Tuesday, January 21, 2014

Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat"

Nagu arvata oli, algas mu lugemisaasta ebaõnnestumisega, sest 2014. aasta esimene läbiloetud raamat ei ole "Omadusteta mees" I või Andrus Saareste "Kaunis emakeel", nagu endale lubatud sai, vaid hoopis Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". Paraku on Tallinna raamatukogudes tegu niivõrd defitsiitse kaubaga, et kui kolleeg mulle seda edasilaenamiseks pakkus, ei saanud ma ei öelda (liialdan, tegelikult muidugi oleks saanud).

Asusin lugema lootusega, et puruneb mu eelarvamus Kristiina Ehinist kui kaunis-õilishingsest märsilohistajast-sallitallajast. Jah, tunnistan, et see on minust eriti nõme, kuna ma ei teadnud temast enne praktiliselt midagi ning ta luuleloomingust olin läbi töötanud umbes kolm luuletust. Eelarvamus sai muide purustatud, nii et vähemalt selles mõttes läks lugemine asja ette. Kuid alustagem algusest.

"Paleontoloogi päevaraamat" ilmus Petrone Printi "Aja loo" sarjas. Olin enne lugenud Maimu Bergi "Moemaja", nii et ma ei olnud enne Ehini teose lugemist päris täpselt aru saanud, kas sarjas ilmunud teosed on pühendatud kindlale ajastule või kindlale ajastule mingis kindlas kohas. Natuke ajas see mind segadusse ka lugedes, sest ootasin miskipärast palju Rapla-juttu, aga leidsin vast sama palju Viljandit ja muidki kohti. Kaetav ajavahemik ulatub 70ndate lõpust 90ndate lõpuni, äkki isegi 00ndate alguseni. Minu arvates võinuks keskenduda näiteks 80ndate Raplale, oleks kuidagi kontsentreeritum olnud. Praegu oli teos minu arvates natuke lahja ja ei mõjunud ühtegi ajastut iseloomustavana. Pigem oli see tõesti päevaraamat, mille alapealkiri võinuks olla "Tütarlapsest sirgub naine" või "Inetust pardipojast naeruväärselt fotogeeniliseks hinnatud poetessiks, kel on olnud hästi tore perekond".

Päevaraamat, nagu arvata võib, on väga isiklik žanr. "Paleontoloogi päevaraamat" on küll tegelikult pigem metapäevaraamat, kuna sisaldab vaid lühikesti katkendeid sellest nii öelda originaalpäevaraamatust (mis jätab küll pigem konstrueeritud kui ehtsa ja päriselt olemas oleva mulje). Lugeja tutvub Kristiina Ehini, ta kahe õe, ema Ly Seppeli ja isa Andres Ehiniga. Nende pereelu tundus lugedes nii mõnus ja tore. Illustreerivad fotod joonisid seda veel kuidagi eriti alla.

Kodune elu oli lausa nii kena, et koolielu ei suutnud sellele kuidagi konkurentsi pakkuda. Juba esimene koolipäev oli halba ennustav. Nagu ikka, oli igal juntsul isiklik abiturient, kelle käest kinni pidi hoidma. Kristiinale sattus abiturient Heidi, "pikk laialivalguva kehaga neiu", kes oli "ükskõiksuse tainast maski" ette tõmmanud. Mitte et too Heidi milleski otseselt süüdi oleks olnud, aga sellistes toonides esimese koolipäeva kirjeldus häälestas mind ette kaasa elama jubedale koolipõlvele. Ma ei eksinud! Kristiina ei kuulunud küll ei heidikute ega esimimmide hulka, ometi tundis ta end koolis ebamugavalt, eelistas kodustega aega veeta ja valetas maad ja ilmad kokku, et enne tundide lõppu koju pageda. Siis veel see koolikiusamine ja selle kirjeldus... Ei midagi šokeerivat, ilmselt kooliaeg nagu kooliaeg ikka. Kuid mulle pakkus see samastumismomenti, sest paistab, et ka mina olen süngetooniliste algkoolimälestustega vähemuses.

