Thursday, May 29, 2014

Paolo Giordano "Algarvude üksildus"

Kas suurem ajaraisk on lugeda tõeliselt halbu raamatuid või tõeliselt suvalisi raamatuid, mille lugemise järel ei tule autori nimigi õieti meelde ja ega tegelikult ei huvita ka? Täna tundub mulle, et need suvalised teosed on mõttetumad. Nagu näiteks Paolo Giordano "Algarvude üksildus". (Mõttetu on muidugi siinkohal täiesti subjektiivne hinnang.) Teos kujutab kahe inimese, Alice ja Mattia kujunemislugu. Mõlemad elavad lapsepõlves läbi mingi trauma, mis nende kogu ülejäänud elu mõjutab. Alicest saab anorektik ja Mattiast matemaatik, kusjuures mõlemad ei paista siia maailma ja inimeste sekka kuidagi sobivat. Nende teed lähevad kord lahku, kord kokku, aga kokkuvõttes on nad Mattia meelest nagu üksildased algarvud, mis jaguvad vaid ühe ja iseendaga. Kõlab hästi? Jätkakem siis mu etteheidetega.

Kuna üks peategelastest on matemaatik, on teosesse pikitud metafoore ja heietusi, mis on seotud matemaatikaga. Näiteks on Mattia keset sotsiaalselt pingelist olukorda, aga mõtiskleb sel ajal mingite paralleelsete sirgete üle. Tore on, aga kuna autor on füüsik, eeldasin, et need matemaatilised vahepalad on peamiselt midagi enamat kui 9. klassi matemaatika. Ma ei tahtnud üldse kõigest arugi saada, aga matemaatiliste nopete algelisus pani kuidagi kahtlema tegelase geniaalsuses. Meenus see tüdruk ühest Portlandia klipist.


Pidin umbes 2/3 teostest läbi lugema, enne kui tegelastele päriselt kaasa elama hakkasin. Sinnamaani ei tundunud nad üldse usutavadki. Mõnes mõttes tundus see nagu kergema vastupanu teed minemine: peatükk lõppeb olukorraga, mis on tegelasele väga traumeeriv, järgmises peatükis on tegelase elu täiesti muutunud jne. Mis vahepeal juhtus? Mis toimus inimese hinges? See oli muidugi taotluslik, aga mulle ei meeldinud selline äkiline asjade käik. Kusjuures, kui tegelased siis ükskord huvitavamaks ja usutavamaks muutusid, avastasin, et nad ei meeldi mulle üldse. Ega raamatut ei saa hinnata tegelaste sümpaatsuse põhjal, aga mulle tundus, et nad pidanuksid mulle meeldima, ometi mõjusid nad pigem eemaletõukavalt.

Miks ma kulutan oma aega selliste raamatute peale, kui mul on "Sõda ja rahu" lugemata ja elu on ometi nii lühike?

Tuesday, May 27, 2014

Tuula-Liina Varis "Kilpkonn ja õlgmarssal"

"Üsna meel on paha," oleks võib-olla öelnud K. A. Hermann, kui ta oleks Rahva Lõbu-lehte artikli kirjutanud ja keegi selle tuuri oleks pannud. Mina näiteks kirjutasin üks päev Tuula-Liina Varise raamatust "Kilpkonna ja õlgmarssal" välja umbes 25 mõttetera ja tsitaati, mis mulle lugedes kuidagi silma torkasid ja mille põhjal ma oma postituse tahtsin kirjutada. Paraku tegi Blogger mulle tünga ja järgmisel hommikul vaatas mulle vastu mingi ammune mustand, mitte varasem kirjapandu. Nii et meel oli üsna paha. Aga sain üle ja ei hakanud veel jooma selle pärast (Saarikoski oleks seda teinud, ma arvan, K. A. Hermann vist mitte).

