Thursday, October 31, 2013

"Ühe miljonäri lugu" Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat

Küll see Rein Sikk on ikka tegus mees! Mõtlesin, et ta on aktiviseerunud viimase 10-15 aasta jooksul, aga tuleb välja, et rahmeldas teine juba 90ndate alguseski. Nimelt oli Sikk 1991. aastal ellu kutsutud Nurmekunna nimelise Germanistika Sihtasutuse juhataja. Sihtasutus loodi, kui värskelt Wiedemanni keeleauhinna saanud polüglott Pent Nurmekund auhinnast sedavõrd meeleliigutus, et otsustas oma õelt päranduseks saadud miljon rublat annetada, et Virumaale omanimeline stipendiume jagav sihtasutus luua (Wiedemanni auhinda anti tollal välja Lääne-Virumaa Energia kolhoosi juhtimisel). Germanistikatudengitele ja muudele asjapulkadele jõudis sihtasutus raha jagada 12 aastat. Siis sai raha otsa (osa oli muide kaduma läinud Maapanga jamadega 1990ndatel) ja viimaste kroonide eest anti välja see hommage-teos. Väikeses tiraažis raamatut ei saanud ega saa muide kusagilt osta, sest kõik eksemplarid kingiti Nurmekunnaga seotud inimestele või raamatukogudele. Võib-olla mustal turul liigub mõni, ma isiklikult pidin lausa rahvusraamatukogu külastama selle lugemiseks.

Nurmekunnal oli pikk seiklusrikas elu, mida varjutasid sõjasündmused, tervisehädad ja kehv majanduslik seis. Memuaariaines missugune! Eks ta kirjutas ka oma eluajal mitu artiklit oma tegemistest, neid on ilmunud näiteks Keeles ja Kirjanduses. Siinne raamat koosneb kahest üleskirjutusest. Nurmekund luges 1990. aastal kaks korda oma mälestusi linti ja see on siis tulemus. Peale selle eessõna Rein Sikult, üks huvitav pala Tõnu Tenderilt ja lühidad mälestused Nurmekunna abikaasalt Salme Nigolilt.

Pent Nurmekund sündis 1906. aastal talupidajate peres. Esimese maailmasõja tõttu lükkus ta kooliminek edasi 12-eluaastani. Kuna mul raamatut käepärast ei ole, ei hakka päris eluloolist referaati kirjutama, aga tuleb märkida, et vaatamata pidevale ja elukestvale rahalisele kitsikusele õnnestus tal palju reisida ja õppida mitmes Euroopa ülikoolis (Taanis, Pariisis, Berliinis, Göteborgis jne). Jah, vahel tuli terve aasta teha hoopis põllutöid või teenida madrusena leiba laevadel, millega ta ühest riigist teise sõitis. (Põhja-Prantsusmaal seigeldes toitus Nurmekund peamiselt šokolaadist, kuna seda anti Taanist tulnud laeval madrustele ning ta oli seda ettenägelikult kõrvale pannud. Kuna peale šokolaadi ta tol ajal ringi hulkudes ei söönud, olevat ta sellest elu lõpuni isu täis saanud.)

Igal pool, kus ta käis, õppis ta keeli. Taani jõudnuna õppis ta taani keele näiteks kahe kuuga ära. Selle keelelembuse ja ringirändamise tulemusel oskas ta tõlkimise tasemel kokku ligi 70 keelt. Läbi igasuguste takistuste õnnestus tal 1954. aastal Tartu Ülikooli juurde luua oma orientalistikakabinet. Mõnes mõttes on see nimi vale, sest seal ei õpetatud mitte ainult ida, vaid ka Aafrika keeli. Nurmekund õpetas ja kes juba rohkem mõikas, pandi algajaid õpetama. Ise ta alati kuulas pealt ja kontrollis, kas ikka kõik õigesti on. Nii et suur tark ja õpetaja. Aga ma pean tunnistama, et ta memuaarid ei tekitanud minus sellist elevust nagu Ariste omad. Mitmes mõttes on nad sarnased mehed, aga mulle jäi mulje, justkui Nurmekund tegi kõike lihtsalt sellepärast, et nii sattus. Lennult kümneid keeli omandada on muidugi suurepärane oskus, aga mulle tundub, et tal ei olnud sisemist sundi keeltega tegeleda nagu Aristel. Nurmekund polnud võib-olla ka nii inimestesõber kui vadja memmede pärast südant valutav Ariste. Aga see on vaid minu tundmus ja arvamus põhiliselt kahe mälestusteraamatu põhjal.

