Saturday, September 21, 2013

"The Culture of Sewing" (toim. Barbara Burman)

Artiklikogu õmblemise teemadel – ilmselt und peale ajav neile, kel puudub isiklik seos õmblemisega, aga potentsiaalselt väga paeluv ülejäänutele (sealhulgas mulle endale). Kusjuures leidsin selle teose nii, et tegin lahti ESTERi ja otsisin, millistes Tallinna raamatukogudes on ingliskeelseid teavikuid, mille märksõnade hulgas on "õmblemine". Neid ei olnud palju ja veel vähem oli neid, mida inimene tänavalt laenutada sai, mistõttu ei jäänud mulle erilist valikuvõimalust. Õnneks ületas sõelale jäänud teos mu ootusi, pakkudes lugemist täpselt nendest asjadest, mis mind huvitasid ehk õmblemise lõikepunktidest sotsioloogia, ajaloo, majanduse, feminismi ja tööstusega.

Artiklid olid jaotatud peatükkideks, mis käsitlesid vastavalt identiteedi, tarbimise ja tehnoloogiaga seotud küsimusi 19.-20. sajandi USA-s ja Suurbritannias. Mitu artiklit põhinesid konkreetsete inimeste eludel - millal, miks, kellele ja mida nad õmblesid jne. Osa artikleid olid väga põnevad ja pakuksid ehk laiemalegi ringile huvi, mõned üksikud nõudsid mult hambad ristis läbinärimist (nt artikkel, mis käsitles kodunduse tunde USA-s, oli üllatavalt igav). Aga ma olen väga kohusetundlik ja lugesin muidugi kõik läbi. Järgnevalt jagan teiega huvitavaid noppeid, mille võrra targemaks sain.

