Monday, July 07, 2014

Udo Uibo "Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid"

Millegipärast tahavad inimesed sageli teada saada, "kust see sõna tuleb" või "miks nii öeldakse". Mõni asi lihtsalt ei meigi ilma seletuseta senssi, kui nii võib öelda. Katsu sa loomulikust intelligentsist seletada, miks meil on sõnad soolatüügas, herkulo ja naljatilk. Vastust teavad aga etümoloogiasõnaraamatud. 2012. aastal juubeldas kogu eesti rahvas, kui pärast pikka ootamist (ja suurt tööd) nägi ilmavalgust Iris Metsmägi, Meeli Sedriku ja Sven-Erik Soosaare koostatud ja toimetatud "Eesti etümoloogiasõnaraamat". Selle sõnaraamatu loomisega paralleelselt nokitses oma etümoloogiate kallal aga Udo Uibo. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis konkureerivat sõnaraamat-suurteost pole ilmunud, kuid vähemalt on meil nüüd lugemiseks Tänapäeva kirjastuse tellimustööna üllitatud "Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid".

Iga kiiresti haugatav lühikesepoolne peatükk esitab ühe sõna või mõne omavahel seotud sõna päritolu loo. Kui paar üksikut erandit välja arvata, olid palad lõbusad ja sageli põneva puändiga. Kuna etümoloogiad ongi huvitavad nende ootamatute süžeepöörete pärast, pole nagu mõtet neid siin ümber jutustada. Kuid ajuti tabav homeeriline naer pole mitte kõik, mida raamat pakub. Pärast lugemist on paljud sõnad arusaadavamad ja nende võrra on ka maailm kuidagi loogilisemaks muutunud. On kohe nagu kergem tunne, kui tean naljatilga ja male tagamaid.

Tahaks öelda, et Udo Uibo näikse olevat üks tšillimaid keeleteadlasi, kes oma teadmisi laiema publikuga jagab. U. U. ütleb okei "nii et silmgi ei pilgu" (lk 122), nimetab üllitatavate teoste näitena "alastikalendreid" (lk 210), alustab peatükki "Süüfilis" (lk 185) tsitaadiga "Romeost ja Juliast" ("Ei ole loost küll kuuldud kurvemast / kui lugu Romeost ja Juliast") ja otsib sõna oss asjus etümoloogilisi vihjeid internetifoorumitest (lk 68).

Mis mulle aga silma jäi, oli mõne keskse mõiste tähenduse avamine täiesti suvalises peatükis. Rahvaetümoloogia mõiste seletatakse lahti leheküljel 177, alam- ja ülemsaksa keeltest räägitakse alles raamatu teises pooles. Tekkis küsimus, et kui võeti vaevaks neid mõisteid seletada, kas polnuks mõttekam seda raamatu alguses teha. Kui ma poleks ülikoolis neist asjust midagi õppinud, oleks mul küll keset raamatut tekkinud tunne "Miks sa seda mulle alles nüüd selgitad?!.

Mulle meeldis, et autor pakkus mitme sõna puhul alternatiive "Eesti etümoloogiasõnaraamatu" seletustele. Ikka hea ühe asja kohta mitut arvamust kuulda! Lisaks tekkis värske huvi "EE" sirvimise vastu.

Wednesday, July 02, 2014

Vadja keele sõnaraamatu saamisloost

Järgnev kirjatükk ilmus pealkirjaga "Vadja keele ausammas" Fenno-Ugria väljaandes "Soome-ugri sõlmed 2013".

2014. aasta algul ilmus eesti keele lähima sugulaskeele, vadja keele üheköiteline sõnaraamat, mis on teine ja parandatud trükk aastatel 1990–2011 ilmunud seitsmeköitelisest vadja keele sõnaraamatust. Selleks ajaks, kui ülimahukas sõnaraamat valmis sai, oli manalateele läinud suurem osa vadjalastest ning mitmed sõnaraamatutöös osalejad. Nii sai valminud teosest monument mitte ainult hääbunud vadja keelele, vaid ka sõnaraamatu koostajatele ja toimetajatele, keda enam meie seas pole.