Mõneti hämmingut tekitav oli lugeda autori kiiret kujunemist poisipeaga omaette kõrvalseisjast poistega semmivaks teismeliseks. Mul oleks nagu lugedes midagi vahelt ära jäänud. Kuidas nii, et alles taidles ja valetas nii mis mühises, et vaid koolist varem koju saaks, aga ühtäkki polnud enam vigagi ja käis juba selline harilik põhikooli III astme edvistamine. Algklasside mälestuste põhjal oleksin valmis olnud selleks, noor daam puhkeb õide alles nii gümnaasiumieas. Aga ega ma ei virise, ainult tore, et tal hästi läks.

Pean nõustuma blogija Sehkendajaga, kes märkis, et jutt ei vii kuhugi välja. Vahepeal tundub, et nonii, kas siis nüüd...? Aga siis hakkas mingi muu liin arenema, ma lasin end sellega kaasa viia ja ühtäkki märkasin, et mind oli tillist tõmmatud. Nii et selline väikestviisi justkui jälgede segamine käib ja minu puhul täiesti töötas, sest ma ei leidnudki lõpuks asja tuuma üles. Kogu paleontoloogiateema mõjus veidi punnitatuna, sest minu jaoks jäi see minevikupärandi temaatika tagaplaanile. Praegu kirjutades tundub, nagu seda paleontoloogiat poleks olnudki... Või püüan ma praegu lihtsalt vabandusi leida asjaolule, et pole sellest siin üldse kirjutanud? Igatahes esiplaanil oli minu arvates pigem kauni poetessi kujunemislugu ja niisama kena eluke, sekka väikestviisi feministlikke mõtteid ning selja ootamatult sirgeks löömist.

Niisiis - raamatuna jättis kustuva elamuse, mis praeguseks vaat et kustunud on, kuid vähemalt revideerisin oma nägemust ühest minu jaoks võõrast luuletajast. Asi seegi vist?

Tuesday, January 07, 2014

Veel üks 2013 kokkuvõte (2/2)

Nagu lubatud jätkan oma eelmise aasta kokkuvõtet. Eelmises postituses jäid mul puutumata teosed, mida ei osanud muud moodi liigitada kui "lihtsalt ilukirjandus". Muidugi ükski nendest tegelikult väga lihtne ei olnud. 
  • Vladimir Sorokin "Tuisk" ja "Opritšniku päev". Sorokin on üks neist autoritest, keda ma kellelegi ei soovita. Esiteks ei sobi tema teoste sisu nõrganärvilistele (ega teine kord ka tugevama närvikavaga inimestele) ja teiseks võib juhtuda, et soovitajasse endasse hakatakse kahtlaselt suhtuma. Siiski ei häbene ma öelda, et mulle meeldib tema teoseid lugeda, kuid paraku polnud ma mitu head aastat tähelepanu pööranud sellele, kas mõned ta uuemad teosed ka eesti keeles saadaval on. Eelmise aasta alguses leidsin enda imestuseks raamatupoest lausa kolm tõlgitud šedöövrit, mida veel lugenud polnud. "Suhkrust Kreml", mis "Opritšniku päevaga" peaks mingi realistlike sugemetega düstoopilise terviku moodustamata, on mul veel lugemata. Loetutest meeldis mulle rohkem "Tuisk", mis sattus kätte sobivalt eelmise aasta jaanuari alguses, kui väljas möllas suur lumi. Midagi selle kulgemises sobis mulle väga hästi. Tunduvalt teravam "Opritšniku päeva" jättis aga leigeks. Eks näis, mis "Suhkrust Kreml" toob.
  • Chuch Palahniuk "Damned" ja "Doomed". Ma ei oskagi kohe midagi öelda selle 13-aastase surnud tüdruku kohta, kes esimeses raamatus seikleb kahtlastel asjaoludel põrgus ja hiljem maa peal kummitusena üritades oma vanemaid hukatusest päästa (see kõlab palju süütumalt, kui teosed tegelikult on). Tõele au andes need lood väga ei meeldinud mulle ja viimasel ajal loen Chucki lihtsalt sportlikust huvist. Me kasvasime temaga lahku arvatavasti aastal 2007, peale Ranti, aga see selleks. Kusjuures preili Madison Spencer'i seiklustele on tulemas õige pea ka kolmas osa, millest Chuck teile ise lähemalt räägib.

