Saturday, December 27, 2014

James Bowen ja Garry Jenkins "Tänavakass Bob"

Minu meelest on olemas väga häid ja nauditavaid raamatuid, mille kese ei ole üldse mingi hea lugu. Ja siis on raamatuid, mille kese on küll hea lugu, aga mis iseenesest raamatuna just suuremad asjad ei ole. James Boweni raamat "Tänavakass Bob" (mida kirjutas vist pigem kaasautor Garry Jenkins) kuulub nende viimaste hulka.

"Tänavakass Bob" räägib... üllatus-üllatus... Bobi-nimelisest tänavakassist. Kuidagi satub vigastatud Bob mitmel järjestikusel päeval kükitama tänavamuusik Jamesi sotsiaalkorteri ukse taha, kuni James ta oma tiiva alla võtab ja terveks ravib. James on algusest peale veendunud, et varem või hiljem hakkavad tänavad jälle Bobi kutsuma ning vale oleks teda sellisel puhul vägisi kinni hoida. Ainult et Bob ei taha kuhugi minna. Hakkab hoopis Jamesiga koos linnas tööl käima ehk tšillib paela otsas, kui ta peremees Oasise "Wonderwalli" mängib.

Bob paneb veerema elu parenemise lumepalli. James oli sinnamaani olnud teiste jaoks nähtamatu, metadooniravil heroiinisõltuvusest paraneja veel peale selle. Teismeeast alates oli ta elu väikestviisi pekki hakanud minema ja 20ndate eluaastate lõpuks oli olukord juba päris puine. Nüüd oli ta elus kass - temast sõltuv elusolend, kelle eest tuli hoolt kanda. Peale selle tegi nummidusega tähelepanu püüdev kiisu nähtavaks oma kaaslase Jamesi. Enne oli ta suvaline lõngus, kellega keegi tegemist ei tahtnud teha ning kelle käekäik kedagi ei huvitanud, nüüd hakkas see vähehaaval muutuma.

Uutmoodi ellusuhtumine pani Jamesi muusikueluga lõpparvet tegema ja alustama karjääri Big Issue müüjana. Big Issue on selline ajakiri, mille müümise võimalus on mõeldud eluga hädas inimestele, et neil oleks võimalus legaalsel teel järje peale saada. Kui oled sõela läbinud ja lepingu sõlminud, saad esimesed kümme eksemplari tasuta, edasi pead ajakirjad iga kord ise välja ostma, 1£ tükk, et need siis 2£ eest maha müüa. Ma ei olnud enne sellise kontseptsiooniga üldse kursis, nii et oli valgustav! Bob sai kuulsaks Big Issue kassina ja James oli astunud järjekordse sammu korraliku inimese elu suunas. Umbes sellise eluetapiga teos lõpebki, nii et hiljem neile osaks saanud fenomenaalset edu selles raamatus ei kajastatagi.

Muide, mul jäid kuidagi kripeldama olukorrad, kus James kellegi või millegagi pahuksisse sattus. Ta ei olnud alati illikuku õilishing ja ebaõiglane kannataja, kuigi ta hädades saab suuresti süüdistada ta ebastabiilset lapsepõlve (mida ta ise ju ei valinud). Igatahes tuli tal Bobi-perioodilgi ütlemisi ja konflikte nii politseinike, metrootöötajate kui ka teiste heidikutega. Sageli teadis ta, et on astunud mõne reegli või seaduse vastu, kuid kuna see talle ebaõiglane tundus, ei paistnud ta end eriti milleski süüdi tundvat. Ma ei tea, kas selline suhtumine on laialt levinud sääraste marginaliseeritud inimeste seas, aga see mõjus kuidagi määrava erinevusena, millenagi, mis tuli meie peategelasel ületada, et naasta võrdsena tavaliste inimeste sekka. Neid kordi, kui ta seda suutis, tuli minu meelest teose jooksul üha enam ette, nii et tore on!