Vadja keele sõnaraamatu sünnilugu on tihedasti läbi põimunud selle idee autori ja esimese peatoimetaja akadeemik Paul Ariste vadjaharrastusega. Tema huvi vadja keele vastu sai alguse 1923. aastal, kui Estonia kontserdisaalis esinesid eesti ja Eesti-Ingeri rahvalaulikud ja pillimehed. Kooliõpilastele antud kontserdil tutvus gümnaasiumiõpilane Ariste vadjalanna Darja Lehtiga, kellelt ta õhinaga üksteist vadja mõistatust üles kirjutas. Tutvus vadja keelega jätkus ülikooliajal: 1932. aastal stažeeris Ariste stipendiaadina Helsingi ülikooli foneetikalaboris ja võttis osa vadja keele seminarist, kus töötati vadja keelejuhtidega. Kümne aasta pärast, 1942. aastal käis Ariste esimest korda Vadjamaal välitöödel keeleainest kogumas (ekspeditsioonidel käis ta kuni 1980. aastani). 1944. aastal alustas Ariste vadja keele loengute andmist Tartu ülikoolis ning 1948. aastal ilmus tema sulest „Vadja keele grammatika”. 

Umbes samal ajal tekkis Tallinnas vajadus ja võimalus koostada vadja keele sõnaraamat. Nimelt loodi 1947. aastal teaduste akadeemia juurde keele ja kirjanduse instituut (KKI), mis sai 1956. aastal endale soome-ugri keelte sektori. Selle juhatajaks määrati professor Paul Ariste, kes jätkas samal ajal poole kohaga tööd Tartu ülikoolis. Kuna instituudis oli olemas materjal vadja keele sõnaraamatu koostamiseks, sai sõnaraamat peatoimetaja Ariste juhtimisel üheks sektori peaülesandeks. Ariste tundis kõigist teistest sõnaraamatutöö tegijaist paremini vadja keelt ning tema osaluses nähti võimalust tõsta sõnaraamatu usaldusväärsust.

Sõnaraamatut hakkasid koostama Elna Adler ja Karl Kont, hiljem liitusid nendega Paul Kokla (1962), Arvo Laanest (1963) ja Merle Leppik (1965). Vadja keele sõnaraamat pidi koondama endas kõiki vadja murrakuid ning kajastama pea kõike, mis vadja keeles kunagi kirja pandud. Tänapäeva sõnaraamatute aluseks on elektroonilised tekstikorpused, vadja keele sõnaraamat jätkas aga vanu traditsioone, põhinedes sõnasedelitel. Igale väikesele kartoteegis säilitatavale pabersedelile on kirjutatud vadja keele sõna, selle kohta käiv grammatiline info, tõlge eesti või vene keelde, keelejuhi nimi, levikuandmed, keelenäited jms. 1930. aastatel Tartu ülikoolis välja sedeldatud sõnavara kopeeriti KKI kogusse ning 1953. aastal andis emakeele selts KKIle hoiule keelekogud, milles oli 24 000 sedeli jagu vadja materjali. KKIs jätkati sõnavara väljasedeldamisega mitmesugustest vadja keele ainelistest teostest. Vanim teos, millest vadja keelt sedeldati, on Peter Simon Pallase sõnaraamat 1787. aastast. Paarikümne sellise allika puhul on sõnaartiklites ka ära märgitud, millisest teosest keelend täpselt pärit on.

Olemasolevate materjalide täiendamiseks käisid soome-ugri sektori töötajad Vadjamaal ekspeditsioonidel keeleainest kogumas (kõige rohkem ajavahemikus 1957–1965). Lõpuks paisus vadja keele kogu veidi rohkem kui 200 000sedeliseks. Ligi pool kõigist sedelitest pärineb neljalt inimeselt: Paul Aristelt (44 100), Dmitri Tsvetkovilt (18 500), Elna Adlerilt (33 000) ja Karl Kondilt (23 000). Gustav Vilbastelt on kogus taimenimesid 4000 ja Tiit Rein Viitsolt merendusalast sõnavara 2000 sedeli jagu.

Vadja sõnaraamatu koostamise alguses oli põhjust rõõmustada nii ajakülluse kui ka tippspetsialistide rohkuse üle. Kuigi vormiliselt käis elu viisaastakuplaanide ja muude sääraste formaalsuste rütmis, teadsid tegijad muidugi pikaaegsete plaanide mõttetust. 1960. aastal tabas sõnaraamatutööd kannapööre: sektori juhatajaks ja vadja keele sõnaraamatu peatoimetajaks sai Valmen Hallap. Ada Ambus on 1997. aastal antud intervjuus oletanud, et Ariste sunniti tagasi astuma, kuna tundus väheusutav, et ta oleks sellest kohast ise loobuda tahtnud. Vähemalt soovinuks ta vadja keele sõnaraamatu lõpuni teha. Samuti oli algusest peale selge, et Ariste kui „vadja keele patenteeritud uurija“ pidanuks parima keeletundjana olema see ühtlustav käsi ja viimane silm.