  • Ludmilla Petrushevskaya "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last" on raamat, mille lugemisega on tore kohvikus vahele jääda. See oli mõnus vene absurdisugemetega lühijuttude kogu, mis sattus mu kätte eelkõige oma kurioosse pealkirja tõttu ja kuna oli allahinnatud. Soovitan soojalt kõigile, kes Harmsist või Pelevinist lugu peavad. Üks mõnusamaid lugemiselamusi sel aastal (kui ma seda tiitlit juba enne kuskil välja ei jaganud).
  • José Saramago  "The Lives of Things" oli üks nendest raamatutest, mis ma aasta lõpus soetasin, et oma lugemiskvoot täis saada ehk siis, see oli mõnusalt õhuke (päris jube minust, eks). Järjekordne suurepärane lühijuttude kogumik. Tõesti kaunilt kirjutatud sünge huumoriga vürtsitatud lood erinevate esemete ja asjade elukäigust. Kolm lugu kuuest olid ka poliitiliselt laetud nagu eessõnast välja tuli, peegeldades elu ja olu 1960ndatel ja 70ndatel aastatel Portugalis Salazari režiimi all. Mulle jäi kindlasti palju peeneid nüansse tajumata, aga sellegi poolest oli hea lugemine.
  • Günter Grass "Vähikäigul" sai loetud kuna tundus, et on aeg võtta ette midagi, mis täidaks tõsisema ilukirjanduse janu. Pealegi kuidas saab nii, et endast lugupidav kirjandushuviline (mina) pole lugenud ühtegi Grassi teost ("He is widely regarded as Germany's most famous living writer."). Ma pole saksa keeles eriti tugev, aga aiman, et seda teost oli igavene nuhtlus tõlkida. Üpris ebatavaline ajavormide kasutus eesti keele jaoks ja seetõttu läks ka lugemine ootamatult aeglaselt. Muidu II maailmasõda, natsid, esivanemate taak, mis ikka ja uuesti pead tõstab. Huvitav.
  • David Wong "John Dies at the End" ei ole kindlasti tõsiseltvõetav kirjandus. Ilmselt on see teos süüdi selles, et Goodreads hakkas mulle saatma roosades värvides Young Adult Newsletterit. Kahtlased droogid, kummitused, koletised, heidikud, ajas rändamine ja muu äks. Armastust oli ka. 2012 on sellest isegi film välja tulnud. Kõlbas meelelahutuseks küll, aga soovitaksin selle asemel lugeda parem Danielewski teost "House of Leaves".
  • Michel Houellebecq "Whatever" oli hea lühike raamat, aga rohkem kui teost ennast, mis vajus teise kolmandiku peal minu jaoks täiesti ära, nautisin ma Toby Litt'i poolt kirjutatud eessõna. Kui varem oli minu jaoks eessõna mingi tüütu asi, mille peaks läbi lugema, siis siit edaspidi olen ma hakanud eessõnale, kui omaette kunstivormile, rohkem tähelepanu pöörama. Lugesin just uuesti selle kahelehelise eessõna läbi lootuses, et saan mõnda paremat pala teiegagi jagada, aga see on ainult tervikuna toimiv, nii et jääte ilma.
  • William Gibson "Zero History" kuulub "Pattern Recognitioni" ja "Spook Countryga" samasse Blue Ant maailma. "Pattern Recognition" mulle täitsa meeldis, aga "Zero History" oli täielik vusserdis. Suht jama kui viimase kolmandiku peal tuuakse sisse tegelane, kes oskab ja teab kõike ning lahendab tekkinud segaduse kärmelt ära. Nõme lihtsalt! Ma arvan, et kolmandat raamatut vast enam lugema ei hakka. 
Eelmise aastaga on nüüd lõpparve tehtud. Uude aastasse lähen lubadusteta ja võtan ette selle, mille järgi parasjagu isu tuleb. 

