Tuesday, January 07, 2014

Veel üks 2013 kokkuvõte (2/2)

Nagu lubatud jätkan oma eelmise aasta kokkuvõtet. Eelmises postituses jäid mul puutumata teosed, mida ei osanud muud moodi liigitada kui "lihtsalt ilukirjandus". Muidugi ükski nendest tegelikult väga lihtne ei olnud. 
  • Vladimir Sorokin "Tuisk" ja "Opritšniku päev". Sorokin on üks neist autoritest, keda ma kellelegi ei soovita. Esiteks ei sobi tema teoste sisu nõrganärvilistele (ega teine kord ka tugevama närvikavaga inimestele) ja teiseks võib juhtuda, et soovitajasse endasse hakatakse kahtlaselt suhtuma. Siiski ei häbene ma öelda, et mulle meeldib tema teoseid lugeda, kuid paraku polnud ma mitu head aastat tähelepanu pööranud sellele, kas mõned ta uuemad teosed ka eesti keeles saadaval on. Eelmise aasta alguses leidsin enda imestuseks raamatupoest lausa kolm tõlgitud šedöövrit, mida veel lugenud polnud. "Suhkrust Kreml", mis "Opritšniku päevaga" peaks mingi realistlike sugemetega düstoopilise terviku moodustamata, on mul veel lugemata. Loetutest meeldis mulle rohkem "Tuisk", mis sattus kätte sobivalt eelmise aasta jaanuari alguses, kui väljas möllas suur lumi. Midagi selle kulgemises sobis mulle väga hästi. Tunduvalt teravam "Opritšniku päeva" jättis aga leigeks. Eks näis, mis "Suhkrust Kreml" toob.
  • Chuch Palahniuk "Damned" ja "Doomed". Ma ei oskagi kohe midagi öelda selle 13-aastase surnud tüdruku kohta, kes esimeses raamatus seikleb kahtlastel asjaoludel põrgus ja hiljem maa peal kummitusena üritades oma vanemaid hukatusest päästa (see kõlab palju süütumalt, kui teosed tegelikult on). Tõele au andes need lood väga ei meeldinud mulle ja viimasel ajal loen Chucki lihtsalt sportlikust huvist. Me kasvasime temaga lahku arvatavasti aastal 2007, peale Ranti, aga see selleks. Kusjuures preili Madison Spencer'i seiklustele on tulemas õige pea ka kolmas osa, millest Chuck teile ise lähemalt räägib.

  • Ludmilla Petrushevskaya "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last" on raamat, mille lugemisega on tore kohvikus vahele jääda. See oli mõnus vene absurdisugemetega lühijuttude kogu, mis sattus mu kätte eelkõige oma kurioosse pealkirja tõttu ja kuna oli allahinnatud. Soovitan soojalt kõigile, kes Harmsist või Pelevinist lugu peavad. Üks mõnusamaid lugemiselamusi sel aastal (kui ma seda tiitlit juba enne kuskil välja ei jaganud).
  • José Saramago  "The Lives of Things" oli üks nendest raamatutest, mis ma aasta lõpus soetasin, et oma lugemiskvoot täis saada ehk siis, see oli mõnusalt õhuke (päris jube minust, eks). Järjekordne suurepärane lühijuttude kogumik. Tõesti kaunilt kirjutatud sünge huumoriga vürtsitatud lood erinevate esemete ja asjade elukäigust. Kolm lugu kuuest olid ka poliitiliselt laetud nagu eessõnast välja tuli, peegeldades elu ja olu 1960ndatel ja 70ndatel aastatel Portugalis Salazari režiimi all. Mulle jäi kindlasti palju peeneid nüansse tajumata, aga sellegi poolest oli hea lugemine.
  • Günter Grass "Vähikäigul" sai loetud kuna tundus, et on aeg võtta ette midagi, mis täidaks tõsisema ilukirjanduse janu. Pealegi kuidas saab nii, et endast lugupidav kirjandushuviline (mina) pole lugenud ühtegi Grassi teost ("He is widely regarded as Germany's most famous living writer."). Ma pole saksa keeles eriti tugev, aga aiman, et seda teost oli igavene nuhtlus tõlkida. Üpris ebatavaline ajavormide kasutus eesti keele jaoks ja seetõttu läks ka lugemine ootamatult aeglaselt. Muidu II maailmasõda, natsid, esivanemate taak, mis ikka ja uuesti pead tõstab. Huvitav.
  • David Wong "John Dies at the End" ei ole kindlasti tõsiseltvõetav kirjandus. Ilmselt on see teos süüdi selles, et Goodreads hakkas mulle saatma roosades värvides Young Adult Newsletterit. Kahtlased droogid, kummitused, koletised, heidikud, ajas rändamine ja muu äks. Armastust oli ka. 2012 on sellest isegi film välja tulnud. Kõlbas meelelahutuseks küll, aga soovitaksin selle asemel lugeda parem Danielewski teost "House of Leaves".
  • Michel Houellebecq "Whatever" oli hea lühike raamat, aga rohkem kui teost ennast, mis vajus teise kolmandiku peal minu jaoks täiesti ära, nautisin ma Toby Litt'i poolt kirjutatud eessõna. Kui varem oli minu jaoks eessõna mingi tüütu asi, mille peaks läbi lugema, siis siit edaspidi olen ma hakanud eessõnale, kui omaette kunstivormile, rohkem tähelepanu pöörama. Lugesin just uuesti selle kahelehelise eessõna läbi lootuses, et saan mõnda paremat pala teiegagi jagada, aga see on ainult tervikuna toimiv, nii et jääte ilma.
  • William Gibson "Zero History" kuulub "Pattern Recognitioni" ja "Spook Countryga" samasse Blue Ant maailma. "Pattern Recognition" mulle täitsa meeldis, aga "Zero History" oli täielik vusserdis. Suht jama kui viimase kolmandiku peal tuuakse sisse tegelane, kes oskab ja teab kõike ning lahendab tekkinud segaduse kärmelt ära. Nõme lihtsalt! Ma arvan, et kolmandat raamatut vast enam lugema ei hakka. 
Eelmise aastaga on nüüd lõpparve tehtud. Uude aastasse lähen lubadusteta ja võtan ette selle, mille järgi parasjagu isu tuleb. 

0 kommentaari:

Post a Comment