Saturday, March 07, 2015

Maarja Kangro "Hüppa tulle"

Olen suur Maarja Kangro proosaloomingu austaja. Peale ta novellide lugemise enda on mu fänlus leidnud väljundi kolmes minu jaoks pigem erandlikus tegevuses. Esiteks olen läbi töötanud ta luulekogud, kuigi luulet ma eriti ei loe (ainult väike doos Juhan Viidingut harvadel nõrkusehetkedel). Teiseks külastasin ma näiteks sel nädalal Ladyfesti, mille raames toimus kohtumine/intervjuu kirjanikuga. Samuti tegevus, mida ma eriti ei harrasta. Kolmandaks on mind tabanud mingi haiglane huvi ta teoste omandamise vastu. Õieti on see ennenägematu tung jõudnud juba omastamiseni. Nimelt käisin külas ja märkasin, et võõrustajal on riiulis kaks eksemplari kõikjal läbi müüdud teost "Ahvid ja solidaarsus". Otse loomulikult ei jätnud ma seda tähelepanekut enda teada. Tulemus: sain ühe endale. Jessikas!

Sisuliselt ja vormiliselt jätkavad "Hüppa tulle" novellid sama liini, mida autor on ajanud eelmistes proosakogudes. Peategelased on üle keskmise intelligentsed 30ndates eluaastates naised, kes on aktiivsed ja hakkamist täis ega passi niisama. Sama kirjeldus võiks ilmselt käia ka mõne kohutavalt halva armastusromaani peategelase kohta, aga kõnealustes novellides leiavad aset muidugi teistsugused sündmused (nt osaleb peategelase Rumeenias luulefestivalil). Sündmused, muide, on üsna argised või vähemalt väga usutavad. Samas, nagu novellides kombeks, ei ole puudust süžeepööretest ega ootamatutest krutskitest. Kusjuures need ootamatuna näivad sündmused või veidrused on väga ootuspärased selles mõttes, et neid on ju päriselu ise täis, mistõttu usutavuse saavutamiseks on minu jaoks sellised kummalised detailid väga olulised. Kahju, et ma praegu ühtegi näidet ei oska tuua. Kusjuures, mis puutub pärisellu ja väljamõeldisesse, siis peategelastel ja autoril näis nii mõndagi ühist olevat, aga millegipärast ei huvitanud mind absoluutselt, kui suur osa sündmustest oli elust maha kirjutatud.

Vormiliselt on novellid väga selge ülesehitusega, pole mingit eri liinide kokku- ja lahkujooksmist või eri aegadega mängimist. Selles mõttes meenus, mis tunne oli lugeda Jüri Ehlvesti loomingut. Sellega kaasnes mul segadus, ärevus ja südame puperdamine, pärast Kangro lugemist valdas mind aga klaar äksi täis tunne. Kummalisel kombel kaasnes lugemisega ka targemaks saamise tunne, kuigi seda analüüsides tundus mulle, et ootuspärasem oleks enesehaletsus, kuna ma ei saanud nii mõnestki detailist aru. Lugeja jaoks latti alla pole lastud, allusioone lendab vasakule ja paremale ning välismaakeelseid lauseid eesti keelde ei tõlgita. Samas on see kõik loomulik ja punnitamata. Lugedes ei hakanud ma ka guugeldama, kes see Atropos nüüd täpselt oli või mida miski rumeenia keeles tähendab, see tundunuks kuidagi sohitegemisena. Selles mõttes meenutas lugemiskogemus olukorda, kus olen tarkade inimeste peol, millele kutsumise ma ilmselt mingite vaimliste omadustega ära olen teeninud, kuid ei suuda aktiivselt kaasa rääkida ja piirdun vaid iga veerandtunni tagant ühe teravmeelse vahemärkusega. Aga sellised peod meeldivad mulle sellegipoolest ja neist jääv tunne on ikkagi tore, sama käib ka "Hüppa tulle" kohta.

Lõpetuseks lugu, millest on inspireeritud teose pealkiri: Harry Nilsson, "Jump Into The Fire". Jah, ka sellest lauljast ja loost sain ma teadlikuks alles lugemisjärgset uurimustööd tehes.


0 kommentaari:

Post a Comment