Friday, January 03, 2014

Veel üks 2013 kokkuvõte (1/2)

Nagu Estal õnnestus ka mul sel aastal sooritada isiklik lugemisrekord. Domineervamaks olid populaarteaduslikud ning ulme žanrisse kalduvad teosed. Üritasin ka teadlikult eesti ulmekirjandusse piiluda, kuid sain sealt ühe päris traumeeriva lugemiskogemuse, millest ehk allpool. Lisaks veel visuaalne trauma, millest ei pääse vist keegi, kes Fantaasia kirjastuse raamatutega kokku peab puutuma. Ma ei saa täpselt aru, kas see peaks olema kitš või nali või midagi muud, mis minust mööda läheb, aga päris hirmus vaatepilt on need raamatute kaaned. Sellega seoses - siin üks väga lõbus postitus ZA/UM blogist Aleksander Rostovilt, kes üritas kirjastusele oma abistavat kätt ulatada kujunduse parendamiseks. Traagilisel kombel ei läinud see läbi. Illustreerimiseks siia viimane Fantaasia väljaanne, mis teenis poes minu käest valju naerupahvaku.


Nii et tegelikult ikkagi on naljakas. Aga jah, vabandan oma kitsarinnalisuse pärast. Nüüd asja juurde.

(Auto)biograafilise sisuga teosed

Ma pole eriline biograafiate fänn, aga peale seda kui lugesin 2012. aastal Arnold Schwarzeneggeri eluloo läbi, siis mõtlesin, et polegi nii imelik või igav, kui lugeda inimese kohta, kes huvitav tundub. Sel aastal, siis võtsin ette järgmised.
  • Bruce Thomas "Bruce Lee: Fighting Spirit" - ma küll pole suurem asi kungfu filmide fänn, aga Bruce on lahe. Sain palju põnevat teada erinevate võitluskunstide ning Hong Kongi filmitööstuse kohta. 
  • Daniel Tammet "Sündinud sinisel päeval" - minu arust autistid on toredad ja huvitav oli lugeda ühe savanti mõtteid ja kogemusi sellest, kuidas elada ühiskonnas, mis sind väga aktsepteerida ei taha ja millest sa ise ka väga huvitatud ei ole.
  • Kurt Vonnegut "We Are What We Pretend To Be: The First and Last Works" - kaks lugu Vonneguti sulest, nagu pealkirigi ütleb - esimene ja viimane. Kindlasti mitte parimad, mis ma temalt lugenud olen, aga kõrvuti annavad huvitava pildi autorist ning tema teekonnast.
Ulme

