Wednesday, November 20, 2013

David Almond "Poiss, kes ujus koos piraajadega"

Panin kaanepildi sellepärast nii suurelt, et Oliver Jeffersi illustratsioonid olid mu lemmikosa raamatust.

Raske on kirjutada raamatust, mille kohta olen nii palju haipi ja head lugenud-kuulnud, kuid mis mind ennast võrdlemisi ükskõikseks jättis. Kuna ma nagunii viimasel ajal siin blogis peamiselt undan ja virisen, tahaks lõpuks kiita ja õhata, aga ju ma loen siis valesid raamatud. Kuid naaskem piraajade juurde.

"Poiss, kes ujus koos piraajadega" on nagu imemuinasjutu õpikunäide. Sugulaste juures elav orbpoiss Stan lahkub kodunt, kuna pärast kalatehase kinnipanemist kaotas ta onu mõistuse ja tegi nende kodust konservitehase. Parasjagu on linnas tivoli, millega Stan ühineb ja edasi seikleb. Tuleb ette hirme, kahtlusi, eneseületamist, sõprust, omajagu ebatavalisust ja üleloomulikkust jne. Mis lõpus juhtub, on ette teada ka kõige väiksematel lugejatel, sest raamatu pealkiri ütleb selle kenasti ära – Stan ületab hirmud ja... ujub piraajadega! (Mis ajast on hea mõte lasteraamatu lõpp pealkirjas ära öelda?)

Sisu jättis mind vist ka sellepärast külmaks, et olen viimase paari kuu jooksul lugenud vähemalt kaht lasteraamatut, millest mõlemast oleks nagu elemente piraajaraamatusse võetud. See ei ole muidugi Almondi süü, aga see ei muuda asjaolu, et ma oleksin seda kõike justkui juba lugenud. Nt tivoli – vt Piret Raua tsirkuseteemat "Ernesto küülikutes", alternatiivsete inimestega minemajooksmine – vt Cathy Cassidy "Dizzy" ja peategelase seiklused hipide laagris jms. 

Huvitavamaks läheb asi siis, kui mõtiskelda kirjaniku jutustamisviisi ja -vahendite üle. Näiteks tuleb ette otsade lahtijätmist. Kirjanik rõhutab, et tegu on pelgalt looga ning väike lugeja võib ise otsustada, kuidas miski lõpeb. Kui ma oleks 9-aastane, siis see ei meeldiks mulle ja ma ilmselt mõtleks, et nõme kirjanik, kes ei viitsinud ise välja mõelda, kuidas lugu lõppeda võiks (ma ei olnud eriti fantaasiarikas laps).

Siis torkavad lugejale muidugi silma keelelised võtted. Läbi raamatu on roll täita ühel tegelasel, kes pole mitte ainult paha, vaid ka rumal. Rumalusest saame aimu ta vigase kõnepruugi kaudu. Konkreetseid näiteid ei viitsi otsida, aga ta võis näiteks öelda potentsiaalse asemel potensiaalne või transpordi asemel trantsport. Tegelikult see vigasus oli natuke lihtlabasem, ikka selline, millest ilmselt lapski aru saaks.

Kui Stan tivoliga ühines, võttis Dostojevski-nimeline mees ta oma tiiva alla. Dostojevski puhul torkab silma keelekasutus, mis peaks vist olema mingi murre. Kuna ma lugesin eestikeelset tõlget, jäi mulle segaseks, kuidas see kõik originaalis võis olla. Guugeldasin. Keegi väitis, et tegelane kõneles sellist põhjapoolset inglise keelt. Mul puuduvad kokkupuuted tõlketeooriaga, aga puusalt tulistades pakuks, et ka eestikeelses tõlkes peaks olema mingi murdekeel. Laused "Nii et lepeta oma muretsemine, poju. Me oleme su pere njuud ja me vaatame su jergi." või "Sa pjaad jeudu koguma, Stan. Pardikeste engitsemisleti pidamine ei ole kerge töö." ei seostu minu jaoks ühegi eesti murdega. Murdeõpikust ei viitsinud üle vaatama hakata, nii et võite mind parandada, aga... Või peaksid need njuud ja pjaad märkima vene aktsenti? Palju küsimusi, vähe vastuseid!

Mis veel tõlkimisse puutub, siis tuli ette natuke kummalisi möödalaskmisi. Eredaimalt jäi meelde midagi sellist nagu "absoluutselt positiivselt ja kindlasti". See ei ole küll eesti keele moodi... Aga mul on kahtlus, et "Poiss, kes ujus koos piraajadega" võib olla tõlkija Kaarin Kivirähki esimene tõlge ja selle pärast ei taha ma rohkem viriseda.

Nagu öeldud, on pildid toredad. Tuletasid meelde Jean-Jacques Sempé "Väikese Nicolas'" illustratsioone, ainult et Oliver Jeffersi omad on nagu natuke nukramad.

2 kommentaari:

Evelin Kullman said...

Aitäh põnevate arvamuste eest! Olen David Almondi sulest lugenud tema esikteost Skellig, mis on mulle meelde jäänud kui tõeliselt armas ja natuke müstiline raamat. Midagi negatiivset (näiteks tõlke kohta) ei meenu, aga lugesin seda päris ammu - peagi pärast eestikeelsena ilmumist kui ise ülikoolis esimestel kursustel õppisin. Võtsin riiulist välja, loen üle.

Esta said...

Too "Skellig" oli mu mäletamist mööda ka teise tõlkija tõlgitud, nii et ilmselt on selle tõlkijakäekirigi teistsugune (ilmselt parem...).

Post a Comment