Thursday, February 14, 2013

Simon Baron-Cohen "The Science of Evil"

Simon Baron-Cohen on Cambridge'i Ülikooli arengupsühhopatoloogia professor psühhiaatria ja eksperimentaalse psühholoogia teaduskondades. Ta on ka ülikoolis autismi uuringukeskuse direktor ning tuntud eelkõige oma tööga autismi vallas. Ta on muu seas ka näitleja Sacha Baron-Coheni (Ali G, Borat, Brüno) nõbu. Ühesõnaga tegeleb ta väga põnevate valdkondadega. Olles juudi rahvusest ja kuulnud oma vanavanemate kannatustest teise maailmasõja aegu ning näinud oma silmadega sellest tekkinud arme on teda varajasest east vaevanud küsimus - miks mõned inimesed on võimelised selliseid koletusi teiste peal korda saatma? Kuidas seletada kurjust ja inimlikku õelust? Leidmata rahuldust religioossetest põhjendustest ning sellest, et mõned inimesed tapavad teisi lihtsalt sellepärast, et nad on halvad, hakkas Baron-Cohen neile küsimustele ise vastust otsima. Tuues ajaloost mõningaid värvikaid näiteid, milliseid koletusi inimesed teiste kallal korda on suutnud saata neid objektifitseerides, postuleerib autor empaatia erosiooni teooria.

S. B-C jaoks pole empaatia ainult võime tajuda teise elusolendi tundeid, vaid ka võime neile korrektselt reageerida. Kui üks või mõlemad osad sellest võimest on nõrgenenud (erodeerunud) võib isend teistele ohtlikuks muutuda. Lahkamaks seda, mis meie empaatiavõimet peale väliste tegurite (stress, väsimus, halb ilm jne) mõjutavad kaardistab ta aju piirkonnad, mis moodustavad organismi empaatiavõrgustiku ning ühel või teisel moel mõjutavad seda, kuidas me teisi inimesi lugeda oskame ning nendele reageerime. Alates aju osadest, mis oskavad võrrelda enda ja teiste emotsioone kuni ajukoore piirkondadeni, mis tegelevad näoilmete lugemisega. Isiklikeks lemmikuteks on näited sellest, mis juhtub siis kui teatud ajupiirkonnad on vigastada saanud või ülejäänud ajust mingi trauma tagajärjel isoleeritud. Mis viibki meid edasi erinevate psühholoogiliste tüüpideni, kelle empaatiavõimet liigitab autor "null negatiivseks". Sinna alla kuuluvad kolm isiksusehäiret  - ebastabiilne isiksus (borderline), psühhopaat ja nartsissist. Analüüsides näidete ja uurimuste varal, jõuab autor järelduseni, et kõik need häired on nii päritavad kui ka keskkonna mõjul tekkivad. Samas ei tähenda nende isikute puhul empaatia puudumine automaatselt seda, et nad kedagi kohe tapma lähevad. Nende olukord muudab nendega suhtlemise ja elamise äärmiselt keeruliseks ja ebameeldivaks, kuna nad ei taju seda, mida teised tunnevad (nartsissist ja ebastabiilne isiksus) või ei oska sellele lihtsalt korrektselt reageerida (psühhopaat) ja on seetõttu manipuleerivad ning mõjuvad õelalt. Samas eksisteerib null empaatiaga isiksusi, kes on nii-öelda "null positiivsed", sest nad ei ole ühiskonnale ega teistele ohtlikud. Sinna alla kuuluvad autistid ja Aspergeri sündroomiga inimesed, kelle aju töötlusjõust enamus kulub kõikvõimalike nähtuste süstematiseerimisele. Aspergeri sündroomiga inimesed küll ei suuda lugeda teiste inimeste emotsioone, kuid neil on tugev moraalitunnetus ning nad kogevad viha ja ärevust kui näevad teisi inimesi kannatamas. Seetõttu on nad justkui vastand psühhopaatidele, kes "null negatiivsest" kõige ohtlikumad ning oskavad aru saada kui keegi kannatab (mistõttu on nad osavad manipuleerijad ja piinajad), kuid ei ole võimelised normaalse inimese kombel sellele reageerima. Lühidalt annab autor ülevaate ka uuringutest, mida on tehtud ja millele ise kaasa aidanud, et kaardistada ka geenid, mis mõjutavad empaatiavõimet.