Kui üle-eelmisel aastal domineeris mu sci fi riiulil Ursula LeGuin, siis 2013 oli Philip K. Dicki kesksem. Varem olen teda trotslikult vältinud, kui liiga populaarset meest, sest paraku olen ma otsustanud, et asjad, mis meeldivad paljudele saavad olla ainult keskpärased. Aga ei saa Dickist üle ega ümber. 
  • Philip K. Dick "Total Recall" ja "Do Androids Dream of Electric Sheep?". Androidi raamat on vana klassika ja iseenesest tore, kuid ei jätnud nii sügavat muljet kui tema lühijuttude kogumik "Total Recall", mis sisaldas ka sellenimelise filmi ainest "We Can Remember It For You Wholesale" (aktsepteerin ainult Arnoldiga varianti). Lõplik kogemus oli veidi paranoiliseks tegev, aga seda heas mõttes. Mu lemmikuks sai "The Exit Door Leads In", mis kuidagi ideaalselt illustreeris mõtteid, mis mul peas mõlkusid tol hetkel ja õõvastavalt naljakalt mõjus "The Pre-Persons", mis kajastas autori suhtumist aborti (no andke andeks, aga what the hell, Dick!).
  • Karel Čapek "R.U.R. & War with the Newts". Klassikute klassika. R.U.R on omapärane näidend robotitest, kus muuseas kasutati esimest korda üldse sõna "robot". "War with the Newts" oli väga kummaline kogemus, mis jälitab mind aega-ajalt siiani. Lugesin kuskilt, et Čapek väljendas selle teosega oma nägemust teisest maailmasõjast, mis on veidi painav mõte, sest iga kord kui ma seda väidet teose võtmes analüüsin ei taha ma tulemusi uskuda. Väga huvitav...
  • Greg Bear "Women in Deep Time" - lühijuttude kogumik, mille peategelasteks on naised, mis antud žanris pole just paraku kõige levinum nähtus. Üks mu selle aasta lemmikumaid teoseid. Greg Bear on autor, kellelt kindlasti veel midagi lugeda tahan.
Eesti ulme
  • Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana, Jaagup Mahkra "Saladuslik tsaar" - üks väheseid Fantaasia kirjastuse raamatuid, mille kaane kujundus oli isegi kena. Kui keegi veel aru ei saanud, siis on tegemist eesti ulmekirjanike jutukoguga. Sisaldas isegi päris mitu head lugu. Minu lemmikuks osutusid Maniakkide Tänava "Stardiloendus" ja  Metsavana humoorikas "Laenatud elu". Kuna mulle isiklikult mingi pseudokeskaegne  ja vana eesti temaatika peale ei lähe, siis väga libedalt see kogumik ei edenenud. Aga jah, muidu teinekordki. See siis kuulub mu positiivsete kogemuste hulka.
  • Marje Ernits "Kuukerija" - teos, mille lugemist ma olen üritanud mälust kustutada. Autor oli metafooride, allegooriate ning omadussõnadega mõnuga hoogu läinud, nii et lugedes hakkas liiga tihti piinlik. Sisust ma parem rääkima ei hakkagi. Ühesõnaga see kirjastiil ja sõnakasutus mulle üldse ei istunud. Pole väga ammu lugenud midagi, mis mulle nii vastumeelne on. Aga läbi lugesin! 
Populaarteaduslikud ja muud mitteilukirjanduslikud lektüürid
  • Susan Bordo "Unbearable Weight: Feminism, Western Culture, and the Body". Kindlasti mu lugemisaasta kõige tõsiseltvõetavam ja sisukaim teos. Valgustav ja veenev ja mis kõik. Välimuse, keha ja kaalu teema on minu jaoks läbi elu kuidagi painav ja häiriv olnud, nii et tore oli tõdeda, et see kõik ainult minu peas ei toimu ja inimesed võtavad neid teemasid tõsiselt. 
  • Daniel B. Freeman "Paranoia: The Twenty-First Century Fear". Ostsin selle raamatu peale seda, kui keegi mind paranoiliseks nimetas. Kiire ja tore lugemine. Tuleb välja, et ma kuulun tõesti nende inimeste hulka, kes kõige suurema tõenäosusega paranoia ikke langevad. Samuti andis soovitusi, kuidas paranoilistest mõtetest lahti saada. Mu lemmik -  "Don't just accept your suspicious thoughts: question them".  Kukepea, eks! Ja siis üks kuldne Hunter S. Thompsoni tsitaat ka sealt - "This is the Nineties, Bubba, and there is no such thing as Paranoia. It's all true."
  • Rodolphe Durand "The Pirate Organization: Lessons from the Fringes of Capitalism" oli lühike ja huvitav ülevaade piraatluse ajaloost ja selle põhjustest (kindlasti mitte täielik) ning sellest, mismoodi see ühiskonnale stabiliseerivat mõju avaldab, kui selle järgi vajadus tekib või uues suunas liikuma paneb, kui asjad hapuks lähevad. 
  • Autistidest, psühhopaatidest ja muudest neuromitmekesistest lugesin ka ohtralt. Asjalikumad olid Thomas Armstrongi "The Power of Neurodiversity: Unleashing the Advantages of Your Differently Wired Brain" ja Simon Baron-Coheni "The Science of Evil: On Empathy and the Origins of Cruelty"
  • Seth Godin "The Icarus Deception". "Loo midagi ja hooli sellest, mis teed, siis jaga seda sõpradega ja siis on see kunst ja siis oled sa õnnelik". Põhimõtteliselt nii saab selle teose kokku võtta. Tore point küll,  aga raamat ise on täielik haltuura, sest umbes 240 lehekülge kordubki jälle ja jälle see sama mõte igavate näidetega. Böö!
Mul on veel, millest muljetada, aga täna rohkem kirjutada ei jaksa, nii et võite oodata lähipäevil järge.
Järgmise korrani!

