Sunday, February 22, 2015

Andrus Kasemaa "Minu viimane raamat"

Andrus Kasemaa viimast proosateost "Minu viimane raamat" lugema asudes olin valmis järjekordseks autobiograafiliseks ja sisemaiseks Poeedirahu laksuks. Aga võta näpust, minategelane on hoopis Andrease-nimeline ja tegevuspaik saar keset Läänemerd. Andreas on kusagil jumalast hüljatud saarel pudeliposti ootamas. Kunagi olevat saarele jõudnud Rootsi tüdruku Sigridi kiri. Sellest piisab, et Sigridist saaks Andrease idée fixe. Süütutest väikestest mõtetest kasvab mõte-mõttelt täiesti fantastiline nägemus nende armastusest ja kooselust sellel väikesel saarel. Nad vaataksid mööduvaid laevu ja nende lapsed saaksid nende järgi nimed, nad elaksid kõigest, mida meri kaldale uhub ja kõik oleks lihtsalt nii romantiline ja ilus.

Lugejana läksin selle helge hullu mõtiskeluga nii kaasa, et vahepeal ehmatasin, kui meenus, et see kõik on väljamõeldis. See on väljamõeldis isegi selles raamatus, mis on juba ise väljamõeldis. Tagantjärele meenutab see sündmustik olukorda, kus väike valepall on pandud veerema ja see aina kasvab ja kasvab, kuni see on liiga suur, et seda peatada (isegi uskuma hakkamine tundub lihtsam). Raamatus autor ühel hetkel selle palli siiski peatab. Mul oli lugejana tunne, et nii mina kui ka minategelane saime järsku jalaga kõhtu. (Kuigi, olgem ausad, olin ka oma tunderihma väga lõdvaks lasknud ning avali valmis emotsionaalseks jalagasaamiseks.) Ülejäänud raamat oli eriti julmal moel südames ja hinges soriv, selline haavas noa keeramine, suurt midagi ei jäetud millegi peale (sealhulgas pidin revideerima neid oma lähenemisviise, millega raamatut lugema olin asunud). Millegipärast meenus mulle John Granti lugu "Queen of Denmark" või siis mingi suvaline eepiline Pink Floydi pala, mis algab süütult, aga ühel hetkel asub lammutama. Peate andestama selle eelneva heietuse, sündmustiku kohta on mul raske midagi konkreetset kirjutada, kui esiteks eriti midagi ei toimu ja siis on süžees pööre, mida päriselt ette rääkida ei taha.

Minu meelest on Kasemaa looming nii toredasti stambivaba, siin ei ole sellist piinlikku linnanoore ängsti ja pseudoprobleeme, mis näikse olevat üsna läbivad selles väheses noorte kirjanike loomekogumis, millega ma tutvunud olen (nii et tõenäoliselt olen ebaadekvaatne ja teen ülekohut, pardon). Ei ole poose pooside pärast. Võiks tunduda, et ta kirjutab nagu torust tuleb, aga samas tundub kõik väga läbikomponeeritud. Kas või see, kuidas iga ta järgmine teos on kuidagi seoses eelmisega, lisab sellele ja seletab midagi. Muidugi, võibolla on ta oma elu lihtsalt see ühendav miski, mis ta teoseid seob. Minu meelest on Kasemaa praeguseks mööndusteta kirjanik, selline, kellest rääkides ei ole põhjust justkui vabandusena mainida ta vanust või algajastaatust (seda tal enam muidugi polegi), meeldigu ta teosed või mitte. Mul on hea meel, et Andrus Kasemaast sai kirjanik. Selline tunne oligi pärast lugemist.

Friday, February 20, 2015

Diana Vreeland "D. V."

Diana Vreeland (1903-1989) oli moetoimetaja ja kolumnist Harper's Bazaaris (1936-1962) ja Vogue'is (1963-1971) ning konsultant Metropolitan Museum of Art'i kostüümiinstituudis. Kuigi silmatorkavalt hästi riietuv neiu Vreeland oli New Yorgi seltskondades tuntud juba enne moeajakirjadesse tööle asumist, oli just tema töö progressiivse, vaimuka ja fantaasiarikka toimetajana see, mis ta tõeliselt kuulsaks tegi ja mille tõttu teda praegugi hea ja imetleva sõnaga meeles peetakse.
 
