Tuesday, July 30, 2013

Sass Henno "Mina olin siin"

"Mina olin siin" toob kahtlemata elevust keskmisse kooliikka kuuluvale vanusesegmendile, kes veel ei tea, et raamatutes võidakse ka roppe sõnu kasutada. 
"Hee! Tere, vituhöövlid!" hõiskas just uksest sisse astunud tüüp rõõmsalt nende laua juurde astudes.
"Tsau, Jann," ütlesid Mõssa ja Rass peaaegu ühest suust.
"Panete drinki jah?"
"Vaikselt."
"Ma võtan ka mingi suure kuse ette," ütles Janar ja läks leti äärde õlut tellima.
Ja nagu sellest vähe oleks, tuleb seda teost põhikoolis lausa kohustuslikus korras lugeda! Lulz! Ilmselt sellest ajendatuna leiab netist "mina olin siin" guugeldades ohtralt sisukokkuvõtteid, mida pealiskaudselt lugedes torkas just silma, kuidas noored lugejad olid vaat et kohkunud ebasündsast kõnepruugist ja jõhkrast süžeest. Kui need noored edaspidigi raamatuid loevad, ei lähe ilmselt paari aastatki, kui ilmneb, et on huvitavamaidki asju kui ropendamine ja karmimaid elusid kui narkodiileritel (või siis mitte?). Tegelikult ei pea selleks muidugi raamatuidki lugema, aitab, kui lihtsalt murdeeast välja kasvada.

Sass Henno debüütteos ilmus 2004. aastal, mõjudes oma nuputelefonide, burksiputkade ja metamfetamiiniärikatega praeguseks kohati juba nostalgilis-humoorikalt. Rääkimata madalalaubalistest ja ennasttäis teismelistest kriminaalidest, kes igal ajal ohkamapanevalt lollakad tunduvad. "Mina olin siin" peategelane Rass esindab, tõsi küll, potentsiaalselt vooruslikku tüüpi, kes kogu oma hukkamineku halva keskkonna peale ajada saab. Rass tahab arstiks saada ja elu lõpuni tüdrukuid armastada (kord üht, kord teist), aga mis sa teed ära, kui oled katkisest perekonnast, su sõbrad ei viitsi koolis käia ja kogu aeg on raha vaja. Appi tõttab värskelt vanglast pääsenud pudikeelne ja mitte eriti särava mõistusega tüüp, kes teeb pakkumise, millest on raske keelduda. Lõpeb see sellega, millega teos algab.

Ma ei mäleta enam, mille põhjal ma seda lugedes arvama hakkasin, aga sündmused näivad aset leidvat Tartus. Minu aastad Tartus möödusid traditsiooniliselt märsilohistajatele omistatud erialal teadmisi omandades, mitte narkoga äritsedes või autode numbrimärke varastades, nii et selles mõttes oli peaaegu et värskendav lugeda mingist paralleelmaailmast, mis minu eluga rööbiti aset võinuks leida. Ikka tore, kui vahel meenub, et teised inimesed ei ole samasugused kui mina!

Sass Henno kirjutab päris lobedastii, naljakalt peale selle, ning tegelikult pole üldse imestadagi, et "Mina olin siin" 2005. aastal romaanivõistluse võitis. Küll aga võib ilmselt teatavate reservatsioonidega suhtuda kirjandushuvilisse, kel on ainult üks lemmikraamat ja see on "Mina olin siin". (Mul on tunne, et selle viimase lause võin öelda enamiku viimase paari aasta jooksul loetud raamatute kohta ja vabandust, kui olen seda juba siin teinud.)
Ja kogu aeg mõtles Rass ka sellele, et kui tema oleks mees, kellele üks 17aastane tatt metat pakub, siis annaks ta sellele tatile pedagoogilistel kaalutlustel lõuga ja saaks kraami kätte hinnaga 0 krooni X kaaluühiku kohta. Rass mäletas, et kui ta oli veel 10-11aastane, seletas maa-vanaema talle, kui kerge on ikka tänapäeva noorte elu. Tema käis nii vanalt pikad päevad 20 km kaugusele suurtallu karjatüdrukuks. Kuradi pärast! Rass oleks väga tahtnud ka kusagil karjatüdrukuks käia, et ots otsaga kokku tulla. Aga no kurat, ei ole karju ju enam! Kõikjal 20 km kaugusel valitses nüüd veel hullem vaesus ja viletsus kui linnas. Tuli teistmoodi hakkama saada. Turust, ostujõust ja linnastumisest rääkides, nahhui, eksole.

0 kommentaari:

Post a Comment