Wednesday, December 28, 2011

Winfried Georg Sebald "Väljarändajad"

Viimase paari kvartali jooksul olen sundinud end lugema keeleteaduslikku kirjandust, suutmata alustatud raamatutest kolmandikkugi lõpetada. Statistika nauditavate uurimuste lugemise kohta on veel masendavam. Lohutuseks olen premeerinud end eskapistliku meelelahutusega (M. C. Beaton ftw!), mille lugemine on sama lihtne kui teleka vaatamine, aga kuna see on ikkagi lugemine, pole justkui põhjust süümelda. Igatahes selle kahetsusrohke lugemiselu keskel lasin endale augu pähe rääkida ühel W. G. Sebaldi paadunud austajal ja muretsesin omale raamatukogust "Väljarändajad".

Selgus, et Sebald on üks järjekordne kirjanik, kes on ülioluline ja kelle eksistentsi kohta mul eelnevalt igasugused andmed puudusid. Ta sündis 1944. aastal Saksamaal, kuid peale õpinguid Šveitsis asus elama Inglismaale, töötades Manchesteri Ülikoolis ja hiljem East Anglia Ülikoolis saksa kirjanduse õppejõuna. Loomedebüüdi tegi 1988. aastal ja alates sellest pühendaski end kirjandusteadusest rohkem kirjutamisele endale. Paraku hukkus Sebald oma loomevõime tipus 2001. aastal autoõnnetuses.

"Väljarändajad" ilmus 1993. aastal ja käsitleb teemasid, mis läbivad kogu Sebaldi loomingut selle algusest lõpuni: mälu ja mälestused. Kõlab päris hägusa sonimisena, aga ärgem tehkem ennatlikke järeldusi. "Väljarändajates" toob autor neljas loos lugejani nelja juudi päritolu emigrandi saatused, taustaks Teise maailmasõja aegne ja järgne Euroopa (ja natuke ka USA). Äkki võib hea lugeja peas helisema hakata holokausti-häirekell, aga ei tasu sedagi karta. Kõike on käsitletud väga delikaatselt ja pigem riivamisi, inimeste lood rulluvad lahti läbi nende lähedaste mälestuste, leitud isiklike asjad ja muu säärase subjektiivse pudi-padi. Lisaks veedab minategelane palju aega ringi reisides, et külastada kõiki kohti, mil oli mingi tähendus kõnealuste emigrantide eluloos. Ühest küljest tundub kõik dokumentaalne ja kui minategija on väga sarnane autoriga, tekib kiusatus kõike tõe pähe võtta, aga see oleks vist kergema vastupanu teed minemine. Päriseluga samastamist soodustab ka kõigi kirjelduste äärmine detailsus ja teksti vahele pistetud sünged mustvalged fotod. Nii et mine võta kinni. Aga ma arvan, et lugemiselamuse seisukohast pole nagunii suurt vahet, kui suurel määral on tegu väljamõeldisega ja kui suurel määral ajalooga. Lõppude lõpuks Sebald sellele ehk tähelepanu juhibki: kui raske on kokku panna tõest minevikku ja kuidas lõpuks peab rahulduma pildiga, mis tekib enda ja teiste mälestustekildude koostöös.

Kardetavasti õnnestus mul sellest teosest ikkagi ebaõiglaselt uinamuina mulje jätta. Enda kaitseks tahaks öelda, et mul läks enamik võhmast teose stiili imetlemisele ja seepärast on kuidagi raske sisu adekvaatselt kirjeldada. Kui oled ikka järjest lugenud mitut krimkat, mille sõnavara näib piirduvat maksimaalselt tuhande sõnaga, on tõeline lust (ja natuke ka ponnistus) sattuda ühtäkki eestikeelse raamatu otsa, mille igal teisel leheküljel on sõna, mille tähendus arusaamatuks jääb. Tiiu Kokla on tõlkijana kauni töö teinud, pole midagi öelda. Sebaldi armastus hirmpikkade lõikude ja jutumärkide ignoreerimise vastu võib vahepeal vaimu võhmale võtta, aga asi on seda väärt. Sellist kummalist kõhedust ja raskust pole ammu lugedes kogenud.

Tuesday, December 27, 2011

George Orwell "Pariisi ja Londoni heidikud"

Ma ei ole ilmselt ainus, kel on raskusi vähemalt kolme Orwelli teose nimetamisega. Kahetsusväärne, sest mulle tundub, et ta vähem tuntud palad võivad ta hitt-teostest ehk paremadki olla. Võib-olla natuke ennatlik järeldus, aga täna kõne all olev "Pariisi ja Londoni heidikud" mõjus mulle nii sugereerivalt, et saan sellest kardetavasti veel nädalaid soiguda.

Nagu viimasel ajal tavaks, sattusin seda lugema üsna juhuslikult. Nimelt mainis heidikute raamatut Anthony Bourdain oma teoses "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas", mis mul hetkel umbes neljanda lehekülje juures pooleli on, aga mida mulle põgusalt refereeritud on. Äramärkmise teenis Orwell oma kirjeldustega Pariisi põrandaalusest köögielust. Ei imesta!

