Tuesday, June 25, 2013

Maarja Vaino (koostaja) "Teistmoodi Tammsaare"

2006. aasta oli "Tõe ja õiguse" aasta. Selle puhul kuulutas Tammsaare muuseum välja Tammsaare-teemalise koomiksivõistluse, mille eesmärk oli Tammsaare loomingut uudse pilguga vaadata ning samas pöörata tähelepanu koomiksile kui kunstivormile. "Teistmoodi Tammsaare" on 2008. aastal ilmunud kogumik, mis sisaldab parimaid palu võistluselt, sekka autorite tutvustusi, Mari Laaniste kirjutatud lühiülevaate eesti koomiksist jm. Raamatu on kujundanud võistluse võitja Joonas Sildre, temalt pärineb ka popkunstiline kaanepilt.
Ega mul selle teose kohta midagi suurt öelda ei olegi, mõnus poole tunni lugemine. Mõnest koomiksist ei saanud eriti aru, mõni oli minu jaoks liiga abstraktne, samas Joonas Sildre ja Elina Sildre tõlgendused olid rabavalt ägedad. Kogumikus on ka mitu 7. klassi õpilase interpretatsiooni, mille tegid naljakaks koomiksite alused eriti targas keeles kirjutatud koostaja märkused (vaevalt üks seitsmenda klassi teismeline mõtles, et "Oh, teeks ühe hea abstraktsioonitasemega koomiksi, kasutades samas erinevaid kaadriplaane!"). Igatahes tänuväärselt värske lähenemine Tammsaare loomingule. Tundub, et paljud ei tea sellest teosest midagi, aga võiksid!

Tuesday, June 18, 2013

Margit Mõistlik "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust"

Alliksaart teavad vist kõik, kes vähemalt põhikoolis käinud on. Tema "Aega" tsiteerivad ka need, kes muidu luulest suurt midagi ei tea. Kui aga lähemalt huvi tundma hakata, selgub, et Alliksaare elulooga on täitsa hämarad lood – palju kohta teatakse vähe, leidub palju vasturääkivusi. Margit Mõistliku varjunime alla peitunud kirjutaja on ette võtnud tänuväärse töö ja asja täpsemalt uurinud.

Alliksaar sündis 1923. aastal ja suri 1966. Selle põhjal võib juba aimata, et midagi segast võis teoksil olla sõja ajal ja mingi põhjus pidi olema ta varajasel surmal. Asjas selguse saamiseks on autor suhelnud mitmete Alliksaare sugulaste ja kaasaegsetega, ehk olulisemgi on aga tööarhiivimaterjalidega, sest nagu korduvalt ilmneb, kipuvad inimesed asju ebatäpselt mäletama. Siis on aga Mõistlikul varnast võtta arhiivisäilik, millest täpsed faktid välja tulevad. Vahel külvavad arhiivimaterjalid muidugi segadust hoopis juurde, aga faktipõhine segadus on ikkagi midagi muud kui inimeste noorpõlvemälestustest tulev segadus.

Põgusalt Alliksaare elust. Sündis, käis koolis, Treffneri lõpuklasside aegu algas sõda ja sellega koos üks segadus teise otsa. Mis neil sõja-aastail täpselt juhtus, on segane. Igatahes mingil ajal sõdis ta sakslaste poolel, enda sõnul seikles ta pärast ka Euroopas ringi. Sõbrad-sugulasedki ei tea täpselt (ja ma andsin raamatu raamatukokku tagasi ega saa praegu enam kontrollida, kas mõni midagi teadis ka). Sõja lõpu poole pistsid venelased ta vangi - väidetavalt isamaa reetja! Alliksaar katsus end välja vabandada sellega, et kui ta sakslaste poolele läks, polnud ta veel Nõukogude Liidu kodanik, seega on süüdistused alusetud. See põhjendus teda muidugi millestki ei päästnud. Ausalt öelda oli päris hämmastav, kuidas ja millega ta vangist välja tahtis saada või siis vähemalt oma vangistuseolusid parandada. Justkui ta oleks uskunud, et ta vangistajaid huvitab, kuidas asjad tegelikult olid või kus see õiglus täpselt on. Vangis oli ta muidu nii Eestis kui ka kusagil kaugel Venemaal. Venemaal oli muidugi palju õudsem, kõvasti füüsilist tööd, vähe süüa ja nii edasi, aga Alliksaar oli täielik ebapraktiline siidikäpp ja peale selle nõrga tervisega, nii et ükskord 1950ndate lõpus vangist välja saades olid tal skorbuudist põsed lohkus ja üldse... Kusjuures vabadusse pääsedes ei tõtanud ta sugugi kohe Tartusse tagasi, sest... teda lihtsalt ei oodanud seal keegi. Sugulastega olid ta suhted niigi harvad, üks õde oli pahane, et tekk, mille ta Arturile asumisele kaasa andis, läks kaotsi ja teine õde ei hoolinud vist üldse. Sõbrad olid eluga edasi läinud, neil olid oma pered ja nii ta läks.