Järgnevalt refereerivaid noppeid raamatust, mis mulle lõbu või huvi pakkusid.

Taanist Pariisi jõudnuna huvitas Penti "sealne kuulus ülikool" (Sorbonne siis või?), mille õppemaks oli Tartu Ülikooli omast 3–4 korda madalam (!). Aga tal polnud sedagi raha.

1937. aasta kevadel kirjutas ta rootsikeelse artikli Kihnu saare kohta, mille pealkiri oli "Lisandusi saare ajaloost koos arvamisega nime võimalikust päritolust". Ariste tegi seda muide väga maha. Oli siis Nurmekunnal õigus või mitte, sai ta mingi stipendiumi, millega Rootsi mingitele suvekursustele minna. Stockholmist sõitis ta rongiga edasi ja kohtus seal kellegi eestlasega, kes ise Austraaliasse pidi minema. Too kutsus Pendigi kaasa. Viimane nõustus ja jõudis lõpuks Göteborgis laeva pealegi, aga viimasel hetkel enne trapi üles tõmbamist hakkas tal kahju ja tuli laevalt maha. Ükskord Taanis pidi Nurmekund laevaga aga Jaapanisse sõitma, kuid jäi laevast maha.

1937. aasta sügiselt täiendas ta end Berliini ülikooli juures. Kui eluaseme otsimiseks läks, öeldi talle Humboldt-Stiftungis, et mitteaarialaste (st juutide) juures elada ei tohi. Nurmekund vastas; "Aga mina ise olen ka mitteaarialane, kuigi ma ei ole juut. Olen soomeugrilane." Selle peale ei osatud muidugi midagi kosta.

1939. aastal, kui algas teine maailmasõda, seikles Nurmekund Euroopast tagasi Eestisse. Taanist Eestisse sai ta Hermann Sergo laevaga. Tsiteerin Nurmekunda: "Mul on see reis praeguseni silme ees: kuidas me tulime mööda talvist merd ja kuidas ma esimest korda elus Neptuni nägin ja kuidas Neptun mulle oma ahinguga kõhtu lõi ja selle peale veel mingi kingituse andis. See toimus 1939. a jõululaupäeva õhtul, päeval olime sõitnud Kopenhaagenist välja". Nonii, mida see tähendama peaks? Kas merelained panid katuse sõitma? Nurmekund oli muide väga vapper meremees, erinevalt paljudest teistest oskas ta oma söömisi ja tegemisi nii valida, et ta ei pidanud kunagi keset söögiaega reelingu suunas jooksma, et üle selle end merre kergendada. Raamatu lõpus räägib Salme Nigol Neptunist ja tema seosest Nurmekunna rändamiskihuga sellise variandi: "Peamise tõuke rännakuteks andis aga merejumal Neptun, kes tuli kapten Sergo laeva jõuluööl 1939, elusad kalad pikas habemes, kaasas kohutavalt suur kingikott. Pent oli jäänud laevameeste rivi lõppu. Seniks oli kingikott juba tühjaks saanud. Neptun otsis ja otsis koti soppidest ja leidiski veel ühe saapa, mis oli täis tuletikke. Ta puudutas Penti oma hargiga ja ütles: "Igavesti pead sa rändama." Pärast seda nagu tõesti mingi võim oli sundinud teda ikka ja jälle kuhugi minema."

