaadaku näiteks ta telesaadet "Simple Suppers"!

0 kommentaari:

Post a Comment