Aga ma üritan nüüd otsast peale kenasti raamatust rääkida (see paistab iga järgmise postitusega aina keerulisemaks minevat, kui nii harva kirjutada). "Pariisi ja Londoni heidikud" ilmus pärast mitmete takistuste ületamist 1933. aastal. Tugevalt autobiograafilist kirjutist lükkasid kirjastajad korduvalt tagasi ja heakskiidu sai autor alles alles siis, kui nõustus mõne tegelase nime muutma, siivutud sõnad välja jätma ja oma pärisnime Eric Arthur Blair asemel kasutama pseudonüümi George Orwell.

Teos jaguneb sisuliselt kaheks: esimeses osas kirjeldab autor hulguste elu Pariisis ja teises osas Londonis ja selle ümbruses. Pariisis näikse niisama vegeteerimist vähem olevat ja isegi hulgused saavad vahel väikseid naudinguid kogeda, tähendagu see kas või kord nädalas purjutamist. Orwell sai ka mõne tööotsa peale, millest põhjelikemat käsitlemist leiavadki ta kogemused köögitöölisena, eriti ühe hotelli plongeurina. Plongeur on nõudepesija, kellele usaldatakse ka tühisemaid ettevalmistustöid hakkimise, munakeetmise ja muu säärase näol. Palk oli muidugi sümboolne ja kõigil oli õigus plongeuri sõimata ja teda mitte kellekski pidada (küll aga oli igale plongeurile ette nähtud kaks liitrit veini, sest kui see nii poleks olnud, oleks plongeur varastanud kolm liitrit). Ometigi kehtis see vaid köögi mikrokosmoses, sest niipea, kui tuldi keldrist maa peale ja väljuti köögist, kehtisid kõigile teised seadused ja kelner võis nõudepesijale ehk väikse joogigi välja teha.

Eriti ilmekalt kirjeldas autor aga seda räpasust, mis ei iseloomustanud mitte vaid suvalisi bistroosid, vaid ka kõrgeima klassi restorane. Kokkade ja kogu ülejäänud personali eesmärk number üks oli tellitud toit võimalikust kiiresti kliendini toimetada. Hügieeninõuete täitmisel polnud selles protsessis mingit kohta. Pigem vastupidi: mõttetus söögikohas visatakse steik taldrikule kahvliga, samas kui uhkes restoranis käideldakse toitu personaalsemalt. Näiteks katsub kokk lihatükki oma rasvaste paksude näppudega, mille ta pärast veel kastmest läbi tõmbab, et neid lõpetuseks agaralt limpsida. Ja nii sadu kordi päevas. Koka töö on ikkagi pigem kunstniku kui hügienisti oma ja annus räpasust paistab sellega kaasas käivat. Lisaks mitmeteisttunniste tööpäevade kirjeldamisele andis Orwell ülevaate ka sedasorti elulaadiga kaasnevast vabaajarutiinist, mis koosnes pidevast mitte eriti väärtuslike väärtasjade pantimisest, leiva- ja veinipõhisest dieedist ja unetundidest lutikarohketes üürimajades.

Londoni hulkurite elu oli minu arvates tunduvalt trööstitum. Sealsete heidikute seas näis olevat normiks elu, mis kulges trajektooril öömaja > teekond järgmisse öömajja > öömaja > jne. Nimelt ei lastud kellelgi ühes kohas kaks ööd järjest ööbida ja nii said nad oma päevi sisustada järgmise öömajani kõmpimisega. Vaestemajalaadsed öömajad, kus pennide eest ulualust sai, olid üsna vangla või koonduslaagri moodi asutused. Kõik otsiti sisenedes läbi, enne hommikut välja ei lastud, ruumid olid kõledad ja räpased. Toidupooliseks anti alati margariiniga leiba ja teed, veinist ei osatud ilmselt unistadagi. Mingisugust joomarlusest ei esinenud nende eluheidikute seas üldse, sest õlu oli nende jaoks liiga kallis, et ennast sellest täis juua ja kui kellelgi oli nii palju raha, polnud ta enam hulgus.

Orwell oli oma kirjeldustes väga naturalistlik ja teravmeelne, samas empaatiline ja uudishimulik. Kuigi karakterite kirjeldused olid paeluvad ja veenvad, meeldis mulle enim see üldine rõve ja räpane tunne, mis sellest raamatust õhkas. Hakkasin ehk liigagi elavalt ette kujutama, mis tunne on viiekümne kodutu mehega kitsukeses ruumis koos magada... Mingil hetkel muutus raamat ise kuidagi eemaletõukavaks ja näis, nagu peaks pärast lugemist käsi pesema või duši alla minema. Niisiis väga mõjuv taies ja oma sisult kahtlemata aktuaalne ka tänapäeval.