1944. aastal sattus Nurmekund sõjavangi, alguses Kohtla-Järvele, aga peatselt viidi ta sealt Karjalasse Segeža lähedale. Ešelonis oli umbes 1600 eestlast ja 400 muust rahvusest inimest – midagigi head selles olukorras selles mõttes, et Nurmekund sai siis võõrkeeltes suhtlemist harrastada. Rahvusvaheline seltskond oli ka laagris, kuhu nad viidi. Muidugi tuli seegi suurepärane olukord ära kasutada ja Nurmekund vehkis muudkui saksa, prantsuse ja rumeenia murdeid üles kirjutada. Pliiatsit ega paberit ei tohtinud vangidel ametlikult olla, aga mingi nipiga ta mingid kirjatarbed omale sehkendas. Kuna ta ei suitsetanud, kulus ta tubakatagavara keelejuhtidel tasumiseks. Osa sõjavange käis laagrist väljas linnas tööl ja Nurmekunnal õnnestus asjad sedasi ära rääkida, et need linnatöölised ta filoloogilised ülestähendusest posti panid ja Tartu Ülikooli seminari raamatukogu poole teele saatsid. Ametlik aadress ümbrikul võis olla üks põhjustest, miks need kirjad läbi lasti ja kohale jõudsid. Saadetud materjalide põhjal pidas Nurmekund pärast luksemburgi ja muude saksa murrete kohta Tartus loenguid.

1945. aastal sai Nurmekunnast ungari keele tõlk, sest linnalaagrisse toodi Ungarist sõjavange. Teati, et ta oskab keeli ja nii see ülesanne talle sokutatigi, ilma et keegi oleks küsinud, kas ta ka ungari keelt oskab. Midagi ta mingitest loengutest siiski mäletas, täpsemalt kümmet sõna, aga neist piisas, et ungari keeles madjaritelt küsida, kes neist saksa keelt oskab. Mingid asjad pidi ta siiski ungari keeles ära ajama, näiteks kirja panema ungarlaste isikuandmed. Muuhulgas pidi üles märkima ka sünnikoha. Nurmekund kirjutab, et ungarlaste abiga tuli tal see sõna meelde (születési éve). Lugesin ja mõtlesin, et jesssss, üks asi, mida ma tean ja Nurmekund ei tea! Nimelt tähendab születési éve sünniaastat, sünnikoht on hoopis születési helye.

1940ndate lõpuks oli Nurmekund tagasi kodumaal ja töötas muuhulgas näiteks kooliõpetajana. See värk talle päriselt ei istunud ja 1954. aastal oli ta tagasi Tartus ning tahtis ülikooli tagasi saada. Tollal oli aktuaalne sõprus Hiinaga ja ta lootis oma hiina keele teadmistega end ülikooli sokutada. Sellega oli aga probleem, sest polnud kedagi, kes saaks veenduda ta hiina keele oskuses. Saadeti siis Leningradi komandeeringusse, kus õnnestus õigetele inimestele tõestada, et ta ikka oskab seda hiina värki küll. Nii sai ta hiina keelt õpetama hakata, kuid umbusk ei kadunud ikkagi, sest mõni kahtles, kas see on ikka hiina keel, mida ta õpetab.

Kokkuvõttes võib ehk öelda, et tore, et tal arstiõpinguteks raha ei olnud, muidu oleks Eestil üks suur keelemees vähem. Teisest küljest, võib-olla oleks ta arstina vähiravimi leiutanud või midagi muud suurejoonelist teinud.

