Wednesday, October 15, 2014

Tyler Hamilton, Daniel Coyle "The Secret Race"

Mulle meeldib see Facebookis tiirlev ringkiri, mis kohustab adressaati kümmet mõjutanud raamatut kirja panema ja teistega jagama. Panin kirja enda omad, olen lugenud huviga teiste omi ning pooljuhuslikult lugesin nelja päevaga läbi ka sõbra nimekirjas olnud teose. Miks peaks spordikauge kirjandusehuviline lugema spordist läbi imbunud teost? Ma ei tea, aga olen ülirahul, et seda tegin. Mine tea, võib-olla oli just selle võrra huvitavam lugeda, et ma olen vedelvorstist pehmo, kes pole kunagi füüsiliselt nii pingutanud, et veremaitse suus ja hambad poolikuks kiristatud. Kuid mõnusate piinadeni veel jõuame, alustame sissejuhatusest!

"The Secret Race" on Tyler Hamiltoni jutustatud lugu, mille on kirja pannud Daniel Coyle (vt ka nt "The Talent Code" jmt). Hamilton oli 90ndate keskpaigas ja 00ndate alguses kõva rattasõitja. Oma profikarjääri alustas ta US Postali meeskonnas, kus sõitis ka üks teine raamatu kesksetest tegelastest - tuntud munandivähi seljataja ja dopinguga seitse korda Tour de France'i võitnud Lance Armstrong. Kuid "The Secret Race" ei ole kummagi elulugu, vaid pigem ühe ajastu kirjeldus ja sel ajastul tehti rattaspordi tipus retsilt dopingut.

Dopingust

Doping on teatavasti ebaaus, amoraalne ja lihtsalt vale, aga õnneks sportlasi kontrollitakse ja suurem osa neist on puhtad. Vähemalt selline oli minu pealiskaudne ja asjatundmatu arvamus enne selle raamatu lugemist. Tuleb välja, et vähemalt rattaspordis oli umbes aastatel 1995–2005 selline periood,  mil tipptegijatest sõitsid dopinguta ainult vähesed. Mingile tasemele jõudnuna oli valida, kas jätkata dopinguga või jätta karjäär pooleli, sest ilma keelatud aineteta polnud võimalik ülejäänutega rinda pista.

Põhilised vahendid, mis käiku läksid, olid testosteroon (the red eggs), hematokriidi taset tõstnud EPO (mida Edgar Allan Poe järgi Edgariks kutsuti) ja vereülekanded (endalt võetud veri lasti enne võistlusi tagasi vereringesse, tänu millele paranesid vere hapnikutransportimise omadused). Aastatel 1997–2000 polnud testimisega probleeme, kuna mingit testimist eriti ei toimunud. Testiti etapivõitjaid või paari juhuslikku õnnetut. Selle juhuse vastu sai abi arstidelt, kes teadsid öelda, mitu päeva varem tuleb keelatud ainete võtmine lõpetada. Mõju kestis, kuid proovidest midagi ei leitud. Pealegi ei testitud 2000. aastani EPO esinemist veres, mistõttu piisas sellest, kui oma hematokriidimäära normi piires hoidsid, oldi siis EPO-t tarvitatud või mitte. Arstide ja tiimiga välja mõeldud skeemid dopingu ohutuks manustamiseks olid täiesti hullumeelsed. See oli nagu mingi paralleelmaailm, mida dopingukontrollijad ja kaasaelajad ei näinud. Hiiliti, varjati, salati maha, kasutati salakeelt, sõideti teise linna end süstima, kohtuti Tour de France'i etappide vahelisel ajal mittemidagiütlevates hotellides jne. Täitsa hull! Ja kõik toimis! Välja arvatud need harvad korrad, kui midagi pekki läks (nt kui keegi kellegi teise vere omale sai).