Umbes aasta pärast vabadusse saamist naases ta siiski Tartusse. Alliksaar oli kongiski usinasti kirjutanud ja kirjatsi luuletusi sõbrale Eino Lainvoole saatnud. Kusjuures peale Lainvoo ta vist eriti kellegagi ei suhelnudki vahepealsetel aastatel. Sõber saatis talle muuhulgas näiteks raamatuid. Ega see lihtne ei ole, Stalini ajal vangilaagrisse Wilde'i, Maupassanti, Maeterlincki, Tagore, Poe jne teoseid läkitada, aga just seda Alliksaar palus. Kui siis kõike saata ei õnnestunud, oli Alliksaarel jultumust aeg-ajalt teatavat pettumust avaldada. Umbes et "tore, et üritasid, aga ega sa nüüd kõige parema valikuga mind just ei kostitanud". Nagu ütles Rein Sepp: "Tema soovid olid tõesti alati erakordselt ebareaalsed". Aga ma saan aru, et ta oligi selline - veendunud oma erakordsuses. Sama väljendus Tartus, kui ta puruvaesena eeldas, et talle Werneris välja tehakse, sest ta oli lihtsalt nii geniaalne (eks muidugi tehti ka).

Kuid tagasi ta loomingulise elu juurde. Ta kirjutas kõvasti, aga keegi ei tahtnud suurt midagi avaldada. Eluajal ilmus talt natike tõlkeid ja näidend "Nimetu saar", seegi alles surma-aastal 1966. Asi polnud ilmselt mitte niivõrd ta loomingu kohatuses, vaid ta isikus. "Enamik julgeid inimesi on julged siis, kui nad suruvad hirmu maha, Artur Alliksaarel aga puudus igasugune hirmu- ja kartusetunne," ütles keegi, kelle nime ma unustasin üles kirjutada. Viivi Luik ütles, et Alliksaar oli suurte linnade ja päris kohvikute nähtus. Pariisis ta vaevalt nii palju kära oleks tekitanud kui tillukeses Tartus, kus ta ülejäänuist lihtsalt nii erinev oli. Ja ega ta ei olnud mingi rahulik omaette hoidev veidrik. Ta epateeris, lärmas, deklameeris ja oli tüütult tülikas. Ma arvan, et tänapäevalgi võib selline inimene panna teisi endast eemale hoidma, mis siis veel 1960ndate Nõukogude Liidust rääkida.
Üks huvitav krutski, millega Alliksaar hakkama sai. 1962. aastal tahtis Erni Hiir Alliksaart Tartust välja saata, noorsoo rikkumise pärast. See ei õnnestunud, aga siis proovis ta vähemalt nii teha, et Alliksaare kirjanike maja üritustele ei pääseks. Tagaukse kaudu see Arturil siiski õnnestus ja mis ta tegi? Hakkas deklareerima Erni Hiire avangardistlikke noorpõlveluuletusi, mida too hirmsasti häbenes!

Ometi tundub imelik, et ta kohe üldse midagi avaldada ei saanud, eriti veel kuldsetel kuuekümnendatel, kui luuleturule tuli kamaluga uusi noori autoreid. Miks siis Alliksaar kas või luulekassetti omadega ei saanud? Oskar Kruusi sõnul olevat Alliksaare käsikiri "Tuul käib tantsimas sarapuusaludes" olnud kahe normaalkogu paksune, peale selle veel võimas ka. Selline asi siis ilmselt kassetti ei sobinud... Oleks ju ikka parem olnud kui üldse mitte midagi avaldada? Ehk oli asi selles, et kuigi Alliksaar võis ise oma luuletusi kordi ja kordi ümber kirjutada ja täiustada, oli talle täiesti vastuvõtmatu, kui keegi teine muutmisettepaneku tegi. Ju oleks ta tahtnud kogu oma paksu luulepataka ühte kassetti toppida.