Ausalt öeldes ei tekita selliste suurajude memuaaride lugemine minus kuigi meeldivaid tundeid. Erinevus minu ja nende vahel on liiga suur, et mind inspireerida, umbes nagu kulturisti vaatamine ei tekita minus soovi end kokku võtta ja hommikuvõimlemisega algust teha. Ebameeldivaid tundeid süvendab asjaolu, et mingil momendil olen ma ehk paremas olukorras olnud kui need ajugurud, aga laiskus ja mõtteloidus on takistanud mind midagi supertarka tegemast. Nurmekund sai esimese maailmasõja tõttu alles 12-aastaselt kooliteed alustada ja majanduslikest raskustest tingituna ei läinud ta haridustee sugugi libedalt, pidevalt tuli vahepeal raha teenida, et õppemaksu tasuda või väljateenitud diplomi eest maksta. Samaealisena lürpisin ma mittetöötava tudengina oma keskküttega korteris herest juua ja kuigi ma ülikoolis kokku oma 12 keelt õppisin, tundub viimasel ajal, et ma ei oska oma emakeeltki, mis veel teistestki rääkida. Aga lõppude lõpuks - kui ma praegu geniaalne polüglott-teadlane oleksin, poleks mul ilmselt mahti blogida ja lasteraamatuid lugeda. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Tuesday, October 29, 2013

Peeter Sauter "Laiskade laste raamat"

Vahel tuleb elus ette, et oled küll teadlik mõne inimese olemasolust, aga teie teed ei näi kunagi ristuvat. Ja ega pole justkui põhjustki. Aga siis ühel heal või halval päeval mingil kummalisel ja ootamatul põhjusel ikka saate üksteist tundma. Mul on natuke selline tunne Sauteri loominguga. Ma ei ole ühtegi ta suurte inimeste raamatut lugenud ja pole välistatud, et ma ei tee seda kunagi. Olen temaga kirjanduslikult kohtunud Bukowski "Naisi" lugedes, sest tema oli selle tõlkinud. See raamat mind ei kõnetanud, nagu olen siin ehk natuke ülepaisutatult kunagi mõista andnud. Aga nüüd siis kohtumine lasteraamatus. Ei osanud kohe kartagi, aga näedsa.

Raamatus on vasakul lehelt jutt, paremal lehelt Alvar Jaaksoni tehtud eriti lahedad koomiksilaadsed joonistused. Nii et kes lugeda ei oska või ei taha, saab lugudest sotti ka pelgalt pilte vaadates. Ma tähti juba tunnen, mistõttu lugesin, mõtlesin mõtteid ja siis kahjuks lugesin Sirbist Peeter Helme ja Jürgen Rooste keskustelu sama teose kohta. Nüüd ei saa ma nende tõlgendusi peast välja ja väga raske on midagi originaalset kosta. Sauteri lugusid lugedes tundus vahepeal, nagu loeks Harmsi. Nagu Peeter Helme mainis, võiks laiskade laste raamatu välja anda samas formaadis kui Harmsi "Ootamatu joomingu" ning retseptsioon kujuneks täiesti teistsuguseks (hm, kas see töötaks ka vastupidises suunas?).

"Laiskade laste raamatu" jutustaja on nagu meedium laste- ja täiskasvanutemaailma vahel - näitab suurtele väikeste maailma ja vastupidi. Sauter on vist üldiselt tuntud rõveduste poolest, see raamat oli aga üsna viisakas (kui pepuussi sünnipäevalugu välja arvata võib-olla). Küll aga puudutati elulisi teemasid, mis on tavaliselt lasteraamatute jaoks vist liigagi elulised – isal pole Kinder muna jaoks raha, sest see kulus õlle peale; ema väsib ära ja põgeneb kodust; vanemad tülitsevad jne. Sekka absurdi, milleks mõnes olukorras vist vaid lapsed võimelised on. Mu vaieldamatu lemmik oli lugu tüdrukust, kes sai lapse ning sai seejärel emaks ja naiseks, sai veel lapsi ja väsis ära. Läks õue suitsu tegema ja põgenes kodunt ära. Politseinikud viisid ta koju tagasi. Lapsed ei pahandanud emaga, poeg Arnold kutsus aga politseiniku tuppa ja pakkus talle morssi. Teine lemmiklugu oli mul Kinder kanast, kes Kinder mune munes. Ei mäleta küll enam, kuidas isa Kinder kana sai osta, kui tal Kinder muna jaoks raha polnud.