Tõlkija Anu Merila kirjutab asjalikus ja otse toredas eessõnas, et kui muidu võib õnneliku inimese kohta öelda, et ta on sündinud hõbelusikas suus, siis Vreelandi kohta öeldakse sageli, et ta tuli ilmale koos lauahõbedakomplektiga. Ja tõesti: ta sündis jõukate vanemate perre ning sai lapsepõlvest saati nautida luksust, mida pakuvad reisimine, hoidjate ja teenijannade hordid, tollase maailma seltskonnaeliiti kuuluvad majasõbrad jne.
Mind on alati võlunud moeajakirjades propageeritava maailma absurdsus ja luksuslikkus ning snobism. Loomulikult pole see mõeldud kõigile. Minu nooruses tundsid haruharvad inimesed mõnda naist, kes kandis Vogue'is eksponeeritud kleite. Kuid mina elasin niisuguses maailmas ja mitte ükses ajal, mil töötasin ajakirjanduses, vaid juba aastaid varem. Olen alati olnud osa sellest maailmast - vähemalt oma kujutlustes.
Autobiograafias ta peamiselt sellest luksuslikust ja kohati absurdsest maailmast jutustabki. Kes tahab lugeda Harper's Bazaari ja Vogue'i tagatubadest ja -maadest, siis nendeni jõuab autor alles nii viimases kolmandikus ja siiski üsna pealiskaudselt. Kogu teos on muide kirja pandud justkui monoloogi vormis, sest Vreeland mitte ei kirjutanud seda ise, vaid rääkis oma elust kahele toimetajale, kes lindistatu siis raamatuks vormisid (jälle üks kasulik asi, mille eessõnast teada sain). Ühest küljest kaasnevad sellise lahendusega ajutised teemast hälbimised ja mõttearendused, mis õieti kuhugi ei vii, aga teisest küljest on Vreeland nii vaimukas ja mahlakas jutuvestja, et ma ei pannud neid heietusi küll pahaks. No ja muidugi liialdused. Neid on ta juttudes palju. Nii mõndagi on ta lihtsalt välja mõelnud.
Arvan, et see oli Goethe, kes ütles: "Hullumeelsus on õndsus, mida tunnevad ainult hullud ise". See on ilus mõttetera, kuid ma kardan, et olen selle ise välja mõelnud. Kui olen, siis on see parem kui Goethe oma.
Aga mis sellest! Pealegi, nagu ta ütles, meenutades Jaapanis nähtud maikosid (maiko on tüdruk, keda koolitatakse geišaks ja kelles on kõik geiša omadused liialdatuna olemas): "Liialdustest on võimalik õppida." Üks hullumeelne või vähemalt veidi napakas lugu, mis mulle meeldis, oli sellest, kust olid pärit ühed imelised sandaalid, mille koopiat ta kingsepale näitas, et too need järele teeks.
Ta [kingsepp] polnud midagi taolist varem näinud. Niisiis jutustasin talle loo, kuidas mina olin sandaalid avastanud ja lasknud järgi teha - leidsin nad nimelt Pompeji pornograafiamuuseumist, mis oli algselt avatud üksnes meestele. See oli ajal, mil Vahemerel korraldati laevareise ja mõned vanatüdrukud kogusid aastaid raha ja pääsesid muuseumi, riietudes meesteks. Seal nad siis kiljusid, kisasid ja karjusid ja lõpuks leiti nad maas visklemas nagu langetõbised. See oli uskumatu. Politsei kutsuti kohale, vanapiigad viidi kanderaamidel minema ja lõpuks pandi muuseum lõplikult kinni.
Vreelandi jutustamisele on iseloomulik aforistlikke mõtteavalduste pildumine. Neid tuleb tal vist kogemata, aga ometi nagu varrukast ning nende põhjal saab raamatut lugematagi aimu, millise natuuriga meil siin tegemist on.
Kuid arvan, et kui oled veel noor, peadki olema pidevalt silmitsi iseenda ja oma kannatustega. Nii jõuad kord välja sinna, kus paistab päike ja valab vihma ja langeb lund... ja kõik sulab kokku üheks tervikuks. [Ta ema ei väsinud talle lapsepõlves meelde tuletamast, et ta oma õest inetum on, samuti ei läinud tal koolis eriti libedalt.]

Olin endale pidulikult tõotanud, et ei lase oma lastel iialgi teada saada, et miski siin maailmas on hirmutav, räpane või võimatu. [Seoses sellega, et Regent's Parki loomaaias oli ta lastel võimalus gorilladega koos aega veeta.]

Küsite, kas nad [mingid kaks rikast Euroopa naist] olid õnnelikud. Eurooplastel pole see loomuses. Rahulolu - see on üksnes lehmade jaoks.

Uus kleit ei muuda midagi - oluline on see, millist elu sa selle kleidiga elad, milline oli su elu enne ja millega tegeled pärast.

Nagu ikka parematel aegadel, ülistati kuuekümnendatel isiksusi.

Spontaanne teravmeelne jutt on igasuguse kahtluseta kõige vaimustavam meelelahutus.