  • Veel sada aastat tagasigi ei olnud rätsepalt rõivaste tellimine mingi eliidi privileeg. Tollal lihtsalt polnud sugugi levinud poest valmisriiete ostmine, sest selliseid asju ei müüdud nii laialdaselt kui praegu. Huvitav oli ka ühes artiklis mainitud tõik, et (vist) 18. sajandil pidid vaesed seepärastki õmblejalt riideid tellima, et käärid olid liiga kallid endale soetamiseks.
Although men's clothing began to be mass produced after the Civil War, women's clothing remained in custom production thoughout the end of the century, crafted by professional dressmakers and, after the introduction of new dressmaking technologies in the 1860s, by home sewers as well. (Commodified Craft, Creative Community: Women's Vernacular Dress in Nineteenth-Century Philadelphia (Kathryn E. Wilson))
  • Endale riiete õmblemine näib läbi aegade olevat olnud seotud mingi piisavalt hea mulje jätmisega. Ühest küljest on õmblemine võimaldanud ka väiksema sissetulekuga naistel ennast kvaliteetselt riietada ja selle läbi parem välja näha, teisalt on ise õmblemine olnud ikka seotud kodukootud muljega. On suur vahe home made ja hand made tulemuse vahel. Võib-olla tänapäeval pole see temaatika nii aktuaalne (õnneks?), aga aastal 1902 kirjutas keegi tarkpea: "When all is said and done, recollect that the personality of a woman is more or less bound up in her toilette."
  • Tundub, et käsitöö ja kodunduse tunnid on läbi aegade ajale jalgu jäänud. 19. sajandi lõpus, kui õmblusmasina patenteerimisest oli pea 50 aastat möödas ja neid kasutati juba üsna laialdaselt, pidid tüdrukud koolis ikkagi käsitsi õmblema. Juba 20. sajandi alguses olid müügil odavad ja moodsad lõikelehed, aga õpilased pidid ikka mingeid vanu ajast ja arust käkke kasutama.
  • 20. sajandi alguses oli õmblemisega seotud tööstus tugevasti mõjutatud parasjagu muutuvast tööturust. Üha rohkem naisi hakkas tööl käima ning viisakad ametikohad nõudsid valgekraedelt viisakamat väljanägemist. Kuna palka saadi ikka vähe, pakkus õmblemine võimalust end hästi riidesse panna. Seda pani muidugi tähele lõikelehetööstus, kes tegi kõvasid ponnistusi, tekitamaks tarbijates seoseid moe ja lõikelehtede kasutamise vahel. Selles mängisid oma rolli ajakirjad, milles lõikelehti turundati. Tsiteerin:
A downmarket weekly The Girls' Friend, 2 April 1910, was fairly blunt:
The one-piece blouse with seams only at the under-arms is the blouse of the season and this very simple design is made up in all materials from richest lace and satin to the most simple of washing goods. Do please just look at the the dainty little blouse and the diagram of the simple pattern, and then if you do not feel capable of making it up you will never be able to make anything at all, for even to the utmost novice in the art of dressmaking there can be no difficulty.
(Made at Home by Clever Fingers: Home Dressmaking in Edwardian England (Barbara Burman))
  • 20. sajandi algupoolel Suurbritannias ilmunud ajakirja Woman toimetaja Mary Grieve käsitles ennast vasakpoolsusesse kalduva feministina, kes ei näinud mingit vastuolu feminismi ja naisteajakirjade vahel. Ta polnud ainus, kes nii arvas, sest tarbimise kasvamises nähti midagi progressiivset, mis jõustas suuremaid inimmasse ning pakkus suurematele hulkadele kõrgemat elukvaliteeti.
Modern femininity served the double purpose of attracting readerships while reinforcing advertisers' confidence, yet, it was an uncomfortable amalgam of modern desires (for career, social freedom) and what the magazines considered to be essential feminine instincts for husband, home and family. (Making Modern Women, Stitch by Stitch: Dressmaking and Women's Magazines in Britain 1919-39 (Fiona Hackney))
  • Põhjused, miks kodus on õmmeldud, on läbi aegade paljuski samaks jäänud, nt võimalus end loominguliselt väljendada, Kui aga sada aastat tagasi õmmeldi, kuna poeriided või rätsep olid kallid, siis 20. sajandi viimasel veerandil USA-s tehtud uurimuste põhjal otsustades oli õmblemine populaarseid kõrgema keskklassi seas. Tänapäevalgi ei tasu minu arvates õmblema hakata seepärast, et odavamalt riided selga saaks. Kangad ja kulutatud aeg on kõvasti kallimad kui kiirmood. Huvitav, et ühe 1994. aastal tehtud uurimuse järgi oli vähim mainitud ajend õmblemiseks hea istuvuse saavutamine. Huvi istuvuse parandamise vastu korreleerus vastajate vanusega.
  • 19. sajandi keskpaigas oli USA-s naiste levinud üksteise riiete laenamine, et siis nende põhjal omale lõiked joonistada. Ilmselt võis seda teha nii õmblusi lahti võttes kui ka ilma selleta. Sellega seoses üks naljakas lugu ajaloost.
The colourful theft case of Lewina Miller, reported in the penny papers, illustrates the ingenuity some women exercised in a climate in which women often borrowed and remade each others' clothing:
Lewina Miller, alias, Lowina Beck, is the name of a damsel young and fair, whose occupation was to get hold of clothing under false pretenses, and dispose of it to the pawnbrokers. Lowina, it appeared, generally took board at different boarding houses, and passed herself off as a lady of independent fortune, and espying something worth carrying off, such as frocks, dresses, cloaks, &c, would exclaim, 'O dear! What a fit! How becoming! a tight sleever in the bargain! Bless me, how I would like to have one just like that, won't you lend it to me? I'll get one cut out by it, it's such a pretty bargain!' Her wishes generally being acceded to she would possess herself of the praised article and carry it to keep company with some others, received in the same manner, to the office of 'Money Lent on Deposit'. (Commodified Craft, Creative Community (Kathryn E. Wilson))
  •  Sain teada, et 19. sajandi keskel tuli siidi- või villaste kleitide kõik õmblused lahti harutada iga kord, kui seda pesta oli vaja. Kuivab ära ja õmbled jälle kokku. Jeesus Maria, see oleks küll päris tüütu.
  • Pärast õmblusmasina patenteerimist USA-s 1842. aastal tuli tootjatel kõvasti hagu anda, et masinaid ostma hakataks. Masina koostekvaliteet või muud säärased omadused polnud reklaamides absoluutselt mainimisväärsed, kuna rõhuti sellele, et uue masinaga saab tütarlaps õmmelda omale kleidi, mida kandes ta südameprintsi tähelepanu võidab. Teine variant oli, et kui mees naisele õmblusmasina ostab, teeb see naisel tuju heaks ja too andestab kõikvõimalikud patud. Sama käis õmbluskursuste kohta, mida õmblusmasinate tootjat korraldasid.
Blurring emotional and economic power, the narratives granted agency to women because of their prerogative over personal relationships. Women acted as determined negotiators within romantic relationships, bargaining their affections for a sewing machine. Emphasizing the sewing machine's ability to produce successful relationships, not straight stitches or stronger seams, promoters disassociated the machine from work and economic or industrial change. Advertisers cleverly, and humorously, empowered female consumer choice while preserving male economic power. ('Creating Consumers: Gender, Class and the Family Sewing Machine' (Nancy Page Fernandez))
Panen siia ühe reklaami, mille autoriõigus praeguseks aegunud on (pärit samast artiklist, kust eelnev tsitaatki).

