Sunday, January 04, 2015

Rainer Jancis "Valgus tunneli lõpus"

Lugemislauale sattus järjekordne muusikaraamat. Patti Smithi kallal ma juba laamendasin, nüüd on kord Rainer Jancise teose "Valgus tunneli lõpus" käes. Jälle võtsin ette muusiku ja bändi, millega mul isiklik seos puudub, samas olin huvitatud tolle ajastu Eesti muusikaelust. Lugedes süvenes tunne, et autor oleks pettunud ja võibolla pahanegi, kui ta teaks, et ta kirjutatut loeb keegi, kel pole Metro Luminaliga emotsionaalset ega musikaalset seost, ning, mis veel hullem, kes arvas siiamaani, et Metro Luminal oli eelkõige Allan Vainola bänd. Teose põhjal võiks nimelt arvata, et Metro Luminal oli pigem Rainer Jancise saatebänd, sest just tema oli selle kollektiivi a ja o, loominguline juht jne. Vabalt võib muidugi kõik nii olla, aga kuna teos on nõnda subjektiivne, teeb see skeptiliseks ja tekitab kahtlusi. Ta muidugi ei salga seda.
"Kindlasti näevad Kristo, Kalle ja Allan fakte hoopis teises valguses, mäletavad erinevaid sündusi ja kirjutaksid hoopis teistsuguse raamatu Metro Luminalist. Mingit ühest Metro Luminali saagat seda kõike arvesse võttes ei ole." (lk 89, "Akvarium, Kino ja Aitäh")
Alapealkiri lubab "unenägu Metro Luminalist", ma läheksin sammukese kaugemale ja alapealkirjastaksin selle kui "sonimine Metro Luminalist". Raamat on võrdlemisi õhuke, piltidega koos oma 150 lk (pildid, muide, olid toredad ja Peeter Lauritsa kujundatud raamat ise ka väga ilus). Kohati tundus, et Metro Luminalist on umbes 1/3 teksti, veel 1/3 on kitarrispetsiifiline jauramine ja ülejäänu on ajastuolme segamini lambist meenunud seikadega. Tundus, et soov kõik südamelt ära rääkida tekitas kohati väga hüplikke mõttearendusi. Näiteks see lõik peatükist, mis jutustas albumist "Coca Cola":
"Huvitav, kui palju neid spreidega värvitud kassette veel alles on? Peaks olema selline täiesti korralik collector item. Võib-olla kunagi tõuseb ühe kasseti väärtus sedavõrd kõrgeks, et mõni hea inimene saab saadud raha eest endale ei julgegi mõelda mida kõike osta. Enamasti ostavad inimesed, kaasa arvatud mina, igasugust sitta kokku, mida ei lähe üldse vaja. Mõnda asja läheb võib-olla natuke vaja, aga seda, mida nad tahaks... No seda ei saa nad kunagi. See on igati loogiline, sest kes ikka tahab ja igaseb seda, mis tal juba on. Lähen sobran korra oma sahtlites, kas leian mõne kasseti. Ja oligi üks!" (lk 36, "Coca Cola")
Milleks see asjade ostmise jutt? Kuid naaskem kitarriteema juurde. Seda on raamatus palju. Kuna autorile on läbi aegade olnud tähtis oma pillidega eksperimenteerimine ja oma loomingus uute asjade proovimine, saab lugejagi sellest teemast nii mõndagi teada (eeldusel, et lugeja sellest midagi aru saab). Näiteks jagab ta lugejaga tabelit, milles on ära toodud, kuidas ta keele jämedusi vastavalt häälestusele valib. Samuti sain teada, et kogu "Ainult rottidele" mängis Jancis 7-keelse Ibanez Universe'iga, mille ta 1996. aastal fretless'iks tegi. Kui oled harjunud single coil'idega, võib humbucker'itega heli tunduda tuim ja detailitu. Ahah. Ma ei saanud sellest kõigest muidugi midagi aru, ometi pakkusid need teemaarendused aeg-ajalt huvi, sest tuli välja, et muusika tegemine on palju tehnilisem värk, kui ma seni arvasin. Samas kitarripalade vahepeal läks jälle mingiks sonimiseks minu meelest täiesti ebavajalikel teemadel. Näiteks jutule kitarri ostmisest ja selle detailidest järgneb selline lõik:
"Et luua natukene teist plaani, siis praegu, seda kirjutades, istun autoga Heltermaa kolmandal kilomeetril ning ootan, et Hmelnitski mind siit ära pukseeriks. VW Lupo jäi lihtsalt keset teed seisma ja on selgunud, et generaatoririhm on puruks. Võib-olla oleks vaja mingit pühalikumat hetke, et seda raamatut kirjutada: mustad küünlad, valge särk, rituaalid, hanesulg? Olen vana Alice Cooperi ja Kissi fänn. Esimese puhul meeldib 60-ndate ja 70-ndate staff, teise puhul kahjuks ainult välimus - idee on ju geniaalne!" (lk 51, "Küüditamine")
Jätkub jutt sellest, et bändi jätkumine seisis uute lugude puudumise taga. Miks oli vaja Kissi välimusest kirjutada? Arusaamatu. Aga raamatut kirjutades on muidugi autori teha, mis ta sinna kirjutab, nii et...