Mulle tundub, et dopinguga seostuvad üldsusele sportlased, kes ei viitsi ise piisavalt pingutada (või tegin ma just enda põhjal kõigi ülejäänute kohta üldistusi). Kuid ei, hoopis vastupidi, sest ega dopingust ei piisa. Iga sportlase keha reageerib erinevale keemiale ju erinevalt ja nii ongi kõigi stardipositsioon enne dopingut erinev.
As Dr. Michael Ashenden puts it, "The winner in a doped race is not the one who trained the hardest, but the one who trained the hardest and whose physiology responded best to the drugs"
Ju oleks Armstrong ja Hamilton tipus olnud ka siis, kui keegi tollal dopinguga poleks tegelenud. Aga dopinguga said nad veel paremaid tulemusi.
EPO granted the ability to suffer more; to push yourself farther and harder than you'd ever imagined.
Pealegi, ega dopinguga sõitmine ei tähenda, et Tour de France oleks järsku mingi walk in the park. See nõuab ikka määratu suurt pingutust ja kannatamist. Näiteks Hamilton jätkas edukalt Tour de France'i ka pärast seda, kui ta ühel etapil kas rangluu või millegi sellise ära murdis. Kiristas küll valust hambaid nii, et pärast oli hambaarstil tükk tegemist, aga jätkas ja sõitis lõpuni. Täitsa pekkis, ma ütlen!
I should point out that when a bike racer says he feels great. he does not actually feel great. In fact, you feel like hell – you're suffering, your heart is jumping out of your chest, your leg muscles are screaming, flashes of pain are moving around your body like so many strings of Christmas lights. What it means is that while you feel like crap, you also know the guys around you feel even crappier, and you van tell through their subtle expressions, the telltale signs, that they're going to crack before you do. Your pin, in that situation, feels meaningful. It can even feel great.
Sellised sõidustrateegiate kirjeldamised olid ka põnevad, sest ülla-ülla, rattasport ei käi nii, et istud sadulasse ja siis väntad nii kiiresti, kui jaksad. Millised nüansid! Millised skeemid! Milline meeskonnatöö!
I saw that the Tour de France wasn't decided by God or genes; it was decided by effort, by strategy. Whoever worked the hardest and the smartest was going to win.
Osa strateegiast oli muidugi doping ja selles vallas saatis edu neid, kel oli kõige rohkem nutsu, sest ringlevad summad olid täiesti kosmilised. Sellega jõuab jälle Lance Armstrongi juurde.

Lance Armstrongist

Lance Armstrong oli legendaarne rattur, kes naases profisporti pärast munandivähist tervenemist ja asus siis võistlustel hulgaliselt häid kohti noppima. Ta oskas õigete inimestega pildil olla ning lõi endast sellise kuvandi, et kõigil oli hästi mõnus tema American hero lugu uskuda. Seitse korda järjest Tour de France võita – see on juba ka midagi! Nagu pärast ilmsiks tuli, laksis ta kõik see aeg dopingut. Jah, kõik teised tegid seda ka, aga tema oli teistsugune. Esiteks oli tal nii palju raha, et ta sai endale kõige paremat lubada, mistõttu oli ta sageli teistest keemiliselt sammu võrra ees. Teiseks tegeles ta väljapressimise, kinnimätsimise, korruptsiooni, ähvardamise, kiusamise, mölisemise ja muu ebameeldivaga. Võib imetleda tema sihikindlust ja eesmärkidele orienteeritust, kuid samas on ta ebasümpaatne näide "eesmärk pühitseb abinõu"-sorti inimesest. Hamiltoni jutu järgi jäi mulle temast mulje kui üle laipade minevast nartsissistist.
Because of his [Armstrong's] character, because of his comeback from cancer, Lance believed in his bones that, if he worked hard hard, he was entitled to win every single race. Now, Lance is one hell of a bike racer, Edgar or no Edgar. But here he was wrong, because sports don't work that way. The reason we love them – the reason I got involved in the first place – is that they're unpredictable, surprising, human. To me, that turned out to be Lance's problem: he couldn't let go of this idea that he was destined to be a champion, and he couldn't let go of the power that allowed him to control his performance so precisely. It's the oldest paradox: Lance could withstand just about anything, but he couldn't withstand the possibility of losing.