Mõtlesin hiljuti uuesti Orwelli teosele "Pariisi ja Londoni heidikud". Mõnes mõttes on "Tänavakass Bob" sissevaade ühe Londoni heidiku ellu 21. sajandi algul ehk sada aastat pärast Orwelli kirjeldusi. Ainult et Jamesi ja Bobi raamat on kirjanduslikus plaanis võrdlemisi jube. Eriti hämmastasid mind kordused. Mõnda asja oli pea sõna-sõnalt kahes peatükis korratud, rääkimata neist juhtudest, kui lihtsalt osa teksti võinuks välja toimetada. Sellepärast virisesin ka postituse alguses, et kuigi lugu on hea, pole raamat suurem asi elamus. Tagantjärele võinuksin piirduda mõne artikli lugemise või video vaatamisega. Aga ma saan aru, et just tänu raamatule (ja raamatutele, mis on sellele veel järgnenudki) said James ja Bob tõeliselt kuulsaks. Kassi kodustamine ja sellest raamatu kirjutamine pole kindlasti universaalne lahendus tänavaeluga lõpparve tegemisele, aga tore, et ühelgi nii vedas. Soovin neile parimat ja loodan, et James on oma edu vääriline.

Friday, December 26, 2014

Salla Simukka "Punane nagu veri"

Salla Simukka Lumivalgekese-triloogia on praegu kõva sõna noortekirjanduse maailmas. 2013. aastal ilmusid soome keeles "Punainen kuin veri" ja "Valkoinen kuin lumi", 2014. aastal "Musta kuin eebenpuu". Eesti keelde on tõlgitud triloogia esimene osa "Punane nagu veri", triloogia tõlkeõigused on praeguseks müüdud 47 (!) riiki.

Raamat "Punane nagu veri" on põnevik pahade täiskasvanute tegemistesse sekkunud Tampere keskkoolinoortest eesotsas Lumikki (ehk Lumivalgeke) Anderssoniga. Lumikki on 17-aastane südi tütarlaps, keda põhikooli ajal kiusati, kuid kes ohjad enda kätte haaras, kiusajatele molli andis ja kõige selle käigus eriti kartmatuks kasvas. Kogemata saab Lumikki teada, et ta võrdlemisi nõmedad ja ülbed klassikaaslased on end seganud mingisse kriminaalsesse jamasse, mille käigus on nende kätte sattunud 30 000 verist eurot. Lumikki tahaks lihtsalt vait olla ja end mitte millessegi segada, kuid seda tal muidugi teha ei lasta. Esmapilgul ebameeldiv Elisa lunib Lumikki abi nii kaua, kuni tol viimaks kahju hakkab ja ta nõustub neid aitama. Ǩust Elisa ja poisid raha said? Mis salaelu elab Elisa narkopolitseinikust isa? Mis rolli mängib kõiges noor venelanna Natalja? Kes on Jääkaru? Kellele see raha mõeldud oli? Nii palju küsimusi, millele peab vastuse leidma Lumikki, sest teised on selleks liiga juhmid ja arad. Tark ja füüsiliselt heas vormis Lumikki saab hakkama imeliselt ohtlike olukordadega, lahendab saladused ja paneb pahad paika.

Raamatu lugemine läks kuidagi liiga kiiresti, et suuta selle kohta midagi sisukat kirjutada. Tore oli lugeda Tampere noorte tegemistest ja maailmast: talvel on 25 kraadi külma, käivad saunas ja jääaugus ujumas, kannavad helkureid ja Fjällräveni seljakotte. Palju arusaadavam maailm kui ameerika noorte oma. Samuti on märkimisväärne naispeategelase isiksus. Aktiivne ja tegude algataja, aga mitte ekstreemsuseni viidult. Veidi poisilik, aga mitte mingi tomboy. Teistega mitte eriti tegemist tegev, aga mitte eraklik. Küll aga jäi mulle arusaamatuks või põhjendamatuks, kuidas temast sündmustekeerise keskne kuju sai. Ta küll teadis olukorrast, millesse kolm klassikaaslast end seganud olid, aga kuidas läks nii, et tema kogu jama ära pidi lahendama? Teised ei teinud tõesti midagi muud peale videomängude mängimise ja pabistamise (kui sedagi!), samal ajal, kui tema auto pagasnikus kuhugi ohtlikule missioonile sõitis. Mõistlik nagu ta oli, võinuks ju pigem teisi õpetada ja ise tagaplaanile jääda. Aga las ta olla. Hea lebo lugemine vahelduseks Emil Ciorani "Lagunemise lühikursusele", mida lugedes on selline jahu söömise tunne (ja nii juba eelmise aasta oktoobrist alates...).