Lugesin ja mõtlesin, et ei kujuta ette last neid palu lugemas. Tundusid kuidagi ettelugemiseks mõeldud. Võib-olla sellepärast, et sihtgrupp tundus olevat nii noor, et sellised loevad äärmisel juhul alles trükitähti, kui neidki. Osa (või kõigi? ei mäleta enam) lugude jutustaja oli täiskasvanu, ilmselt on selgi roll mängida.

Sunday, October 20, 2013

Jeff Kinney "Ühe äpardi päevik"

2004. aastal hakkas Jeff Kinney netis avaldama koomiksit "Diary of a Wimpy Kid", 2007. aastal õnnestus tal see raamatuna avaldada, 2010. aastal valmis sama pealkirjaga film ning 2011. aastal ilmus teos eestikeelsena. Tegelikult on tegu sarjaga - mullu ilmus seitsmes osa ja eesti keeles on neid vist neli ilmunud.

Raamat näeb välja täpselt nagu koomiks, millele eespool viitasin. Ühest küljest muidugi lahedad pildid, tore ja äge ja mis kõik, aga kui koomiksit lugedes on Comic Sans-ilik kiri aktseptaabel, siis suuremas doosis ehk raamatuna pidin ma tüpograafilise trauma saama. Kuna font ei sisaldanud ilmselt alguses eesti keele täpitähti, on need pärast lisatud. Midagi näib aga olevat valesti läinud, sest täppide või tildega minusklid on umbes sama suured kui ülejäänud tekstis leiduvad majusklid. SeetÕttu oli lugedes tunne, nagu peaks neid sÕna keskel asuvaid tÄhti kuidagi hÄÄlduses esile tÕstma.

Kui nüüd halast üle saada ja sisuliste küsimusteni jõuda, siis pean tunnistama raamatu toredust. Lasteraamatud, mis ei moraliseeri, teevad tuju heaks ja meele rõõmsaks. Ei tea, kuidas sari edasi läheb, aga loetud osa erilisi elu õppetunde ei pakkunud. Peategelane Greg oli küll äpard, aga mitte kõige äbarikum, pigem selline keskpärane põhikooli teise astme poiss, kelle kulul vahel teised nalja tegid, aga kes isegi teistele vahel käru keeras. Õpiedukuski polnud tal ekstreemsusesse kalduv, pigem selline tubli keskmine. Seega üldplaanis ilmselt paljudele samastamisvõimalust pakkuv tegelane.

Mingit erilist süžeed teoses polnud - ühel päeval juhtus üks asi, teisel päeval teine, ilma et oleks toimunud mingi loogiline kulgemine lõpplahenduse suunas (tegelikult lõppeski teos minu meelest päris suvalise koha peal). Põhjus on ilmselt teose žanris - romaan koomiksites -, sest eks sedasorti koomiksidki ole pigem sellised sketšilaadsed, mitte peatükid mingist suurest romaanist. Teisalt muidugi on päevikuvorm ka juba selline, et sündmused algavad ja lõppevad suvalisel päeval, mis ei pruugi kokku langeda põrutavate sündmuste alguse ja lõpuga. Ning lõppude lõpuks on teos osa sarjast, nii et mis siin ikka liiga varakult otsi kokku tõmmata.