Kokkuvõttes mõtiskleb autor selle üle, mida selline lähenemine psühhiaatria ja õigusmõistmise jaoks tähendab. Kas mõrvarid ja terroristid tuleks vanglakarituse või surmanuhtluse asemel nüüd ravile saata lootusega neist korralikud inimesed teha. Samas juhib autor tähelepanu ka kõigile sotsiloogilistele ja ühiskondlikele teguritele, mis võivad inimese ajutise empaatia erosioonini ning sealt kuritööni viia. Ei ole vast tõenäoline, et kõik need inimesed Saksamaal, kes juute gaasikambritesse saatsid, alates mehest, kelle ametiks oli lihtsalt vaguni uks sulgeda kuni tööliseni, kes keeras lihtsalt gaasikraani nagu kästud, kannatasid isiksusehäire all. Kõigest hoolimata tuleks autori arust empaatiat võtta kui meie tähtsaimat vara ilma milleta poleks me vast koopast välja jõudnudki.

Kokkuvõttes on tegemist päris huvitava populaarteadusliku teosega, kuigi see jäi minu jaoks veidi lahjaks. Jahin vast üleliia palju mingeid ekstreemseid näiteid, selles mõttes meeldisid mulle David Eaglemani "Incognito: The Secret Lives of the Brain" ja Jon Ronsoni "The Psychopath Test: A Journey Through the Madness Industry" rohkem, kuigi nende temaatika on veidi teine. Ja olles lugenud neid kahte enne "The Science of Evil" lugemist olid ka mõned kuulsamad ajukahjustuse näited selles raamatus mulle juba varasemast tuttavad. Ronsoni psühhopaadi raamatut soovitan muidu eriti soojalt, väga meelelahutuslik psühhopatoloogiline kirjandus hirmsate ja samas humoorikate näidetega sellest, kuidas üritati 60ndatel (pole päris kindel, kas oli 60ndad või 70ndad ja ei viitsi kontrollida ka) ravida psühhopaate.

Monday, February 04, 2013

Gretchen Hirsch "Gertie's New Book for Better Sewing"

Gretchen Hirsch on hobiõmblejatar, kes võttis 2009. aastal ette kultusteose „Vogue’s New Book for Better Sewing“ (ilmunud 1952. a) ja õmbles valmis iga viimse kui ühe raamatus leiduva eseme. Õmblemisodüsseiat kajastas ta oma blogis ja 2012. aastal oli ta juba ise piisavalt spetsialist valmis, ilmutamaks teose, mis tutvustab lugejale haute couture õmblemise tehnikaid. 2/3 raamatust on teooria, 1/3 praktika ehk hilbud, mille õmblemiseks raamatuga kümme lõiget kaasa tuleb (pilte neist vaadake siit.).

Mina soetasin raamatu pea ainult lõigete pärast, sest hinnaga 25.91€ paistis see üsna hea pakkumine olevat. Teooriaosa tekitas mus vastakaid tundeid. Kes puhtalt fäänsi-päänsi õmblemistehnikate pärast raamatu ostaks, peaks ilmselt pettuma, sest suur osa materjalist on pigem üldhariv. Kuigi ma olen päris koba õmbleja, mäletasin paljusid asju põhikooliaegsetest käsitöötundidestki. Muidugi hea, et enam ei pea igasuguseid asju netist taga ajama, vaid saab lihtsalt raamatust järele vaadata. Igatahes ei ole kahtlust, et Gertie õpik on lugema kutsuvam ja julgustavam kui õpikud, mille järgi ma 5.–9. klassis õmblemist pidin õppima. Erinevus on kas või selleski, et vanasti keelasid õpikud julmalt paksukestel kloššseelikute kandmise (seletavas sõnaraamatus on praegugi näitelause „Ratasklošš sobib ainult saledale“), tänapäeval võib minusugune pükniline pügmeegi ette kujutada, et iga volt on abiks Joan Holloway look’i reprodutseerimisel. Peale selle on Gertie raamatus hulganisti kauneid ja kasulikke illustratsioone ja fotosid.

+ Põhjalike juhistega varustatud ilusad lõiked (pole ühtegi asja veel õmmelnud, nii et ei oska kommenteerida, kas nad ka hästi istuvad).
+ Kõva spiraalköide – raamat püsib laua peal lahti, kui samal ajal selle järgi midagi õmbled.
+ Kõiki kleite-pluuse-seelikid-jakke kannab piltidel Gertie ise.
- Aeg-ajalt liiga ladnaks minev tekst (ilmselt blogimise mõju) .
- Veidi puisete poosidega pildid.
- Mõni riietusese näeb fotol lõplikult viimistlemata välja.

Kui raha on vaid üheks õmblemisõpikuks, tasuks ehk natuke veel ringi vaadata, aga kui Gertie ilumeel sinu omaga ühtib, võib vast eurosid luhvtitada küll.