Nagu öeldakse - pole olemas kokteili, mis tapaks, välja arvatud kokteil, mida sa ei tahtnud ära juua ning pidu lõpeta alati siis, kui tunned end kõige paremini.
Maailm muutub siiruviiruliseks - selles pole mingit kahtlust. Mitte et oleksid lihtsalt aafriklased või lihtsalt araablased või lihtsalt hiinlased - iga planeedisopike saab juurde pisutki muud värvi peale valge. Ja Läänemaailm kaob. See ei juhtu minu eluajal ega pruugi juhtuda järgmise viiesaja aasta jooksul, aga kunagi juhtub see surmkindlalt. Lääs sureb igavusse! Ja targutab end surnuks!
Usun, et naised on loomult meestest sõltuvad. Meestelt oodatakse imetledes asju, mida naistelt ei eeldata ja nii on see olnud maailma ajaloos alati. Maalikunsti ilu, kirjanduse ilu, muusika ilu, armastuse ilu ... need on asjad, mille mehed - ja mitte naised - on maailmale kinkinud. Nagu te veenduda võite, ei räägi te just feministiga. Mina jagan prantslaste seisukohta - naine ja lapsed viimases järjekorras.
Kui mulle raamat väga meeldib, loen huviga GoodReadsist arvustusi, mis raamatule kehva hinde on pannud. Nii ka seekord. Tuli välja, et mõne meelest on Vreeland lihtsalt eelmise ajastu Paris Hilton - rumal ja edev socialite, kes enda ninaotsast kaugemale ei näinud. Ei midagi enamat. Tõesti, Vreeland ei olnud formaalselt kuigi haritud. Õieti ei olnud tal üldse mingisugust ametlikku kooliharidust, olgugi et siin ja seal ta siiski natuke koolis käis (sealhulgas tantsukoolis). Aga ta jõukad vanemad võimaldasid talle igati silmaringi avardava lapsepõlve ning oma esimesed kaksteist abieluaastat pühendas ta õppimisele, mis väljendus ohtras lugemises. Pole just PhD, aga see on teistmoodi haritus.

Pealegi ei olnud Vreeland kindlasti mitte rumal ega pealiskaudne. Ta tegi moefotod fotokunstiks ja moest põneva vaatemängu. Tal oli oskus näha ette, mida inimesed veel ei tea, et nad näha tahavad. Ta armastas huvitavat ilu, tedretähne, Barbra Streisandi nina ja muud säärast, mille jaoks teistel ehk kohe silmi poleks olnud. Oli ta isegi inetu pardipoeg, kelle ema ta vajakajäämisi lapseeas alatasa meelde tuletas. Anu Merila selgitab eessõnas, miks memuaarid nii palju välisele rõhku panevad: "Keskendumine oma mälestustes maneeridele ja välimusele võimaldab vältida isiklikke teemasid. Maailmas, kus ta üles kasvas, võrdus eraelust kõnelemine labasuse ja halva maitsega." Muide, Vreeland oli üle neljakümne aasta abielus imeilusa mehega ja neil oli kaks lastki. Ühesõnaga, leian, et Diana Vreelandil oli imetore arusaamine maailma ja inimeste toimimisest ja ta oskas elada eriti mahlakat elu, olemata labane, vääritu või muudmoodi nõme. Kusjuures usun, et ta oleks osanud mahlakalt elada ka lauahõbedakomplektita sündides.

Mul on hea meel, et lugesin eestikeelset tõlget. Moeajakirjanik Anu Merila tõlge mõjus asjatundlikult, samuti rõõmustasid mind Vreelandi isikut tutvustav ja autobiograafia tagamaid avav eessõna ning raamatu lõpus olevad kommentaarid ja selgitused, kust sai lihtsalt piisavalt infot paljude inimeste kohta, kelle nimesid teoses paremale ja vasakule loobiti (aga kellest ma enne sõnagi kuulnud polnud).

Kes lugeda ei taha, aga keda Diana Vreelandi isik huvitab, siis mõni aasta tagasi valmis dokumentaalfilm "The Eye Has to Travel". Soovitan. Oli päris mõnus teine.


Monday, February 09, 2015

Indrek S. Einberg "Marie Under"

Kes on Indrek Silver Einberg? Internetist tema kohta palju infot ei leia. Tuvastasin vaid, et ta on mulle seni teadmata kirjastuse Meie Elu loovjuht. Loetud Marie Underi teemalise raamatu põhjal söandan veel arvata, et talle ei meeldi riisipuder ega kommunistid, kuid ta armastab väga hobuseid ("Ning kellele siis hobused ei meeldi!" (lk 15)) ja tema meelest on eesti kirjanduses olnud kolm suurt luuletajat: Juhan Liiv, Marie Under ja Betti Alver.