Wednesday, January 01, 2014

Kohustuslikult vabatahtlik 2013. aasta kokkuvõte

Jean Baptiste Camille "Lecture interrompue". Lugemisaastale tagasi vaadates on natuke selline tunne. Meeldiks, kui oleks pigem see tunne.
Lugesin tänavu rohkem kui kaks korda raamatuid kui eelmisel aastal (lehekülgede arvestuses seis nii edukas pole), mistõttu on materjali kokkuvõtte koostamiseks küll ja veel. Järgnevad loendid subjektiivsete lemmikutega. Üllatavalt selgus, et ilukirjanduslike elamuste vallas oli aasta kesine (kui lasteraamatud välja arvata). Esiteks lugesin selliseid teoseid vähe ja teiseks ei pannud ükski loetuist südant puperdama või oma elu ümber hindama. Nii et tundekasvatuse osas polnud aasta eriti arendav. Küll aga on põhjust rõõmustada ajaga kaasas käimise üle, sest üllatavalt suur osa loetust ilmus 2013. aastal.

Kõige suurema kasuteguriga
Gretchen Hirsch "Gertie's New Book for Better Sewing". Õmblesin siit umbes kaheksa pluusi-kleiti-seelikut. Kuna iga järgmine tuli paremini välja kui eelmine, meenutab raamat mulle enda kui hobiõmbleja arengut ühe aasta lõikes.