Ning jätkates veel korra tsitaadiga N. P. Fernandezi sõnadega:
Both a tool for women's work and a modern consumer good, the sewing machine presented promoters with a complicated dilemma. The new household appliance might signify economic progress and modernity but, at the same time, for working-class families the machine connected women to homework and factory labour while for middle-class buyers machine ownership served as a reminder of the loss of servants. A mass market for family sewing machines also potentially levelled differences between social classes, further threatening its consumer appeal for the group most able to buy.
  • Joy Spanabel Emery oli maha saanud hästi põneva artikliga lõigete tööstuse arengust selle sünnist alates (Dreams on Paper: A Story of the Commercial Pattern Industry. See oli paraku nii huvitav, et üks moment ei jaksanud ma enam midagi välja kirjutada. Ei jaksa ka kõike ajalugu siin ümber jutustada, nii et kostitan teid mõne naljakama palaga. Näiteks ühe esimestena andis Butterick lõikeid välja ja 1867/70 aasta kataloogis soovitavad nad tütarlastel, kel on 1$, investeerida 0.50$ piiblisse ja 0.50$ korraliku õmblusmasina kogumisfondi. Nõuanne jätkub:

    [Y]oung men and ladies who are just sipping the sweets of connubial felicity, before you get a bed-stead, purchase a sewing machine. If you can't have both, sleep on the floor until you can earn enough with your sewing machine to pay for a bed-stead. Saw off half a dozen pieces of maple boards for dinner plates [...] [use] logs for seats.
     
  • 1925. aastal tõi McCall's turule prantsuse haute couture lõikelehed. Need ei olnud mingid järeletehtud koopiad, vaid päriselt võisidki osta endale võikuhinnaga näiteks Chaneli lõike.
    Lõpetuseks tsitaat samast J. S. Emery artiklist:
The companies' maxim can be summarized by a Standard Designer advertisement from 1917: 'There is nothing so cheap and yet so valuable; so common and yet so little realized; so unappreciated and yet so beneficial as the paper dress pattern. Truly one of the great elemental inventions in the world's history - Tissue of Dreams.'

Huvitavat oli artiklites muudki, aga kui ma siin edasi tsiteeriks ja refereeriks, oleks see juba natuke nagu plagieerimine. Nii et lugege ise, kas või mõnda üksikut artiklit.
Keegi võiks nüüd kätte võtta ja kirjutada samadel teemadel artiklid perioodi 2000-... kohta. Või on seda juba tehtud? Hipster housewives on juba mitu aastat pead tõstnud, kirjutamiseks on materjali küll ja veel.

Monday, September 16, 2013

Mika Keränen "Minu Supilinn"

Olen viimasel ajal püüdnud end noorema ja keskmise kooliea hingeeluga kurssi viia, lugedes lasteraamatuid, mille hulka sattusid ka Mika Keräse Rampsu salaseltsi tegemistest pajatavad lastekrimkad ("Varastatud oranž jalgratas","Vana roosa maja"). Need olid päris toredad, aga miks tekkis soov Keräse Supilinna heietusi lugeda, ei oskagi öelda. Kui siiani tundus ta minu andmetel olevat üks võrdlemisi meeldiv inimene, siis see Supilinna raamat tegi mind juba natuke umbuskseks. Eks ole, äärmiselt loll minust siin raamatu asemel inimest arvustada, aga see teos oli nii subjektiivne, et ma lihtsalt ei oska muudmoodi.