Nagu alguses mainisin, huvitas mind eelkõige Eesti 80-90ndate muusikaelu kui selline. Seda ma raamatust ootasin ja selle kirjelduse ma ka sain. Küll aga ei tahtnud ma teada saada selliseid isiklikke fakte, mis vahepeal üsna kollaseks kiskusid. Kas oleks ikka pidanud üsna suvaliste inimeste surmade asjaolusid lahkama? Milleks? Ka omavahelisi suhteid lahkas autor sellisel moel, et uusi sõpru see vist küll ei too, kuigi ehk õnnestus siis pärast kellegagi mingi vana vimm ära klaarida. No ei tea.

Ma ei teadnud, et Metro Luminali lugu on nii vastuoluline ja pikantne. See aga tähendab minu jaoks vaid seda, et ühe inimese käsitlust ei saa liiga tõe pähe võtta ja ütles ju Jancis "Kirjandusministeeriumiski" midagi sellist, et ta usub, et lugeja on piisavalt tark saamaks aru, mis on tõsi ja mis ilukirjandus. (Muide, et ma võisin uskuda midagi, mis väljamõeldis oli, polnud selles mõttes minu jaoks oluline, et mul on vist üsna ükskõik, kas mingi asi toimus või mitte, küsimus oli selles, kas neist kirjutama pidanuks.) Selles valguses tekkis soov lugeda Allan Vainola 2011. aastal ilmunud "Inventuuri". Oleks nagu õiglane teiste osaliste nägemusega tutvuda, kuid samamoodi oleks vist õiglane lugeda Jancise teost, kui Vainola raamat loetud. Ja kuigi suurem osa mu postitusest oli virisemine, tahaksin toonitada, et kokkuvõttes oli siiski tegu meeldiva lugemiselamusega ja minu arvates vajaliku lisandusega eesti muusikakirjandusse.

Friday, January 02, 2015

Lugemiskokkuvõte 2014. aastast

2013. aastal olin kuidagi hullunud ja lugesin ebanormaalselt palju lasteraamatuid. Otsustasin, et 2014. aastal teen eriti läbimõeldud valikuid,  rõhun kvaliteedile, mitte kvantiteedile ning üritan lõpetada pooleliolevaid raamatuid. Selle tulemusel lugesin umbes kolm korda vähem raamatuid kui tunamullu, aga seda see kvaliteedile rõhumine vist tähendabki.

Aasta ilukirjanduslik elamus: Michel Houellebecq "Kaart ja territoorium", aga mitte oma suurepärasuse tõttu (sest seda see eriti ei olnud), vaid see oli üks väheseid arvestatavaid ilukirjanduslikke teoseid, mida ma lugesin. Ma ei saanud sellest teosest eriti mõtteainet, aga lugemine läks lahedalt ja tempokalt.
Raamat, millest ma kõige rohkem teistele rääkisin: Tyler Hamiltoni ja Daniel Coyle'i "The Secret Race" dopingust rattaspordis. Valdkond, millest ma mitte midagi ei teadnud, aga mis lugedes väga põnevaks osutus. Napilt teise koha saab selles kategoorias Meg Lukens Noonani "The Coat Route". 
Huvitavaim elulooraamat: Tuula-Liina Varise "Kilpkonn ja õlgmarssal" Pentti Saarikoski elust ja loomingust ning tolleaegsest soome kultuurielust. 
Silmirõõmustavaim lasteraamat: Indrek Koffi kirjutatud ja Marja-Liisa Platsi illustreeritud "Koju". Marja-Liisa Platsi illukad panevad mul vahel lausa südame värisema, no on kohe sellise liigutava meeleoluga teised. Kusjuures nägin Pikal tänaval lastekirjanduse keskuses müügil postkaarte, mil olid pildid sellestsamast raamatust. 
Mõtlemapanevaima sisuga lasteraamat: Ulf Nilssoni "Vanaema raha". Mida mõtleb laps, kui vanaemal ühel päeval enam peas kõik korras pole?