Alliksaare eraelust teadsin enne vaid seda, et tal pontsakas blondiin naiseks oli. Nüüd aga selgus, et too naine, masinakirjutaja Linda, oli samuti päris erakordne inimene. Ta oli noorena isegi luuletanud, aga pärast Arturiga abiellumist ta selle harrastusega enam ei tegelenud, töötas vaid masinakirjutana (milles ta olevat väga osav olnud). Ta oli üksiklane nagu Arturgi, praktiliste asjadega mitte eriti hästi toime tulev, aga see-eest väga meeldejäävalt luulelise ja erilise keelepruugiga. Ei kujuta hästi ette, milline see oli, aga kõik, kes teda mäletavad, mainivad seda alati. Ei kujuta ma ka hästi ette, mida autor mõtles sellega, et "tema siirus polnud alati vastuvõetav ja tundus kohatuna"... Igatahes. Linda ja Artur elasid Tähtveres koos Linda emaga. Juhtus aga selline asi, et Linda ema oli ahju kütnud, nii et maja koos sellega tuleroaks läks. Seda oli ütlemata kurb lugeda. Asemele ehitasid Linda ja Artur kuurisara moodi hoone. Neil polnud raha (nad elasid tõesti äärmises kitsikuses) ega õrna aimugi, kuidas maja ehitada, aga mis sa hädas teed ära (nemad tegid näiteks uue maja).
Perekond Alliksaarel oli ka poeg Jürgen, kes sündis samal päeval, kui John F. Kennedy ametisse vannutati, 20.01.1961. Mida tegi vastne isa? Proovis saata Kennedyle telegrammi, et "õnnitleda teda mõlema tähelepanuväärse sündmuse puhul". Tõenäoliselt see tsensoritest kaugemale ei jõudnud, aga nagu ta kirjas Rein Sepale itsitab, täitis see oma eesmärgi "Tartu pööbli peenemad ja jämedamad otsad kuumalt ja kirglikult kohisema panna".

Nüüd pajatasingi ma lõpuks hoopis Alliksaarest, mitte loetud raamatust. Vabandust. Raamatut igatahes soovitan. On aru saada, et autor pole mingi tühikargaja, kes klatši põhjal kellegi elu ära seletab. Vaeva on nähtud tänuväärselt palju, eriti arvestades seda, kuivõrd suur on Alliksaare (postuumne) tuntus ja mõju eesti kirjandusele.

EPL-is kirjutab raamatust keegi tundmatu autor

Emil Cioran "Sündimise ebaõnnest"

Emil Cioran [eˈmil t͡ʃjoˈran] (1911–1995) oli rumeenia päritolu prantsuse filosoof (õieti küll Privat Denker või vähemalt subjektiivne filosoof, nagu ta ühes intervjuus on ise öelnud). Nii nagu Cioran ei klassifitseeru ehtsa filosoofina, pole ka "Sündimise ebaõnnest" mingi harilik filosoofiateos. Sain sellest aru, kui pärast paarikümmet lehekülge alla ei andnud ja hoopis lugemisindu juurde sain. Eks ta ole, mis viga lugeda, kui kirjutatud on aforismivormis. Nagu järelsõnast lugeda saab:
"See pole mingi tõsine asi. Aforismidega ülikooliprofessoriks ei saa. Seda juba ei juhtu. Aga mulle tundub, et ühes lagunevas tsivilisatsioonis sobivad sedalaadi asjad päris hästi. Muidugi, aforismiraamatut ei maksa kunagi otsast lõpuni läbi lugeda. Siis tunduks, et see pole muud kui täielik kaos, midagi absoluutselt ebatõsist. Seda tuleb lugeda üksnes õhtul enne magamajäämist. Või kui kurvastus, tüdimus peale tuleb."
Tulemus on see, et kirjutan aforismiraamatust tsitaatides. Üsna mage. Igatahes lugesin küll algusest otsani läbi, aga tõesti, peamiselt enne magama jäämist. Erinevalt Cioranist mul uinumisega probleeme pole, sellega seoses suudan voodis aga harva üle poole lehekülje lugeda. Keskmise luuletuse pikkused aforismid kuluvad seetõttu minusugusele padjalektüüriks hästi ära.