Valmen Hallapi käe all tehti kõik kapitaalselt ja üksikasjalikult otsast peale ümber. Hallap seisis aga silmitsi mitme probleemiga. Tema, Karl Kondi ja Elna Adleri visioon sõnaraamatust erines paljuski Ariste omast. Erinevalt Aristest ei lubanud Kondi ja Adleri teaduslik südametunnistus sõnaraamatusse lisada vorme, mida keelejuhtidelt registreeritud polnud, kuna nemad eelistasid süsteemsust kasutamismugavusele. Uutmoodi sõnaraamat pidi olema informatiivsem ja kõrgemal teaduslikul tasemel. 1961. aasta lõpuks oli töörühm Ariste lahkumisest nii palju toibunud, et Hallap julges kõrgematele instantsidele kinnitada, et vadja sõnaraamatu struktuur ja materjali esitamise põhiprintsiibid on üldjoontes paigas.

1962. aastal avaldasid Karl Kont, Paul Kokla ja Elna Adler Keeles ja Kirjanduses artikli „Vadja keele sõnaraamatu koostamisest”. Autorid selgitasid üksikasjalikult sõnaartiklite ülesehitust ja illustreerisid seda mitme sõnaartikliga. Esialgu planeeritu erineb oluliselt sellest, mis 2014. aastal lõpuks trükist ilmus. 1962. aastal nägi plaan peale sõnaartiklite ette koha-, isiku- ja loomanimede loendeid. Vadjakeelne osa oli kavas esitada keerukas foneetilises transkriptsioonis, lõpptulemus oli aga selle lihtsustatud variant.

Siinkohal pole aga sugugi põhjust tegijaid milleski süüdistada, näpuga tuleb näidata tolleaegsete trükitehniliste võimaluste peale. Tollal, kui käsikiri oli alles trükimasinal ümber löödud ja trükkiminekuni veel tükk aega, polnud selge, kuidas seda täpselt trükitakse. Ada Ambuse sõnul ei saanud nõukogude ajal välismaalt mingisugust trükitehnikat osta ja seepärast tahtsid ungarlased instituudile kinkida soome-ugri transkriptsiooniks vajalikke trükitähti. Ungarisse sõitsid teaduste akadeemia toimetiste toimetusest Juta Reier ja instituudist Valdek Pall, kuid siis tuli teade, mis keelas sellise kingituse vastuvõtmise. See tingis ka transkriptsiooni muutmise kogu sõnaraamatus.

1956. aastal seatud optimistliku eesmärgi kohaselt pidanuks 1965. aastaks vadja keele sõnaraamat valmis olema. Kauniks viisaastakuplaaniks see paraku jäigi, sest siiani olid koostajad ja toimetajad sõnaraamatutööga paralleelselt ametis teiste töökohustuste täitmisega. Optimism aga ei raugenud ja järgmine viisaastakuplaan aastateks 1966–1970 nägi ette vadja keele sõnaraamatu valmimist 1968. aastaks.

Trükist ilmumise aastat ei olnud võimalik tollal planeerida, kuna kirjastamisolud olid kitsenenud. Sõnaraamatu valmimine aga venis ja esialgne käsikiri valmis alles 1969. aastal. Kõigi vahepealsete muudatuste tõttu oli see aga nii koostamispõhimõtteilt kui ka tehniliselt vormistuselt ebaühtlane, mistõttu tuli käsikiri ümber töötada, osaliselt uuesti koostada ja täiendada vahepeal ekspeditsioonidel kogutud materjalidega. Alles seejärel sai Elna Adler toimetamisega alustada. Alates 1975. aastas rakendati toimetamistöösse ka Merle Leppik. Esimene köide loodeti kirjastamisele anda 1979. aastal ja teine köide 1980. aastal. Paraku ei tähendanud tollal käsikirja valmimine sugugi seda, et raamat ka kohe trükki läheb. Kui esimese köite käsikiri 1980. aastal lõpuks trükivalmis sai, polnud seda otsekohe võimalik trükki anda. Probleeme valmistas trükivalmis seadmine, samuti ei tahtnud kirjastused võtta töid osade kaupa avaldamiseks. Kuna ilmumisega oli seni kogu aeg tuli takus olnud, oli esimeses köites võrdlemisi palju vigu. Kiirustamine ei tasunudki kahjuks lõpuks ära, kuid vähemalt saadi esimese köite valmis käsikiri võtta kaasa Turusse fennougristikakongressile.