Ajakirjanik Tuula-Liina Varis oli aastatel 1967–1975 abielus kirjaniku Pentti Saarikoskiga (1937–1983). Nende ühisest elust see raamat räägibki. Teatavasti oli Saarikoski geenius, kes kirjutas nii luulet kui ka proosat ning tõlkis soome keelde näiteks James Joyce’i, Henry Milleri, Philip Rothi ja Saul Bellow teoseid. Mida rohkem ma Tuula-Liina mälestusi lugesin, seda suuremaks muutus mu austus ja imestus. Sest vaadake, Saarikoski oli väga agar alkohoolik. „Parimatel“ päevadel algas päev suitsu, WC-s köhimise ja rögistamise ning pudeli või vähemalt poole halja viinaga. Päeval džinni, õhtul jälle viinuskit ja nii ta läks. Tagasihoidlikumatel perioodidel jõi ta vaid pudeli veini päevas ja mitte ühe korraga, vaid tasapisi terve päeva jooksul. Väga tubli või mis.

Tuula-Liina muidugi pabistas väga, sest Pentti ju ei söönud üldse. Keegi joomakaaslane oli meenutanud, et ükskord, kui nad Penttiga kolm päeva tina panid, sõi Pentti vaid ühe tomati. Emalikult hoolitsev abikaasa mõtles siis välja Püha Hommikusöögiaja kontseptsiooni. Igal hommikul pidi Saarikoski manustama järgmise menüü: meevesi (pärast oksendamist), kaks munakollast kahe apelsini mahlaga, supitaldrikutäis puljongit, tass kakaod, klaas piima, vitamiinid, kalamaksaõli. Abikaasa arvates see teda teatud eluperioodil üldse elus hoidiski.

Mälestustes kirjutab Varis küll peamiselt Saarikoskist ja nende elust, kuid selle kaudu tuleb hästi välja Varise enda elu ja olemus. Kuidagi juhtus nii, et ontlik maatüdruk sattus Helsingisse ringkondadesse, kus liikus Saarikoski. Ta oli küll väikestviisi kultuursete huvidega, kirjandust õppinud ja luuletusigi kirjutanudki, aga tundus, et igasuguste ambitsioonideta. Peale selle paistis ta noorena silma madala enesehinnanguga. Kuidas ta siis Saarikoskiga kokku sattus, ei oskagi nagu öelda (või ei mäleta). Võib-olla märkas Saarikoski temas kohe emapotentsiaali. Nimelt oli Saarikoski olmes täiesti saamatu. Pesu pesemiseks või söögitegemiseks temast asja polnud.

Tuula-Liina mattis maha igasugused isiklikud ambitsioonid ja küsis oma ajakirjanikutöös endale võimalikult vähenõudlikke ülesandeid, et saaks ikka kenasti Pentti eest hoolitseda. Eks ta alguses muidugi mõtles tast korraliku inimese teha, aga see ei õnnestunud. Oli kirjanikule hea ema, aga kirjanik ei olnud just eriti eeskujulik poeg. Pentti oli kaine peaga vaikne, tõsine, mõttes, töökas ja inimpelglik. Sellepärast ei saanud ta aga kuidagi kaine peaga esineda. Niisiis jätkas ta jauramist, joomist ja naistega ringiaelemist. Ta olevat kunagi lausa öelnud, et Pentti Saarikoskiga magamine on ülikoolis kirjanduse seminaritöö osa. Abikaasa, muide, ei paistnud eriti hoolivat sellest, et koju jõudes mees mingi naise otsas on. Samas tuleb tõdeda, et kirjanik ei paistnud joobnuna kuidagi ebameeldiv ega vägivaldne olevat. Oli, nagu oli, aga lugedes, milline ta matus oli, tundus, et kõik ta naisd ja nende lapsed ikka väga armastasid teda. Lihtsalt temaga kooselamine oli ilmselgelt raskendatud.

Muide, rääkides veel Tuula-Liina Varisest, siis raamatus torkas silma teatav poliitiline naiivsus. Ehk on see omane tolle aja soomlastele, kel puudus päriselt ettekujutus tegelikust elust NSVL-is? Näiteks käisid nad Penttiga Tallinnas. Pärast saatis keegi neile anonüümkirja, milles kirjutas, et tema mees on KGB-st ning ta pidi nende järele luurama, kui nood Tallinnas olid. Tuula pidas seda naeruväärseks, nii, nagu ka asjaolu, et nende hotellitoas olid salamikrofonid. Mis siin pabistada, kui nad ei rääkinud ega teinud midagi, millest miskit poliitilist välja lugeda? Kas ei tulnud äkki pähe mõtet, et neid kuulati pealt, saamaks teada, kellega ja miks nad Eestis suhtlesid? Või miks arvata, et nõukogude võim ei saa su jutust midagi poliitilist välja lugeda, kui seda parasjagu vaja peaks olema? Kusjuures, mis poliitikasse puutub, siis Saarikoski kandideeris korduvalt parlamenti. Tundub päris naljakas, kuigi ta seda tõsimeeli tegi.