Sunday, December 21, 2014

Patti Smith "Kõigest lapsed"

Ma ei saa aru, miks see raamat nii vähe kajastust on leidnud. Patti Smith on ometi tuntud nimi, pealegi ilmus eestikeelne tõlge umbes samal ajal, kui ta Tallinnas esinemas käis. Raamatu- ja muusikahuvilistele tuttavatele kõnealust teost mainides on siiani enamus teadmatusest ja üllatusest suuri silmi teinud. Kuid hästi, nüüd on mul võimalus anda panus Patti Smithi memuaaride populariseerimisele! Aususe huvides olgu öeldud, et raamatu tõlkija Martin andis selle mulle tasuta tingimusel, et sellest pärast kirjutan. Ei läinud nelja kuudki!

Olen pärast raamatu lugemist sama vähe Patti Smithi huviline kui enne lugemist (kusjuures võibolla isegi vähem kui enne). Enne ma ei teadnud tast eriti palju, nüüd jõudis ta isik mulle veidi närvidele käima hakata. Tundsin teda peamiselt muusikuna, keda paljud on oma mõjutajana nimetanud. "Kõigest lapsed" pajatab aga võrdlemisi vähe Smithi muusikukarjäärist, selleni jõutakse alles teose viimases kolmandikus, seni jutustab ta New Yorki kolimisest ja seal oma koha leidmisest kord kunsti, kord luulet tehes. Küll aga ei peakski ma võibolla keskenduma Patti Smithi isikule, kuna raamatus mõjub ta pigem meediumina, kelle kaudu avaneb uks 1960–1970ndate New Yorgi kunsti- ja kultuuriilma. Tollases linnas seiklevad ringi Burroughs, Dylan, Ginsberg, Sedgwick, Warhol, Joplin, Hendrix jpt. Tõesti lausa veider lugeda, kuidas Patti nii muuseas nende inimestega kusagil baaris või kellegi kodus trehvas. Justkui veenis mind, et need suurkujud kunagi päriselt elavad inimesed olid. Muide, raamatus on neist aegadest ka mõni mustvalge pilt, mis loetut kuidagi üle ootuste palju usutavamaks teeb.

Sel ajal kasvas New Yorgis tunnustatud kunstnikuks Robert Mapplethorpe, raamatu kolmas peategelane Patti Smithi ja New Yorgi kõrval. Robert ja Patti tutvusid, kui viimane New Yorki jõudis. elasid siis suures armastuses koos, inspireerisid ja toetasid üksteist, kuni Robertit rohkem meeste poole tõmbama hakkas. Kooselu lõppemine ei tähendanud aga sõpruse lõppu, see muudkui kestis ja oli neile mõlemale ilmselgelt väga oluline toetuspunkt. Mapplethorpe'ist sai lõpuks üsna kuulus fotokunstnik, kelle tuntuimad tööd on mustvalged fotod, mis käsitlevad ajuti vastuolulisi teemasid, nagu homoerootika ja BDSM. Tõele au andes ei teadnud ma enne lugemist temastki eriti palju, kuigi guugeldades tulid fotod tuttavad ette. Ta loomingut vaadates pole mul mingit kahtlust, et tegu on ehtsa kunstnikuga, aga lugedes ma selles nii kindel ei olnudki. Patti meenutustes tegeles Robert alguses kollaažiga ja asus mingi aeg polaroidkaameraga pildistama. Loetu põhjal tundus see kõik täiesti suvaline mökerdamine ja need polaroidpildid manasid silme ette pildi tänapäevainimesest, kes telefoniga pilti teeb ja siis Instagramis kuulsaks tahab saada, aga kellel on ainult 5 followeri. (Ilmselt ebaõiglane võrdlus.)