1980. aasta märgib vadja keele sõnaraamatu saamisloos olulist rolli ka seetõttu, et sel aastal lõpetas Valmen Hallap töö sektorijuhataja ja sõnaraamatu peatoimetajana. Uueks sektorijuhatajaks sai Arvo Laanest, kes tegi seda tööd 1992. aastani. Kuigi ta osales vadja keele sõnaraamatu töös, ei olnud ta peatoimetaja. Õieti oligi 1980. aasta viimane, mil vadja keele sõnaraamatul üldse peatoimetaja oli. Siin võib näha veel üht paljudest põhjustest, miks sõnaraamatu valmimine ja ilmumine venis – polnud peatoimetajat, kelle autoriteedile toetuda. Töö aga jätkus sellegipoolest ning 1980. aastate keskpaigas alustati Ülle Viksi juhendamisel sõnaraamatu viimist arvutuslingvistika sektori elektronarvutisse.

1985. aastal sai trükivalmiks teine köide, mille olid toimetanud Merle Leppik, Elna Adler ja Valmen Hallap. Samal ajal ootas esimene köide veel trükkiminekut. Töö ülejäänud sõnaraamatu kallal jätkus ja 1986. aastal avaldati lootust, et esimene köide läheb juunis fotolattu. Paraku nii ei läinud.

Esimese köite käsikirja kleepija-lõikaja ja fotolao sisestaja Kristiina Ross on meenutanud, et algselt pidi sõnaraamatu välja andma kirjastus Valgus, kellele see esitati masinal kirjutatud käsikirjana. Käsitsiparandustele oli määratud piirarv, mida ületada ei tohtinud, seepärast olid parandused kleebitud paberiribadega teksti peale ja vahele. Avaldamine jäi aga venima, sest tinalao jaoks polnud kõiki vajalikke transkriptsioonimärke saada isegi mitte Leningradist. Raamat jäi mõneks ajaks seisma, kuni hakati kasutama fotoladu, mis oli sammuks tinalaost arvutilao poole. Sõnaraamat sisestati algeliste programmide abil ja keeruliste koodidega tekstina, mis arvutis kõigepealt loetamatuks perfolindiks teisendus. Sõnaraamatu väljaandjaks sai lõpuks Valguse asemel 1989. aastal instituudi juurde loodud arendusettevõte Signalet, mis tegeles instituudi teadusliku väljundi publitseerimisega.

Niisiis ilmus sõnaraamatu esimene köide alles 1990. aastal. Kahjuks jäi see nägemata samal aastal surnud Paul Aristel ning juba kolm aastat varem lahkunud Valmen Hallapil. Sõnaraamatu eessõna on toimetajad dateerinud juba 1983. aasta detsembris. Kuigi sisu erines mitmes aspektis esialgsetest optimistlikest plaanidest, oli see siiski muljetavaldav: eessõna, ülipõhjalik sissejuhatus ja kasutusjuhend, märksõnad a–jüvä, märksõnade eesti- ja venekeelsed vasted ning suur hulk eestikeelsete tõlgetega näitematerjali, mis annab ülevaate mitte ainult vadja keelest, vaid ka vadjalaste eluolust, folkloorist, kultuuripärandist ja ajaloost. Sõnaraamatu koostamisel kasutatud materjal pärines eri aegadest ja eri autoritelt, mistõttu oli selle kvaliteet ebaühtlane ning kirjaviis erinev. Suulisest ja murrakuti varieeruvast keelest valiti märksõnadeks vormid, mis olid suurema leviku ja esinemissagedusega. Materjali süsteemseks esitlemiseks mõeldi välja varimärksõnade ja varivormide süsteem, mille abil esitati sõnaraamatus teoretiseeritud üldvadjalised vormid, jättes samas alles lähtematerjalis reaalselt registreeritud vormid. Tänu eelnevale õnnestus suuline keel kirja panna autentsel kujul ja luua samas sisuliselt ühtlustatud kirjakeel.