Saarikoski jaoks pidi elu olema ebakindel ja koosnema eriolukordadest ning ta tegi kõik endast võimaliku, et see nii ka oleks. Kodus pidi tal aga olema keegi, kelle peale sai kindel olla ning kes pakkus talle tema elu vastandit. Nii see oligi ja sellest see raamat rääkiski. Normaalne ühe õhtu lugemine. Tahaks kohe „Aika Prahassa“ nüüd uuesti läbi lugeda, sest saaksin siis aru, mis naistest ta seal räägib ja mis ta seal täpselt tegi.

Sunday, May 04, 2014

Ulf Nilsson "Vanaema raha"

Mulle meeldib lugeda lasteraamatuid, mis erinevad neist, mida ma lapsena lugesin või mida mulle ette loeti. Minu mäletamist mööda ei tegeletud neis igapäevaste ebameeldivate olukordadega, mis päriselus ette tulevad. Tänapäeva lasteraamatutes on seda rohkem. Meenub Anti Saare "Kuidas meil asjad käivad", milles näiteks isa veits kauaks õlut jooma jäi, nii et ema hommikul üsna pahane oli (õigluse huvides olgu mainitud, et seal oli mingi situatsioon ka napsutava emaga).

Ulf Nilssoni kirjutatud ja Eva Erikssoni illustreeritud "Vanaema raha" tegeleb lapse vaatenurgast dementsuse teemaga. Raamat algab lühikese eessõnaga, milles räägib autor lugejale oma kogemusest dementsete lähedastega. Teose peategelane on koolieelikust poisslaps, kes vahel vanaema hoida on. Ükskord juhtus aga, et vanaema käitus kuidagi imelikult. Miks vanaema mind enam ära ei tunne? Miks ta selline imelik on? Ma tahan, et ta oleks jälle normaalne. Aga ei, vanaemal katus sõidab ning tal tuleb mõte kõik raha pangast ära võtta, sest ega neid ei saa usaldada seal! Kõik tahavad vanaema raha endale! Raha väljavõtmisel ja kodus ära peitmisel aitab teda kuueaastane lapselaps, kelle vaatenurgast raamat kirja on pandud. Laps on veidi segaduses, aga püüab teha kõik, et vanaema aidata.

Lõpp hea, kõik hea, kuid mulle jäi arusaamatuks, kuidas penitsilliiniga dementsust ravida saab. Nimelt selgus lõpuks, et vanaemal oli "nakkus" ja pärast penitsilliinikuuri pidi kõik jälle hästi olema. Ma ei tea, kas mingid bakterhaigused võimendavad dementsust või mitte, aga minu andmetel on dementsus surmaga lõppev haigus, mida ei ravi püssi- ega ussirohi. Aga no las see olla. Rääkigem hoopis raamatu illustratsioonidest. Need on sellised vormilt helged ja klassikalised, aga sisult natuke vindiga. Pastelsed maastikud, numpsik vanaema, armas poisike ja nii edasi, aga samas kujutatakse selliseid veidi ootamatuid stseene nagu segaduses vanaema uksepiida najal ukseaugus vaakumas, juuksed harali peas või näiteks mantli ja kaabuga voodisse magama jäänud vanaema, kõrval segaduses vibuga poiss. Samas on kogu teos ikkagi pigem positiivne ja naljakaski. Ega ma ei kujuta ettegi, et sellistest asjadest lastele teisiti rääkida saab. Kahjuks puuduvad mul andmed selle kohta, mida raamatu sihtgrupp teosest arvab.