Nii nagu mu raamatu-Robert erines päris-Robertist, erines minu jaoks ka raamatu-Patti päris-Pattist. Teose alguses paistab ta silma erilise naiivsuse ja süütusega. Mainigem siinkohal näiteks ta üsna straight edge eluviisi: ta ei tarvitanud mingisuguseidki meelemürke, samal ajal kui ta ümber päris valimatult narkot pandi, alkoholist ja suitsust rääkimata. Aja jooksul see küll mingil määral muutus, kuigi ta jäi siiski üsna puhtaks võrreldes teistega. (Samas muidugi oli tal nooruses selline vahejuhtum, et sai lapse, aga andis ta ära.) Samuti jäi mulle mulje, et nii tema kui ka Mapplethorpe olid oma kunstnikutee alguses eriti sõltuvad suurte kujude heakskiidust. Väga oluline oli end sisse süüa nende iidolite laudkondadesse ja pälvida nende heakskiit. Patti jaoks võibolla mitte nii väga kui Roberti jaoks, kes täiesti paaniliselt Andy Warholiga sõbrustada tahtis. Oma meenutuste põhjal ei jää Patti Smithist minu arvates sugugi mulje kui geeniusest või kellestki revolutsioonilisest. Mulle tundus pigem, et ta esimesed katsed luuletajana võisid olla üsna keskpärased ning edu tabas teda tänu visadusele, heale vedamisele ja võibolla osaliselt ka seetõttu, et omajagu konkurente lihtsalt ära suri (seda juhtus tollal üsna tihti).
"Paljude tee katkes. Candy Darling suri vähki, Tinkerbelle ja Andrea Whips lõpetasid enesetapuga. Teised ohverdasid end narkootikumidele või hukkusid õnnetusjuhtumites. Tähestaatus kõigest käeulatuse kaugusel, võeti nad maha, et nad saaksid tuhmununa langeda. Ma ei tunne ennast süüdi, et olen üks käputäiest ellujääjatest. Mulle oleks meeldinud, kui neid kõiki oleks saatnud edu ja nad kõik oleksid võidukarika saanud. Kuid tuli välja, et parimad kaardid sain hoopis mina."
Kuigi nüüd seda edu saavutamise teekonda nii sõnastades tundub mulle see kõige loogilisem viis, kuidas omas vallas midagi saavutada: tuleb tööd teha ja väike vedamine kulub ka marjaks ära. Üksi talendile lootmisest jääb harilikult väheks.

Mainisin enne, et lugemise käigus hakkas Patti Smith mulle närvidele käima. Selles olid süüdi ta luuleline kõnepruuk, pseudodiibid aforistlikud mõtteavaldused ning kõikjal mingite sümbolite ja märkide nägemine. Sama tüütu kui mõne horoskoobiuskuja endeid kuulata, ausõna.
"Uskusin, et ta [Robert] mõistab kunagi, et ei ole olemas puhast kurjust, puhast headust, on ainult puhas hing." 
"Nende näivalt ettemääratud liitu kinnitas fakt, et Robert ja Sam olid sündinud ühel ja samal päeval, 4. novembril, 25aastase vahega," 
"Otsustasime lahkuda 1972. aasta 20, oktoobril, Arthur Rimbaud' sünnipäeval." 
"Mõtlesin oma ema sõnadele, et aasta esimesel päeval tehtu näitab, milline su aasta tuleb. Tunnetasin endal Püha Gregoriuse vaimu ja otsustasin, et 1973 on minu luule-aasta."
Aeg-ajalt tuli ette ka mingeid absurdseid ideid, mis minu kui tasakaaluka väikekodanlase jaoks aastal 2014 täiesti ohmakad tunduvad.
"Ärkasin ootamatu ilmutusega. Pidin minema Etioopiasse, et leida see märss, mis näis rohkem märgi kui unenäoana. Tulen tagasi märsi Abessiinia tolmus säilinud sisuga ning annan selle maailmale. Rääkisin oma unistustest kirjastajatele, reisiajakirjadele ja kirjandusfondidele. Kui avastasin, et 1973. aastal ei olnud Rimbaud' kujuteldavad salapaberid trendikas teema." (Enne oli unes näinud mingit Rimbaud' käsikirja ja kuigi Roberti elukaaslane Sam oli nõus raha andma, keelas Robert tal minna.).
Aga eks ta ole, mina loen seda ja mõtlen: "Dsiisaskraist, mida sa ometi ajad," aga tema kirjutas pärast neid mõtteid luuletuse või laulu, mis pärast kuulsaks sai ja paljusid inimesi mõjutas. Nii et selles valguses pole mul küll põhjust iriseda või unnata.

Mõnes mõttes mõjus "Kõigest lapsed" mulle natuke nagu kultuuriloo õpik: huvitav, kuid aeg-ajalt tüütu ja mitte eriti kaasahaarav. Oluline ülestähendus sellest ammusest ajast ja sissevaade kultusnaise hingeellu, kuid see kõik vaid ajutiste tekstimõnuhoogudega.