1991. aastal läksid Elna Adler ja Ada Ambus pensionile ning toimetajakoorem jäi Merle Leppiku kanda. 1992. aastal nentis instituudi direktor Asta Õim, et teine köide on küll trükivalmis, kuid puudub raha selle töösseandmiseks. Ometi edenesid nüüd asjad juba veidi tempokamalt: teine köide ilmus 1994. ja kolmas köide 1996. aastal. Neljas köide viidi trükikotta 1999. aastal, kuid kuna „ÕS 1999” oli selle praktiliselt ummistanud, ilmus see alles 2000. aastal.

Pärast neljanda köite ilmumist lahkus Merle Leppik töölt ning toimetajakohustusi pidi nüüd täitma Silja Grünberg, kes oli sõnaraamatutöös tegelikult algusest peale osalenud. Aastakümnetepikkuse töö lõpp juba paistis, kuid põhimõttekindla vana kooli inimesena keeldus Grünberg kvaliteeti kiirusele ohvriks toomast. Ühest küljest tuli toimetada käsil olevat köidet, kuid samal ajal torkasid pidevalt silma eksimused juba ilmunud köidetes. Toimetaja südametunnistus ei lubanud neist mööda vaadata ja nii tegi ta jooksvalt parandusi eelmistesse köidetessegi.

Kui 1960. aastatel oli ajaga vaid näiliselt kitsas, siis 2000. aastatel peeti tähtaegade üle rangemat arvet. Selles uue ja vana maailma konfliktis oli ilmselt osaliselt õigus mõlemal poolel. Igatahes ilmus viies köide, esimene, mille Silja Grünberg üksi toimetas, 2006. aastal. 2009. aastal tuli instituuti tööle Esta Prangel, kes peamiselt toimetaja pliiatsiga tehtud parandusi arvutisse toksis. Grünberg sai abi ka oma filoloogist abikaasalt Georg Grünbergilt, kes aitas märksõnade venekeelseid tõlkeid täpsustada ning arutas toimetajaga vadja küsimusigi, kuna ta oli kõrvaltvaatajana vadja keele sõnaraamatuga juba aastakümneid kursis olnud. 2010. aastal ilmus kuues köide ja viimaks 2011. aasta seitsmes köide.

Pärast seitsmenda köite valmimist alustati sõnaraamatu üleviimist tänapäevasesse sõnaraamatute süsteemi EELex, mida eesti keele instituudis (EKI) kasutatakse sõnaraamatute koostamisel. Samal ajal ei tähendanud seitsmenda köite ilmumine toimetaja jaoks töö lõppu. 2011. aastal alustas Grünberg sõnaraamatu teise, parandatud ja täiendatud trüki ettevalmistust. Nüüd kulusid marjaks ära kõik märkmed, parandused ja tähelepanekud, mis ta oma töö käigus esimeste köidete puhul teinud oli. 2014. aastal ilmunud üheköiteline vadja keele sõnaraamat on esimesest trükist rikkam mitme lisanduse poolest. Raamatus on vadja asualade kaart (autor Raivo Aunap) ning eesti-vadja (Esta Prangel) ja eesti-vene (Georg Grünberg) indeksid. Indeksite mustandid genereeris sõnaraamatuteksti põhjal programmeerija Indrek Hein, venekeelse indeksi sisestas arvutisse Triin Todesk. Korrektuuri luges Liis Raasik. Kõiki osalisi hoidis ohjes ja utsitas tagant EKI soome-ugri osakonna juhataja Mari Uusküla. Aleksander Suumanil on luuletus, mis räägib mehest, kes ei lubanud oma maalt ühtegi põllukivi ära viia, põhjendades, et neid enam ei tehta. Midagi vadja sõnaraamatu taolist ei tehta ilmselt enam samuti. Aga seda parem, et tehtud sai.

Kasutatud materjalid
Ahven, Eeva (2007). Pilk paberpeeglisese. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Ambus, Ada (1997). Meenutusi soome-ugri keelte sektorist. — Eesti filoloogia poolsajand Teaduste Akadeemias (toim Viikberg, Jüri). Tallinn: Eesti Keele Instituut.
Ariste, Paul 2008. Mälestused. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Eesti Keele Instituudi aastaaruanded (1999, 2000, 2001, 2003) http://www.eki.ee/eki
Grünberg, Silja (2. trüki toim) (2013). Vadja keele sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Ross, Kristiina (2011). Vadja sõnaraamat kui kunstiteos. – Sirp, 27.05. Rätsep, Huno (1980). Akadeemik Paul Ariste. Tallinn: Perioodika. Viikberg, Jüri (2011). Kui keel on suurem kui rahvas ise. – Sirp, 27.05.