Melissa Mohr "Holy Sh*t"

Melissa Mohr on ameerika kirjandusteadlane, kes on maha saanud raamatuga vandumisest ja selle ajaloost. Teoses käsitletakse vandumist inglise keeles, kuigi ots tehakse lahti ladinaga, kust paljude nähtuste põhjusi otsida võib. Kuigi autor on ameeriklane, jäi temast lugedes pigem mulje kui britist, kuna briti inglise keelt käsitles ta põhjalikumaltki kui ameerika oma. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, kuna oma PhD sai ta inglise kirjanduse vallas. Kuid mis tast ikka rääkida, asugem raamatu sisu juurde. Alaealistel palun eelnevalt vanema või hooldaja nõusolek muretseda, kuna siin võib asi üsna ropuks minna.

Alustagem sellest, et ma polnuks seda teost lugenud, kui TLÜ Akadeemilise raamatukogu riiulis poleks sel olnud juures silti "UUS!". Provokatiivne pealkiri pälvis mu tähelepanu ning pärast põgusat lehitsemist tõin selle omale koju. Siinkohal vabandan nende ees, kes seda vahepeal laenutada oleks tahtnud. Ma tõesti ei plaaninud seda neli ja pool kuud enda käes hoida, aga enne magama minekut lugedes suutsin harilikult vaid lehekülje lugeda ja ega nii eriti kaugele ei jõua. Unnesuigutamises ei tasu aga raamatut süüdistada, see oli ütlemata põnev, lihtsalt mu nõrk aju ei pidanud tihedale tekstile vahepeal vastu. Eriti tihe oli keskaja peatükk, kiskus populaarteaduslikust vaat et teaduslikuks.

Keda huvitab ingliskeelsete vandesõnade etümoloogia, peab teost lugedes pettuma. Sellel peatutakse vaid põgusalt. Mohr käsitleb hoopis vandumise kultuurilist konteksti ning seletab, miks millal miski sõna tabu on olnud. Kuigi eri aegadel on eri sõnad inimesi punastama pannud, on need tabusõnad kuulunud laias laastus kas holy või shit'i valdkonda. Mulle kui religiooni vallas ignorantsele ateistile tuli mõnetise üllatusena, kui suur jõud on vanasti olnud jumala nimel vandumisel. See oli aga vaid üks periood mitmetest. On olnud aegu, kui isegi leg ütlemine oli liig, mis liig. Tänapäeval on aga põlu all kellegi nigger'iks või paksuks nimetamine. Järgnevalt annan põgusa ülevaate eri ajastute vandumiskommetest. Siinkohal märkigem, et vandumisel on teatavasti kaks tähendust: vandega kinnitama ja vandesõnu kasutades kiruma. Holy on olnud seotud pigem vandega kinnitamisega ning shit vandesõnadega.

Autor alustab teost Vana-Kreeka ja Vana-Rooma olude kirjeldamisest, aga kahjuks lugesin ma seda osa novembris, mistõttu ei mäleta ma enam sellest suurt midagi. Huvitava mõttekäiguna jäi meelde arutlus sel teemal, kuidas tänapäeval on ingliskeelses tekstis ladinakeelsed suguelundite nimetused vast kõige neutraalsemad, ometi on need samad sõnad ladina keele kontekstis ropud olnud.

Kristluse tulekuga muutus tabuks jumala nimel vandumine. Vandumist võeti üldse tollal (kummaliselt) tõsiselt. Võib-olla on erinevus ka selles, et Eestis näiteks ei vannuta kohtus, käsi piibli peal, et räägitakse tõtt ja ainult tõtt (või ma eksin?). Seda enam on igiammused vandumistavad minu jaoks üllatavad. Eriline teema oli jumala nimel vandumine. Ütlesid "By God's bones!" ja usuti tõemeeli, et umbes jumala luud kannatavad, kui sa nüüd valetad. Kummaline värk! Aga kuna ühiskonna toimimine sõltus nii tugevalt vannetest kinnipidamisel, oli neil ka rohkem jõudu kui praegu.

