Thursday, December 06, 2012

Florian Lamp und Heldrich Johannes "Deutsch für den Ausländer. Ein famoses Lehrbuch"

Arvatavasti on pea iga keeleõppija pidanud kokku puutuma igavate fiktsionaalsete perekondadega, kelle tegemisi keeleõpikud kajastavad. Mis saksa keelt puudutab, siis sellega on nüüd (tegelikult juba alates 2009. aastast) schluss! Florian Lamp ja Heldrich Johannes on õppurite rõõmuks kirjutanud satiirilise saksa keele õpiku, mille peategelasteks perekonna Schmidt liikmed. Pereema töötab vorstiputkas, pereisa vedeleb peamiselt teleka ees ja sõimab immigrante, voodisse tegev perepoeg unistab gangstaräppariks saamisest ("Wenn es nicht hart ist, ist es nicht mein Prozess, yo!") ja peretütar tahaks modelliks saada (lootusetu üritus).
Päris adekvaatset pilti elust Saksamaal siit õpikust just ei saa, aga ega tavalised õpikudki täit tõde räägi. Küll aga on õpik kasulik slängi- ja argikeele ning roppuste allikana. (Üritasin päris järjekindlalt uusi sõnu õppida, aga praegu, pool aastat peale viimast õppesessiooni, meenub ainsa sõnana schwul.) Näiteks kellaaegade peatükk algab ütlusega "Viertel vor Muck! Geh' heim und guck!". Ühesõnaga päris rõve, aga samas õpetlik, sest ega saksa keele madal stiil vähem saksa keel pole kui ilukirjanduslik kõrgstiil. Iseasi, kas siit õpikust saadud värskeid teadmisi peaks uhkelt kohe mõnele sakslasele demonstreerima või mitte (ükskord purjus peaga tegin seda ja tulemus polnud elegantsete killast).

Helmut Schmidt im Bad. Heldrich Johannese pildid on õpikus täiesti omaette väärtus.
Õpik koosneb tekstidest (mille ingliskeelne tõlge on raamatu lõpus), grammatikaosast ja harjutustest, sekka ingliskeelseid palu saksa kultuuri ja ühiskonna eripäradest. Grammatika seletused ja harjutuste tööjuhised on ingliskeelsed. Vaatamata satiirilisele sisule näib grammatikaosa täiesti tõsitõene olevat. Õpiku lõpus on iga peatüki uued sõnad (millegipärast täiesti suvalises järjekorras).
Põhimõtteliselt näib see olevat mõeldud algajatele, aga ma arvan, et mingid saksa keele alased teadmised peaks enne raamatuga alustamist siiski olema. Mina olin enne seda õpikut viis aastat saksa keelt õppinud ja mingil hetkel tuli see ka üsna usutavalt välja, aga siis sai kool otsa ja kõik läks meelest ning lootsin, et ropp ja lõbus õpik motiveerib mind aeg-ajalt üht koma teist meelde tuletama. Noh, niivõrd-kuivõrd. Pole kahe aasta jooksul selle õpiku lõppu tegelikult jõudnud. Vahepeal üritasime Janikaga koos sellest läbi murda, ma tegin isegi töölehed meile, aga kahjuks piirdusime vaid ühe õppetunniga. Sellegipoolest julgen soovitada, kui mitte teistele, siis teismelistele poistele ikka.

Tuesday, December 04, 2012

Mihkel Kunnus "Minu eugeenika saladus"

"Võrdsus, see vooruseks ülendatud destillaat kadeduse ja kaastunde kokteilist." (lk 216)

Kunnuse lugemine küttis mind nii üles, et Janika pidas mind peaaegu armunuks (eksides rängalt). Tegelikult olin lihtsalt rahul, et üle pika aja miski tekst ka lugemismõnu pakkus. Kuigi see ei ole vist ikkagi kogu tõde, sest mulle on meeltmööda kogu kupatus, mis Kunnuse kuvandiga kaasas käib - intelligent, aga mitte vedel lödinäpp, sotsiaalselt tundlik, aga mitte möku-vasakpoolne, kirjanduskriitik, aga keemikuteadmistega. Värskendav ja mõttetegevust virgutav!