Tyler Hamiltonist

Tyler Hamilton jättis endast aga väga sümpaatse ja inimliku mulje. (Muidugi, mis viga endast muljet jätta, kui ise lugu jutustad, aga sellegipoolest.) Ta kirjeldas väga mõjusalt ja veenvalt oma otsuste taga peitunud inimlikke põhjusi, nii et kaasaelajana tekkis mul tunne, et ma oleksin tõenäoliselt teinud samasuguseid valikuid. Muide, kuigi teoses on palju juttu Armstrongi nõmedatest külgedest, siis pean ütlema, et Hamilton ei kirjutanud temast pahatahtlikult, pigem kaastundlikult.

Raamatust

Õppisin palju uusi sõnu, nagu pelaton (juhtgrupp), panigua (pan i aqua ehk leib ja vesi ehk dopinguta sõitma), omertà (vaikimiskohustus, nagu maffias), glowing (glowing oldi siis, kui dopingukontrollis oleks patustamine parasjagu ilmsiks tulnud). 

Lugesin pea 400 lk läbi mõne päevaga, minu kohta viimasel ajal harukordselt kiire saavutus. Ma oleksin kiireminigi lugenud, kui ma pärast igat lõigu lähimale ligimisele seda refereerima poleks hakanud. Isegi emale ja isale tegin hüsteerilisi ümberjutustusi, kuigi neid sport absoluutselt ei huvita. Loodetavasti aitab blogis kirjutamine nüüd vait jäämisele kaasa ja suudan varsti muustki kui dopingust rääkida. Kuid kui ma siis millalgi satun dopingust rääkima, siis täiesti uute ja revideeritud arusaamadega!

Thursday, October 09, 2014

Mihály Csíkszentmihályi "Kulgemine: optimaalse kogemuse psühholoogia"

Viimase paari aasta jooksul on minu jaoks üheks suurimaks naudinguallikaks olnud õmblemine. Õmmeldes võin ma kaotada ajataju ning alles hetkeks hinge tõmmates aru saada, et kell on pool kaks, mu silmad vajuvad kinni kohe, kui masina tagant tõusen, ning ma pean järgmisel päeval tööle minema. Tajun õmmeldes oma võimet areneda ja näen selle tulemusi oma silmaga. Mõnus on teada, et mida rohkem ma harjutan, seda paremaks ma saan ning mul on tõestus valminud kleitide näol endale kohe ette näidata. Jumalast mõnus, tõesti, ei ole midagi öelda! Selle kogemuse üle mõtisklemine viis mind internetis surfates sellise mõisteni nagu kulgemine (flow). Kulgemine on psühholoogiateadlase Mihály Csíkszentmihályi (on teatav mõnu mitte eksida selle nime hääldamisega...) leiutatud termin, mis iseloomustab olekut, milles inimene on täielikult haaratud mingist tegevusest ning kõik muu kaotab tähtsuse. Siinkohal käsitletav teos kirjeldab populaarteaduslikus võtmes kulgemist, selle eeldusi ja omadusi. See ei ole täiusliku elu käsiraamat, konstantse kulgemise retsepti sellest ei leia, aga alates raamatu lugemisest millalgi südasuvel olen ma selle temaatika peale pidevalt mõelnud ja mikroskoopilisel moel ka oma elus muutusi teinud.