Kuna keskajal sisuliselt puudus selline mõiste nagu privaatsus, aeti igasugused asjad ära teiste silme all. Kui isegi teenija sinuga samas toas sisuliselt su voodi peatsis magas, siis mis siin rääkida. Shit, cunt ja sard polnud mingi teema, kuna üksteise silme all tehti paljusid asju, mille mainiminegi tänapäeval viisakas pole. Tollastele inimestele lihtsalt ei valmistanud piinlikkust üksteise kehalised funktsioonid. Muidugi, ekskremendid olid sama rõvedad seitsesada aastat tagasi kui praegu ning vabalt võis kellegi kohta öelda ram's diarrhea, aga neil ei olnud seda emotsionaalset jõudu ja laengut, mis näiteks 20. sajandil.
Mõista-mõista, mis see on? Kolm jalgadega fallost kroonitud vulvat kandmas. See on muide täiesti kristlik värk, prossilaadne märk 14. sajandi lõpust. Selliseid sai palverännakul pühakojast osta.
(Van Beuningen family collection, inventory number 652). © Van Beuningen Family Collection
 
16.-17. sajand oli segu holy'st ja shit'ist. Vanded kaotasid oma võimu ja shit sai hoogu juurde. Roppuste osas poldud veel selgele seisukohale jõutud, selle mure lahendasid aga viktoriaanid. Viktoriaanlikul ajastul polnud enam jumala nimel vandumisel kuigi suurt jõudu. Tugevaid emotsioone väljendasid obstsöönsused. Sel ajastul oli inimestel probleeme asju õigete nimedega nimetamisel. Ei saanud öelda trousers, sest kui need ära võtta, oled alasti. Või kui ütled püksid, mõtled mehe jalgadele ja kui mõtled jalgadele, siis juba sellele, mis seal üleval veel on ja... please, remember yourself! The women! The children! Leg polnud samuti viisakas öelda, selle asemel öeldi limb. Eriti siivsal puhul võis veel limb'i asemel öelda lower extermity. 1839. aastal külastas briti kapten Frederick Marryat Ameerikat ning pani kirja põnevaid märkmeid nende kommete kohta:
I was requested by a lady to escort her to a seminary for young ladies, and on being ushered into the reception room, conceive my astonishment at beholding a square piano-forte with four limbs. However, that the ladies who visited their daughters, might feel in its full force the extreme delicacy of the mistress of the establishment, and her care to preserve in their utmost purity of the ideas of the young ladies under her charge, she had dressed all these four limbs in modest little trousers, with frills at the bottom of them!
Kas klaverile tõesti püksid jalga pani, ei tea, aga ju tollased kombed säärase jutu kirjapanekuks ainest pakkusid.

Why Americans say faucet
http://www.loc.gov/pictures/item/2006686464/
18. sajandil tekkinud keskklass otsis võimalusi oma staatuse kindlustamiseks või lausa ülendamiseks. Kuna nende meelest iseloomustas töölisklassi madalam keel ehk nad ütlesid vesikloseti kohta endiselt shithouse, siis püüdis keskklass eufemisme kasutades end võimalikult distantseerida sellisest keelepruugist. Mingil määral on ilmselt tõsi, et madalama sotsiaalse staatusega rühmades on ropendamine levinum, aga nagu autor märgib, on tänapäevanegi suhtumine ropendamisse mõnes mõttes viktoriaanliku ajastu social climber'ite pärand.

18.-19. sajandil võis rindasid täiesti tavalisel juhul nimetada breasts või bubbies. Võis ka öelda diddeys või suurte rindade kohta bushelbubby. Kui aga tollasest kirjandusest leida "two young beautiful tits", siis oli jutt hoopis teismelistest protežeedest. Tit sai oma tänapäevase tähenduse alles 20. sajandi alguses, seni tähendas see noort tüdrukut.

19. sajandi keskpaigaks või äärmisel juhul lõpuks vandusid ingliskeelsed inimesed umbes nii, nagu nad tänapäevalgi teevad.
In the United States in the 1940s, some swearwords were legally recognized as having a power in excess of their literal meaning, much as oaths possessed six hundred years ago. These "fighting words" are so offensive that they "by their very utterance inflict injury or tend to incite an immediate breach of the peace," and as such are not protected by the First Amendment.
Muidugi jääb küsimus, kes otsustab, millised sõnad nii võimsad on, sest "One man's vulgarity is another man's lyric" (Justice Harlan mingis kohtuotsuses). Autor toob võrdluseks välja Suurbritannia seadused, mis keelavad igasuguse vihakõne ehk verbaalsed rünnakud, mis põhinevad rassil, rahvusel, usutunnistusel või seksuaalsel sättumusel. Ma sain nii aru, et mingu löömaks või mitte, sellised asjad on seal kandis nulltolereeritud.