Võiks arvata, et kui kirjutaja läbiv idee on "kõige hullem on möödas, sest sa oled juba sündinud", kisub asi misantroopseks mossitamiseks ära. See võib aga vahel oma ebaoriginaalsuses ilgelt tüütu olla. Lugedes ilmnes aga Ciorani pugistama panev (kohati sarkastiline) humoorikus. Raske öelda, kas me just samu asju naljakaks pidasime, aga kes viimasena naerab...
"Tõusta üles, teha hommikutualett ja siis vaadata, mis uut sorti masendust ja õudust see päev ka pakkuda mõtleb.
Terve universumi ja Shakespeare’i annaksin ma kübekese hingerahu eest."
"Mõtlen kõigile neile sõpradele, keda enam pole, ja meel läheb haledaks. Kuigi, mis neist ikka nii väga haletseda, sest kõik probleemid, alates surma omast, on nende jaoks ju lahendatud."
"Olgu suurlinn või külakolgas, kõige toredam vaatepilt on ikka ligimese langus."
"Juba aastaid ilma kohvi, alkoholi, tubakata! Õnneks pole äng kuhugi kadunud ja asendab suurepäraselt ka kõige kangemaid erguteid"
Ciorani aforismid pole neljasõnalised kosmilise üldistusjõuga sententsid, mis küpsuskirjandi teemaks tingimata sobiksid, enamik neist on umbes viiele kuni kümnele reale mahtuvad mõtteterakesed. Üldine segamini isiklikuga. Vahel viitab kellelegi initsiaali kasutades, vahel ütleb paar sõna oma ligimeste või mõne kirjaniku kohta. Mõni tore mõte religiooni kohta (ta oli papipoeg, ketserlik agnostik).
"Selge see, et Jumal oli lahendus ja et teist nii head ei leita enam kunagi." 
"On normaalne, et inimene ei huvitu enam mitte religioonist, vaid religioonidest, sest vaid nii suudab ta taibata, kui mitmekesine võib olla vaimne allakäik."
Eriti toredast järelsõnast, mille on kirjutanud teose tõlkija Tõnu Õnnepalu, loeme, miks on Cioran valinu aforismižanri. Põhjuseid on mitu. Prantsuse keelest rumeenia keelde Mallarméd tõlkides oli Ciorani ühtäkki tabanud arusaamine rumeenia keelde tõlkimise mõttetusest. Milleks tõlkida keelde, mida keegi ei oska? Piisav põhjus jätta rumeenia keeles kirjutamine, mõtlemine ja unenägemine ning end prantsuse keele rüppe heita. Paraku selgus, et see pole sugugi nii lihtne, kuna prantsuse ja rumeenia keele erinevuste tõttu oli uues keeles kirjutamine palju keerulisem. Cioran võrdles prantslaste kirjutamiskunsti maaniat lausa kokakunstimaaniaga. Niisiis uskus ta, et ta on lihtsalt võimetu prantsuse keeles pikki taieseid vorpima. Miks siis mitte kirjutada aforisme, fragmente, kirjanduse lõpp-produkte. Pealegi mugav: ei mingit tõestamist, seletamist, "Aforismi eeliseks on see, et teda ei pea kunagi tõestama. Aforism on nagu kõrvakiil." Võib ajada pada ja kui keegi tuleb seda sulle nina alla hõõruma, juhatad ta järgmisele leheküljele, kus uus aforism eelmise kummutab ja nullib.

Äkki panin selle nüüd kõlama kui komejandi? Ometigi keerleb kõike olematuse ja olemise, sünni ja surma ümber. Soovitaksin vastusündinuile, aga vist mitte nende vanematele, vähemalt mitte nõrganärvilistele.
"Olla süüdi kõigis roimades, välja arvatud isadus."
"Tahaksin olla vaba, jäägitult vaba. Vaba nagu surnult sündinu."  
"Ennast tappa ei tasu, sest igal juhul on selleks juba hilja."  
"Sündides kaotasime sama palju, kui kaotame surres. Kõik."
Mu lugemislaual ootab veidi pikemate mõtetega Ciorani "Lagunemise lühikursus" (elagu EKSA poe soodustoodete letid!), nii et Ciorani toredast elukesest ehk edaspidi, kui lagunemisest kirjutan.
"Ma ei andesta endale sündimist. Just nagu oleksin ma siia maailma sisse lipsates rüvetanud mõnd saladust, reetnud mõne tõepoolest suure tõotuse, teinud raske eksisammu, millel pole nime. Siiski juhtub ka vahel, et mu hinnang pole nii järsk: sündimine näib mulle siis õnnetusena, mille kogemusest ilmajäämine oleks olnud hirmus kurb."
"See, mida kõik, nii kannatlikud kui kannatamatud, algusest peale ootavad, on muidugi surm. Aga taibatakse seda alles siis, kui ta käes on... kui on juba hilja, kui pole enam mahti teda nautida."
"Ei saa elada, kui pole, milleks. Mul pole ja ma elan."