Niisiis. Kulgemine, see on ülim nauding. Aga mida inimesed naudivad? Csíkszentmihályi ütleb, ja raske on talle vastu vaielda, et parimad hetked elus ei möödu passiivsuses, need leiavad aset tahtliku ja sihipärase pingutust nõudva tegevuse käigus.
"Nautimise fenomenoloogia koosneb kaheksast suuremast osast. Kõige positiivsemate elamuste kirjeldamisel nimetavad inimesed neist kaheksast vähemalt üht.
  1. Tegevus on lõpuleviidav
  2. Tegevusele keskendutakse
  3. Kindlad eesmärgid
  4. Vahetu tagasiside
  5. Tegevus on kaasahaarav, see kõrvaldab teadvusest igapäevamured ja pettumused
  6. Tunne, et tegevus on kontrolli all
  7. Ei muretseta oma mina pärast, kuigi pärast tegevust on minatunne võimendunud
  8. Ajatunnetus muutub" (lk 65) 
Usutavasti meenub igal lugejal siinkohal midagi mõnusat oma elust, mis neile kriteeriumidele vastab, olgu see siis origami, pikamaajooks, teaduse tegemine või seks. Kuid lemmiktegevusest üksi ei piisa. Kui pole väljakutset ega oskusi, on tulemuseks apaatia. Kui on väljakutse, aga pole oskusi, on tulemuseks ärevus. Kui pole väljakutset, aga on oskused, on tulemuseks igavus. Seega tekivad nauding ja kulgemine igavuse ja ärevuse piiril, seal, kus tegutsemisvõimalused on võimetega tasakaalus. Olen just seda enim tundnud vist joostes. Mõnikord on nii olnud, et jooksen mingi maa ära ja kuigi ma ei ole täiesti kurnatud, tundub, et ah, on juba joostud kah, täitsa võiks juba koju saiakest sööma minna ja jalad seina peale visata. Kui seda päriselt teha, valdab mind pärast ebamäärane pettumus, sest nagu kogemused on näidanud, läheb mõnusaks alles pärast selle verstaposti pingutusega seljatamist. Seoses füüsilise tegevusega on Csíkszentmihályil öelda järgmist. (Kusjuures (mitte eriti üllatuslikult) sama kinnitas ka spordile ja motivatsioonile pühendatud Snežana Stoljarova ja Roman Fosti peetud loeng, mida ma millegipärast hiljuti kuulamas käisin, aga mida nüüd internetiski vaadata saab.)
"Ka kõige lihtsam füüsiline tegevus võib pakkuda naudingut, kui see tekitab kulgemist. Selleks tuleb:
a) seada üldine eesmärk ja rida väiksemaid, reaalseid eesmärke;
b) leida eesmärkidele vastavad edusammude mõõtmise meetodid;
c) keskenduda tegevusele ja eristada järjest täpsemini tegevusega kaasnevaid väljakutseid;
d) arendada oskusi olemasolevate võimaluste kasutamiseks;
e) tegevusest tüdinedes tõsta panuseid." (lk 114)
Kui loominguline tegevus või sport võiks tunduda üsna loogiline kulgemist tekitav tegevus, siis Csíkszentmihályi siin ei peatu ning toob lisaks hulgaliselt näiteid inimestest, kes on kogenud imelisi naudinguid ka olukordades, mis enamiku teiste jaoks ikka pigem kannatusi põhjustavad. Mainitud saavad poliitvangid, õnnetuse tagajärjel ränga puude saanud jmt. Minust tekitas neist lugemine mingit küünilist ja tõrjuvat hoiakut, sest ikka raske on aru saada, kuidas tervisest ilmajäämine kellegi jaoks elu parim sündmus sai olla. Ometi olen autoriga nõus: inimesel on välistele sündmustele reageerimisel ja kannatuste defineerimisel valikuvõimalus.
"Erinevus, kuidas üks inimene elu naudib ja kuidas teine inimene eluraskuste all murdub, sõltub välistest teguritest ja nende tõlgendamisest ehk sellest, kas inimene näeb neis ohte või uusi väljakutseid." (lk 228)
Kuigi vahepeal tundus, et hakkama võinuks saada palju vähemate lehekülgedega, oli minu meelest tegu siiski väärt lugemisega. Vähemalt mina jäin küll mõtlema selle üle, millega võiks vähem ja millega rohkem tegelda (multikate vaatamist on isegi õnnestunud vähendada). Samuti olen tabanud end raamatule mõtlemas, kui millegi sisukaga tegeldes on jaks otsa saanud. Täitsa motiveerib! Tõsi küll, lugema asusin seda eelkõige sooviga teada saada midagi loomingulisusest protsessist. Seda käsitleti "Kulgemises" üsna vähe, aga pole hullu, Csíkszentmihályil on raamat ka selleks puhuks ja selle nimi on "Creativity". Ta on ka TEDil loengu pidanud, nii et kes lugeda ei viitsi, aga asju vastu huvi tunneb, võib allolevat videot vaadata (kuigi see on ausalt öeldes veidi uinutav). 


Loe ka eriti head kompaktset kokkuvõtet GoodReadsis.