Mitteilukirjanduslikud mõtteainet pakkunud
Aasta märksõnad näikse olevat igavus, äpardumine, ebaõnn.
Pettumuse valmistanud
  • Daniel Vaarik "Praktikaaruanne". Ei saanud aru, mis siin teoses paljude jaoks homeeriliselt naljakat oli. Ehk oli asi selles, et ma ei ole ise ajakirjandust õppinud? 90ndad pole mu jaoks ka mingi meeliskümnend, tollane sahker-mahker on praegu meenutades natuke ebameeldiv (olgugi, et 90ndatel olin ma 5-15-aastane). See pole muidugi põhjus selle ajastu kajastuste lugemise vältimiseks, aga... Igatahes põhiliselt oli raamat minu jaoks igav.
  • Viivi Luik, Hedi Rosma "Ma olen raamat". Haltuuravärk, ma ütlen! Juba inisesin siin blogiveergudel, ei hakka end kordama.
  • Mika Keränen "Minu Supilinn". Jällegi, juba olen virisenud, ei hakka enam torkima.
Mingitki moodi kõnetanud luule
  • Maarja Kangro "Must tomat" ja "Kunstiteadlase jõulupuu". Maarja Kangro novellid on mulle väga meeldinud, ei osanud arvata, et luuletused mind kuidagi kõnetada võiksid, aga võta näpust! Eriti mõnus oli neid lugeda pärast noorautorite taieseid, mis tüütasid ja olid sellised lihtsakoelised. Maarja Kangro kasutab aga sõnu ja nimesid, mida ma guugeldama olen pidanud, nii et elamus missugune!
  • Triin Tasuja "Armastus on ja armastust pole". Lugesin järjest mitme Värske Rõhu autori luulekogusid ja valdav enamus oli igav soigumine. Triin Tasuja pani nooruslikult täiega, aga oli kohati lausa naljakaski, ja mis ehk olulisim: ei olnud piinlik lugeda.
  • Sveta Grigorjeva "Kes kardab Sveta Grigorjevat?". Jäi selline mulje, et Sveta paneb, nagu torust tuleb, aga üllataval kombel tuleb sedasi torust lausa luule välja. Pakun, et mitte igavikuline, aga luule sellegipoolest. Hasso Krull kirjutas Vikerkaares selle kogu kohta huvitavalt.
Silmarõõmu pakkunud
Ma ei ole eriti visuaalne inimene, aga kuidagi läks nii, et tänavu loetud raamatute hulgas oli päris mitu, mis just oma kujunduse ja kunstnikutööga silma jäid.
  • Anti Saar "Kuidas meil asjad käivad" ja Peeter Sauter "Laiskade laste raamat". Need raamatud on samal real, sest mõlema on illustreerinud Alvar Jaakson, kes peamiselt hoopis reklaami alal tegutseb. Lõbusad pildid, mis jutustavad teksti kõrval omaette loo, mis vähem või rohkem tekstist hälbib ja oma rada võib minna.
  • Stefan Bollmann "Naised, kes loevad, on ohtlikud". Kenad maalid ja fotod lugevatest naistest, asjalikkusorti kommentaarid kõrval. Eessõna lugedes jäi esimese hooga mulje, et naised loevad ainult tegelikkusest põgenemiseks ja muudel sellistel tundlevatel põhjustel, aga lõpuks paistis autor siiski asja laiemalt nägevat.
  • Peeter Sauter "Wanradt-Koelli katekismus, ehk, Targa lapse rumal raamat". Raamat, mis palju inimesi pöördesse ajas kõigi oma nokujuttude ja muu sellisega. Jah, ega lastele sünnipäevaks seda ei kingiks ilmselt, aga ei tasu nüüd üleliiga ka tõmblema hakata. Need lood olid mõnusad absurdikad ning kujundus ja kontseptsioon olid lahedad vaadata. 
  • Aare Olander "Kadunud vaated". Tore oma kodulinna vaadata, mis muud.
  • Maarja Vaino (koostaja) "Teistmoodi Tammsaare". Koomiksikogu, mis sütitas minus huvi eesti koomiksimaailma vastu. 
Toredaimad lasteraamatud
Lubadused järgmiseks aastaks
Lugeda läbi
  • Musili "Omadusteta mees"I-III,
  • Bölli "Grupipilt daamiga" (imeline raamat, mis arusaamatutel põhjustel kunagi pooleli jäi),
  • Kasiku "Stahli mantlipärijad" ja Saareste "Kaunis emakeel" (sest olen mõlemat juba ülikaua lugenud, aga lõppu ei paista),
  • Mohri "Holy Shit", Bonnie Englishi "A Cultural History of Fashion in the Twentieth Century: From the Catwalk to the Sidewalk", Sauteri "Indigo" ja Ciorani "Lagunemise lühikursus" (sest loen neid praegu),
  • Waugh' "Brideshead Revisited" (sest Waugh' "Peotäis põrmu" niitis mind kunagi jalust).
Nii et parem ainult need 11 raamatut kui 50 lasteraamatut (aga eks ma loen lasteraamatuid siis, kui need 11 läbi on töötatud).