Saturday, October 19, 2013

Aapo Ilves, Jaan Pehk, Contra, Alar Pikkorainen "Isa sokk on matkasell"

Tasapisi võib lugejal tekkida arvamus, et siinkirjutaja näol on tegemist a) lapse; b) lapsevanema või c) lapsemeelsega. Tegelikult ei ole ma ükski neist, kuid töötades keskkonnas, kus kogu aeg jäävad ette, silma ja jalgu lasteraamatud, satun neid ka läbi lugema. Trükitähtedes lugevale lapsele mõeldud sokiraamatut kutsus mind lugema pealkiri, mida ma võrdlemisi naljakaks pidasin. Paraku oli see naljakam kui sama pealkirja kandev A. Pikkoraineni luuletus. Õigupoolest oli luulevalimiku pealkiri naljakam pea kõigist luuletustest. Contra ja Pehki luuletused olid veel võrdlemisi meelelahutuslikud (nt Contra luuletus, mis algas ridadega hei, mine õige muhvi, neid! / miks pugid vaid neid muffineid), aga Ilvese omad panid õlgu kehitama ja Pikkoraineni omad tekitasid peamiselt wtf-sorti emotsiooni. Raamatu illustratsioonide autor on samuti Pikkorainen, kes laiemale publikule on tuntud Kosmosemuttide joonistajana. Siinsed pildid tekitasid minus mitmesuguseid küsimusi (peamiselt küll siiski lihtsalt ebameeldivaid emotsioone). Miks on piltidel kujutatud naistel väga avarad dekolteed ja suured tissid? Miks on lopsaka büstiga kaunistatud isegi kasse, kes (väga meelalt) koerpolitseiniku ümber aelevad? Maitseasi ilmselt, aga mulle ei meeldinud see kosmosemutilik esteetika lasteraamatus. Mida sihtgrupp sellest arvab, ei oska ma arvatagi.

Wednesday, October 02, 2013

Piret Raud "Printsess Luluu ja härra Kere"

Ema süüdistab printsess Luluud igaõhtuses hambapastatuubi tühjakssöömises. Luluu süüd omaks ei võta ning asub ise pahalast varitsema. Selgub, et pastamaias on härra Kere, kes end igal õhtul tuubitäiega kokku harjab. Ta on nimelt luukere, kes elab salaelu kuninga kapis, kus ta seltsiks on ainult sõber lips (kes ei oska rääkida, aga abiks ikka, eks ole). Härra Kere peab valvama kuninga suurt saladust, kuid maskeerituna printsessiga kohvikusse minek käivitab pöörased sündmused, mille käigus saladus kaotsi läheb. Otsinguil kohtuvad Kere ja Luluu muuhulgas kodutu Väino, endise professori Sokratese ja äksi täis kalaluu Kerberosega. Eks lõpuks selgu ka kuninga saladus, mida ta nii kiivalt varjamisväärseks pidas.

Lahe, kui lasteraamatu moraalsed õppetunnid on seotud igavikuliste poliitprobleemide ja võimu ja vaimu võitlusega. Saame teada, et tõde on parem kui ilus vale ning kogu ühiskonna heaolu üle ei saa otsustada kuninga kaaskondsete elutingimuste põhjal. Veel lahedam on aga loo absurdimaigulisus. Vahepeal tundus, nagu loeks mingi Daniil Harmsi eriväljaannet lastele. Tegelased ja nende omadused olid minu kui lastekirjandusevõõra jaoks heas mõttes ootamatud (millal sina viimati lasteraamatus kaltsuvaibategijast kodutut kohtasid?). Siinkohal ei saa jätta mainimata mu vaieldamatut lemmiknalja raamatust: nimelt küsis printsessi hoidjatädi Hüatsint filmitäheks maskeerunud Kerelt, ega too Ritsard Keret ei tunne. He-he-he! Kõigest ägedusest hoolimata pole ma kindel, kas ma 5–6-aastaselt seda raamatut nii väga nautinud oleksin. Raske öelda, aga mis mul enam sellest, sest ega ma ise enam viieaastane pole. Igatahes järgmistel Piret Raua raamatutel käisin juba raamatukogus järel.