Friday, May 17, 2013

Krister Kivi "Üksteist"

Tänapäeval, kui mõistetega ajakirjandus ja ajakirjanik seostuvad mul spordiuudiste pealkirjad stiilis “Uus kaunitar: Itaalia koondislase kuum kaasa lustis rannaliival”, tervitan ma rõõmuga žurnaliste, kel on säilinud eneseväärikus ja huvi kirjutamise kui sellise vastu. Pean küll tunnistama, et Krister Kivi ajakirjandusliku loominguga pole ma põhimõtteliselt üldse kursis, mistõttu mu esmamulje temast tekkis selle romaani põhjal.

Sekundeerin Kaarel Kressale: "Üksteist" on täiuslik emoteos. Muis asjus sekundeerimises ma nii kindel pole, näiteks pole ma veendunud, et see kindla peale lugemist väärib. Maitse asi ilmselt. Igatahes.

Autor on lugejat ilma jätnud tegelaste täisnimedest ja konkreetsete kohtade nimetamisest. Kõigi sugude osaski saab teose jooksul vähemalt korra ümber mõelda. Toimumiskohaks pakun New Yorki, aga sedagi pole otsesõnu välja öeldud. Minategelane pajatab endast meeleldi sina-vormis, põhiliseks jutuaineks vaheldumisi N. ja A. – jutustaja obsessiivse armastuse võrdlemisi ükskõiksed ja mõõdukalt manipuleerivad objektid. Teevad seal drooge, nimetavad paljusid alternatiivseid bände, söövad eksootilisi toite, mille nimedest ma kuulnudki pole, seksivad ja teevad muid coole asju. Minategelane on N. ja A. tõmmata-lükata, veidi hädine, vananemist kartev, kuidagi tüütu ja mitte eriti empaatiat tekitav. Ilmselt 30ndate eluaastate keskpaika jõudnud, kuid jälgides seda, millised asjad temas meeleheidet tekitavad, mõjub kui esmaarmunu. Olgugi, et ma olen ise paras pehmo ja emotsionaalne töll, tuletas peategelase käitumine mulle meelde mind ennast umbes 20 aasta vanusena.

Suur osa tegelaste vahelist suhtlemist toimub messengeri, meili ja SMS-i teel. Pidevalt käib üks ekraani jõllitamine, kui tegelane näeb, et vestluskaaslane midagi trükib, kuid siis näiteks järele jätab ja end välja logib. Võime lugeda SMS-i saatmise teadusest – kuidas kirjutad vaimuka :)-ga lõppeva sõnumi, kui ise parasjagu nutta töinad. Nüüd saab muidugi rääkida põlvkonnaromaanist ja tänapäeval nii tavalisest üksindusest, kui ometigi on võimalused suhtlemiseks suuremad kui kunagi varem. Ma olen sellest tüdinenud ja see ei huvita mind eriti. Avastus, et igaüks on lõpuks ikkagi üksi, tundub lihtsalt nii ilmne ja ära leierdatud. Millegipärast meenus mulle Tõnu Õnnepalu. Tema meelelaadis üksi olemisest lugemine istub mulle palju rohkem. Pole ka mingeid pretsensioonikalt lahedaid elustiiliseiku ja muud jampsi. Huvitaval kombel tuleb välja, et kui samastumiseks läheb, eelistan maalembelist keskealist meest nooremapoolsele suurlinna hipsterile!

Krister Kivi kirjutis mõjus mõnes plaanis mulle aga hästi ka. Näiteks tänu suurele reisimiskogemusele oskas ta eri kohtades olemist ja eri kohtade vahel liikumist kuidagi meeldivalt kirjeldada. Ajas kohe reisimiskihu peale. Aga no need kirjeldused ja võrdlused... Issand jummal... Kahjuks pole mul praegu raamatut käepärast, aga need epiteedid ja metafoorid läksid küll vahepeal minu jaoks üle võlli, muutudes täiesti groteskseks.

Minu "1001 raamatut, mida pead enne surma lugema" nimekirja see teos ei kuulu, aga tükki küljest ka ei võtnud. Autori ajakirjanduslikest kirjutistest ma edaspidi mööda ei vaata, otse vastupidi, aga ilukirjanduse asjus teda vist edaspidi ei puutuks.

0 kommentaari:

Post a Comment