Endise Ülejõe asumi elanikuna ei ole mul Supilinnaga teab mis tundelisi sidemeid, kuigi nendin, et tegu on jalutamiseks kena kohaga. Muide, Keränen ise ei ole üldse Supilinna elanikki, ta on hoopis Karlovas elav eestistunud soomlane. Raamatu seisukohalt pole see aga eriti oluline. Küll aga saame teada, et Keräsel on aastate jooksul olnud Supilinna palju asju – kas siis sõprade juurde sauna või eri daamide kaissu ja rüppe. Ei pidanud palju lugema, kui juba tekkis tunne, et kõik normaalsed inimesed elavad Supilinnas ja kes seal elada ei taha, on ilmselt mingi tropp, kes vihkab ajalugu ja tahaks igale puumajale tule otsa panna.

Keräse abikaasa ja ta kahe tütre ema ei soovinud, et temast teoses kirjutataks. Autor on seda soovi austanud ja selle asemel pühendanud lehekülgi teiste naistele. Eraldi peatükk oli lausa rindadele ja nendega seotud mälestustele. Tule taevas appi! Kui ta siis lõpuks alandlikult tunnistab, kuidas ta pole oma naisega alati ehk nii käitunud, nagu pidanuks, tekib küll tunne, et raamatusse läinud lembeavaldused Kristiina Ehinile pole võib-olla parim viis millegi heastamiseks. Ehin polnud ainus, kelle asjus autor kuidagi tagantjärele sõna võttis – noh, et kunagi oli olukord, mil pidanuks justkui midagi ütlema, aga tollal jäi ütlemata ning nüüd oli siis hea võimalus (ühepoolselt) justkui sotid selgeks saada. Meil on muidugi vaba maa ja mu pärast tehku ta, mis tahab, aga ikkagi oli kentsakas seda raamatust lugeda.

Mu meelest oli Supilinna kirjeldus ja käsitlus kuidagi pealiskaudne ja naiivne, koosnedes mingitest puitasumi klišeedest (plastaknad on rõvedad, ahiküte on ikka täiesti teine tera kui keskküte, värvilised majad on toredad, peale joodikute on meil siin kõik nii vahvad loomingulised ja targad inimesed, kinnisvaraarendajad on debiilid jne). Ma ei taha neid hinnanguid üldse kahtluse alla seada, aga lootsin midagi uut ja huvitavat lugeda. Praegu võinuks "Supilinn" asendada nimedega "Kalamaja", "Uus Maailm" või kas või "Karlova" ja tunduks ikka üsna usutav. Tahtnuks rohkem teada saada, mis teeb Supilinnast Supilinna, sest seda, et Supilinn on puithoonetest koosnev agul, teadsin ma ennegi. Selle asemel sain teada asju Keräse isiklikust elust, millest ma parema meelega poleks tahtnud midagi teada. Aga katsun üle saada, sest ta lasteraamatuid loen ilmselt edaspidigi.

Saturday, September 14, 2013

Þórarinn Leifsson "Vanaema Huldi raamatukogu"

Olen korduvalt virisenud, kuidas lasteraamatud mind alt veavad. Küll on üks igav ja küll on teine hirmuäratav ja mis kõik veel. Lõpuks ometi läks õnneks ja sattusin 6. klassi kirjanduse õpiku soovitusel lugema islandi kirjaniku Þórarinn (Thórarinn) Leifssoni "Vanaema Huldi raamatukogu". Teos ilmus Islandil 2009. aastal ehk ajal, mil panganduskriis oli täies hoos. Kõik oli keerelnud ümber raha ja kirjanik pidas vajalikuks olukorda lastele selgitada.

"Vanaema Huldi raamatukogu" tegevus toimub saja viiekümne aasta jagu tulevikus, kus kõik on ülitehnoloogiline, kalk ja majanduslikule kasule orienteeritud ning maailma valitseb Kuldpank. Lugemist peetakse lastele kahjulikuks ja kuigi see otseselt keelatud pole, on pea ainsaks lugemisvaraks etiketid ja šampoonipudelid. Koolis õpitakse peamiselt intresside arvutamist ja muud  pangamatemaatikat. Inimesed on pidevas LED-ekraanide mõjuvallas, kõikjalt tungib peale reklaam, internet on juba aastaid keelatud. Ühesõnaga düstoopia.