Artiklid on laias laastus kas ühiskondlikke või kirjanduslikke teemasid puudutavad. Teise liigituse järgi olid artiklid kas mind huvitavad või puudutasid teoseid, mille kohta mul puudub arvamus, sest ma pole neid lugenud (näiteks peatükid Birk Rohelennu ja Mikk Pärnitsa teostest). Vaatad sa aga ühtpidi või teistpidi, igatahes on kirjutised kantud autori ratsionaalsus- ja kirjanduslembelisusest. Pole siin mingit hella tundlemist või irratsionaalset sentimentaalsust. (Noorautorite põrmustamisest on saanud vist lausa Kunnuse kaubamärk.) Peale ratsionaalsus vs tundelisus võitluse läbib artikleid südamevalutamine visuaalse kultuuri pealetungi pärast. Autor näib kangesti kirjasõnakeskse kultuuri poolt olevat. Leidsin selles kõiges suurt lohutust, sest lugemise aegu toimus PÖFF - minu iga-aastane õudusunenägu, mille lõppu ma juba enne selle algust ootan, sest mingi seni tuvastamata puudujäägi tõttu on mul probleeme visuaalsete kunstide nautimisega (mistõttu sobib mulle hästi tekstirohkus, mida tänapäeval kunstisaalis üsna tihti kogeda saab). Vabandust, et nüüd põhiteemast eemale triivisin, aga nii oli.

On ka etteheiteid. Esimene etteheide puudutab pidevalt samadele teostele ja autoritele viitamist. Kaks korda "Kirssidega ja kõigile!" on veel võib-olla normaalne, aga pea igas essees vaid Nietzschet, Manni, Musilit ja Dostojevskit mainides ning tihtipeale veel samu mõtteid parafraseerides tekkis tunne, et oot-oot, kas Kunnus mitte laiema lugemusega ei pidanud olema. Samu artikleid kunagi varem ajakirjandusest lugedes sellist tunnet muidugi ei tekkinud, sest järgmise artikli ilmumise ajaks olin ma eelmise viited ilmselt unustanud.
Lisaks tundus, et küljenduses-kujunduses läks midagi pekki, sest kui autor viitab mõnele tsitaadile, milles ta midagi välja peaks olema toonud kursiivi või ei tea millega, siis pole midagi sellist reaalselt näha, kõik üks tavaline tekstijoru nagu ikka. Eks siis sain ise erinevaid variante peas läbi mängida. Et raamat käes ära tahtis laguneda, on ilmselt kogu selle sarja häda, mitte kõnealuse väljaande eripära. Õnneks läks lugemine nii ruttu, et vast õnnestub teos ühes tükis laenutajale tagastada, eks ta edasi vaadaku siis ise.

Sunday, December 02, 2012

EL James "Fifty Shades of Grey"

Materdada "Fifty Shades of Grey'd" on sama mõttetu kui süüdistada Justin Bieberit vaimuvaeguses või puudulikus sõnaseadmisoskuses. Kumbki ei pretendeeri ju ometi millelegi tõsiselt võetavale (või olen ma millestki valesti aru saanud?). Ainult vaimust vaene asub "Twilighti" sadomaso võtmes kirjutatud fan fictionit lugema samade ootustega, mida ta esitab Sebaldile või Tolstoile. Kuigi tuleb tõdeda, et "Fifty Shades of Grey" on lugemiselamusena tõesti parasjagu piinarikas ka halvimaks valmistunule (lugesin inglise keeles, vaevalt siin tõlge eesti keelde midagi päästis). Alates mingist hetkest näib autor olevat kasutanud kleebi-lõika tehnikat, muutes vaid peategelaste vallatlemise aegruumi, üldine stsenaarium ja kasutatud kõnekujundid on kogu aeg samad. Naljakas, et üks fantaasia, mida (veidi matsakas) autor kirjutades välja elas, seisnes selles, et mees käskis naisel enne vallatlemist alati korralikult kõht täis süüa. Mõistan täiesti, ka minu unistuste maailmas võin ma nii palju süüa, kui jaksan, ilma et tervis ja väljanägemine seetõttu kannataksid. Mis sadomaso aspekti puudutab, siis valmistas seegi pettumuse, sest kuulujutud lubasid palju enamat kui paari kelmikat istmikulaksu. Mis siis ikka. Suurema osa raamatust (sest näpud tõrkusid, kui tahtsin seda teoseks nimetada) lugesin teel Kuressaarest Tallinna. Alternatiiv olnuks magada. Selles valguses oli okei ajaviide, sest magama ma igatahes ei jäänud. 
Minu arvates on "Fifty Shades of Grey" lugemisega natuke nagu McDonaldsis käimisega - kui dieet ainult sellega ei piirdu, on see andestatav, aga kui juba teine ja kolmas osa/Big Mac ära ahmida, võiks natuke aru pidada. Kui raamatu lugemine kedagi rohkem seksima innustas, on see oma ülesande igatahes täitnud ja rohkemgi veel ning enamat oleks EL Jamesist palju tahetud.