1972. aastal loetles George Carlin üles seitse sõna, mida ei tohi televisioonis öelda: shit, piss, fuck, cunt, cocksucker, motherfucker ja tits. Allolev video on pikem katkend ühest tema toredast etteastest, kus ta neid sõnu käsitleb. Muide, pärast kõnealuse jutu ettekandmist California raadios kaebas keegi onkel vajalikesse instantsidesse, kuna autos raadiot kuulates oli ta poeg sunnitud selliseid roppusi kuulma. Kaebaja saigi lõpuks õiguse, aga naljakas on see, et kellelgi ei oleks nagu pähe tulnud raadiot lihtsalt välja lülitada.



21. sajandi alguses võib öelda, et inimesed on nii harjunud paljaste kehade ja seksiga ning nendest rääkimisega, et nende valdkondadega seotud roppused ei tundugi enam kõige ropumad. Tõsi küll, päris keskajas tagasi me siiski ei ole, sest vaevalt teaduskirjanduses keegi cunt kirjutaks ning ega keegi piiblitõlkesse ei kirjutaks the part of the body which turds are shat out. 1934. aastal avaldas keegi Allen Walker Read artikli "An Obscenity Symbol", milles ta teatas, et fuck on enim stigmatiseeritud sõna inglise keeles. 1990ndateks aastateks pidasid paljud selle tiitli vääriliseks hoopis sõna nigger USAs või siis paki Suurbritannias. O. J. Simpsoni kohtuprotsessi ajal ütles näiteks süüdistaja, et nigger on "filthiest, dirtiest, nastiest word in the English language". Dictionary.com nimetas n-sõna aga tõenäolisemalt kõige solvavamaks ingliskeelseks sõnaks. Ometi on see sõna nii mõjuvõimsaks saanud alles viimase 60 aasta jooksul.

Kui ekskremendid ja seksuaalorganid muutuvad oma jõult lahjaks nagu jumala nimel vandumine, siis millistel sõnadel tulevikus tabusõnade jõud on? Autor pakkus välja sõnu retard, fat ja cripple. Võib-olla on tulevikus tabu inimestele sääraseid epiteete omastada? Kas nigger ja paki kaotavad tulevikus oma jõudu? Kas tuleb aeg, mil fuck you asemel võib öelda nigger you? Võib ka olla, et vandesõnade tulevad hoopis mingist kolmandast valdkonnast. Näiteks toob Mohr välja, et kui inimeste eluiga pikeneb, siis võib juhtuda, et surm tundub aina ebaõiglasem ning surmaga seotud tabud võivad muutuda tugevamaks. Kas võiks kunagi vihastades öelda "Fuck off and die!"? Kas see võiks aja jooksul kuluda, nii et lõpuks jääks alles vaid "Die!"? Elame, näeme!

Lõpetuseks veel üks suvaline lõbus katkend raamatust.
In American English, the euphemism treadmill has turned for toilet, and it has now become vulgar word instead of a decorous one used to disguise an unpleasant fact of life. Polite Americans would be hard-pressed to ask "Where's the toilet?" as is commonly heard in Britain. In Britain, though, toilet is vulgar in the original sense of the term - it has class connotations, employed by people of the middle class on down. Loo is the word used by upper-class Brits. [---] When Prince William and Kate Middleton broke up briefly in 2007, the British press blamed it on Kate's mother's use of the world toilet, creating a scandal called, not surprisingly, "Toiletgate". The prince could never marry a girl whosemother said "toilet" (and did other irredeemably middle-class things such as chew gum and say "Pardon?" instead of "What?" or "Sorry?"). Toiletgate fizzled out, of course - the prince married his commoner, and Mrs. Middleton probably now makes sure she uses the facilities before she goes out.