Peategelane Albertína Haraldsdóttir asub oma ema ja isaga elama Kuldpuuri, eriti uhkesse uude kortermajja, kus peale nende ei ela kedagi. Ta vend on teadmata põhjustel kadunud, see-eest saabub ootamatult nende juurde elama hästi vana vanavanavanaema Huld, kel on kaasas hirmus palju raamatuid, mis senini kliiniliselt minimalistliku korteri millekski täiesti teistsugusest muudavad. Kogu raamatusegaduse pöörises märkab Albertina ühtäkki, et ta vanemad pole juba mitu päeva koju tulnud. Käivituvad sündmused, paljastuvad saladused ja lõpuks päästavad lapsed maailma.

Teose tegid minu jaoks lahedaks kohad, kus tundus, et "appikene, kui ma oleksin laps, hakkaks juba huul värisema ja nutt tikuks peale, sest kohe juhtub midagi õudset", aga siis ikkagi ei juhtunud. Samuti oli teose keel või vähemalt selle tõlge täitsa tore. Poldud piirdutud lihtlausete ja saja kõige sagedasema sõnaga. Vahepeal tundus asi natuke liiga mustvalgeks minevat, aga minu arvates läks see üle ja noortele lugejatele näidati ka pooltoonide võimalikkust. Nii et polnud selline päris titekas. Tore tõsise teema käsitlus igale kooli- ja muule eale.

Loe raamatu kohta ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehelt ja mingist asjalikust ingliskeelsest pdf-ist.

Monday, September 09, 2013

Mihkel Zilmer, Urmas Kokassaar, Anne. Lill "Normaalse söömise kursuste käsiraamat"

"Normaalse söömise kursuste käsiraamat" koosneb kolmest osast:
  • normaalse söömise lihtne aluskursus – peamised tõed ja reeglid;
  • normaalse söömise süvakursus – kõigi peamiste toiduainete kirjeldused, nende head ja vead jne;
  • normaalse söömise ülikoolikursus – haibid, dieedid, luulud, kolesteroolid jne.
Autorid on ette võtnud tänamatu töö: harida rahvastikku normaalse söömise asjus, samas kui kõigi meeli hullutavad erinevad ebanormaalsed dieedid ning kõikvõimalikud huvigrupid, kes oma finantshuvidest ajendatuna neid dieete propageerivad. "Normaalse söömise käsiraamat" lubab aga, et nemad on apoliitilised ja nende mõtted pole ideoloogiliselt kuhugi suunas kaldu. Lihtsalt kirjutatakse, millest mingi toiduaine koosneb, kuidas ta su kehas mingite asjadega reageerib ja mis selle kõige tulemus on. Kõik on kirja pandud kohati homeeriliselt naljakas kõnepruugis, kuna autorid on meeleheitel, sest inimesed tõmblevad liialt söömise teemadel ega oska normaalseid valikuid teha.

Kui Kokassaar ja Lill pole interneti andmetel väga kuulsad, siis Mihkel Zilmeri elu- ja teadustöö kirjeldus ETIS-es on nii pikk, et raske oli tema juttu mitte uskuda. Eriti mõjus mulle biokeemiateemaline sõnavara, millest ma pooltel juhtudel midagi aru ei saanud. See on selle raamatu võlu ja valu: räägitakse asjadest neid ülemäära lihtsustamata. Iseenesest hea, kui lugejat debiiliks ei peeta, teisest küljest polnud bioloogia ega keemia mu lemmikained, nii et ega ma neid asju eriti hästi ei mäleta. Mõnes mõttes on see ka ilmselt põhjus, miks see teos kunagi nii popiks ei saa saada kui mingi "Kahe nädalaga 50 kg kergemaks!"-sorti raamat. Normaalne toitumine on keerulisem, kui lihtsalt ühe toitainete grupi menüüst väljalülitamine või muu kiire trikk, millega erinevad dieediraamatud sind ära tinistada püüavad. Aga normaalset toitumist võib käsitleda ka loomuliku toitumisena, mistõttu ei tohiks see eriti keeruline olla. Igatahes õpetlik lugemine kõigile, kes oma tervise pärast pead vaevavad (ja ka neile, kes seda peaksid tegema, aga millegipärast ei tee seda).

PS Kes lugeda ei viitsi, kuulaku ERR-i arhiivist saadet, kus Mihkel Zilmer normaalse söömise teemadel räägib.