Einbergi koostatud ja illustreeritud raamat "Marie Under" kuulub sarja, mille raames antakse välja tarkuseivaga, kuid samas muhedaid teoseid eesti kangelastest, nagu näiteks Carl Robert Jakobsonist ja Lydia Koidulast. Samas sarjas on ilmunud ka raamatud laulupeost ja Eesti hobusest (!?). Raamatusarja teeb minu jaoks kurioosseks selle sihtgrupp, kellena on raamatu tagakaanel nimetatud kuue- kuni saja-aastaseid. Ma ei leia midagi taunimisväärset mudilaste kultuurihariduse arendamises, aga mida rohkem ma lastele kohandatud Marie Underi elulugu lugesin, seda veidramaks see kontseptsioon minu jaoks muutus.

See umbes sajaleheküljeline teos põhineb Sirje Kiini doktoritööl, millest paistab olevat välja nopitud elulooline ja üldhuvitav ning püütud see siis lastele arusaadavasse vormi valada. Teksti vahele on pistetud koostaja enda tehtud illustratsioonid, mis on minu meelest päris toredad (mu lemmik oli kohmetult toanurgas konutavast Juhan Liivist). Õieti võinukski äkki koomiksi teha, sest ma ei suuda ette kujutada, et leidub kuueaastast, kes esiteks otsustaks sellist raamatut enda algatusel lugeda ja teiseks sellest ka aru saaks. On näha, et autor on püüdnud teksti toredalt lastepäraseks teha ja lisanud isegi keeruliste sõnade joonealuseid seletusi, aga ma ei suuda uskuda, et tulemus oleks eelkooliealisele lapsele arusaadav. Olgu, sihtrühma kuuluvad ka kaheksa- ja kaheksakümneaastased, kuid ekspressionismi ja dadaismi kontseptsioonide mõistmine on tõenäoliselt keeruline veel põhikooli kolmandas astmeski. Kasutatud sõnavara on kohati arhailine (ohutlema, urmeline) või lihtsalt keeruline. Üks mu lemmikuid oli joonealune sõna impeerium seletus: "suuri asumaid omav riik ehk koloniaalriik". Meenus, mis tunne oli lapsena televiisorist mingit võõrsõnadeküllast poliitikasaadet vaadata. Mõtlesin siis: "Kui imelik, et see on eesti keel, aga ma ei saa aru, mida nad räägivad." Lapsena seda Marie Underi elulugu lugedes võiks minu arvates sama tunne olla.

Peale sõnalise keerukuse iseloomustab seda teost ka nii muuseas selliste sündmuste ja mõistete kasutamine nagu esimene ja teine maailmasõda, kommunistid jm. Kas algkoolilapsel on tõesti teadmised, mille põhjal ta need muuseas mainitud sündmused konteksti asetab ja nende mõju tajub? Raske uskuda. Kusjuures, paaril korral tundus mulle, justkui autor kasutaks oma positsiooni ära ja esitaks hinnanguid faktide pähe. Mõjus kuidagi... alatult. Või on see väärtuskasvatus?
"Vabariigi algusaastail sattus Under ja Adsoni sõpruskonda paar kommunistlikku maailmavaatega tegelast. Neist oli värvikaim Pärnu arst Johannes Vares, kirjanikunimega Barbarus. Arstina oli tema maine väga hea. Millegipärast ei jäänud ta sellega rahule ning kippus luuletama Tema luuletused olid üpris kohutavad. Underile ja Adsonile oli tal siiski nii tugev mõju, et viimased mingil ajal kommunistidest päris hästi arvasid."
"Nüüd võtsid Marie ja Artur ette kolme kuu pikkuse reisi läbi Euroopa. Reisi kaugem ots ulatus Itaaliasse. See ei olnud mopeedide ja Aafrika immigrantide Itaalia nagu praegu. See oli muulade ja eeslite Itaalia."
Kummaline teos. Lugedes kujutasin ette, kuidas esimese klassi katseteks last hüsteeriliselt ette valmistav lapsevanem sunnib oma mudilast seda sarja läbi töötama. Või on lapsevanem kirjandusmaniakk, kes on veendunud, et muidugi huvitaks ta lastki poetesside elulood, kui talle vaid võimalus antaks. Tõenäoliselt hakatakse seda sarja kirjandusetundides soovitama ja see on igati tore, aga ma ei imestaks, kui keegi peab 9. klassis Marie Underist referaadi tegema ja loeb selle tarvis läbi Einergi koostatud teose, aga kasutatud kirjanduse nimekirja paneb Sirje Kiini doktoritöö. Nii et kuigi tervitan teematõstatust ja originaalset ideed, jään veidi skeptiliseks ja kuulaks huviga, mida keegi alaealine sellest teosest arvab.